Lõvide elust Eestis (1986)

Tallinna Lõvid

Eesti rahvusest poistest koosnev meeskond, Tallinna Lõvid (esimene eestikeelne profijalgpallimeeskond), mille Roman Ubakivi alates 1978. aastast kokku kogus, võitis Nõukogude Liidu nahkpalli turniiri ja kahel korral Helsingi Cupi (sealhulgas 1987 ja 1988). A-klassi Eesti meistrivõistlused võitsid Tallinna Lõvid väravate vahega 71:4. Tallinna Lõvide meeskond lagunes 1990. aastal pärast osavõttu Dallas Cupist 1989. Kõige tuntum endistest meeskonnaliikmetest on Mart Poom. Väga edukad on olnud ka Marko Kristal ja Martin Reim. Kaheksa poissi pääsesid Eesti rahvuskoondisse. See oli Eesti jalgpalli taassünni algus. Hiljem mängisid mitmed endised Tallinna Lõvide meeskonna liikmed klubis Tallinna Sport Nõukogude Liidu teises liigas. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist meeskond lagunes ja mängijad läksid välismaa klubidesse.

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Roman_Ubakivi (2.03.2016).

Filmist ajakirjanduses

Avo Üprus: „Hiljaaegu õnnestus vaadata „Tallinnfilmi“ uuemaid tõsielufilme. Nende hulgas ka Heini Drui „Lõvide elust Eestis“/ ---/ Heini Drui tutvustab meid (Paavo Kivise stsenaariumi põhjal) jalgpallitreener Roman Ubakivi ning tema noortemeeskonnaga „Lõvid“.
/---/

Meie vabariigist on NSV Liidu koondisesse jõudnud vaid üks jalgpallur, seegi mitukümmend aastat tagasi. Niisugune situatsioon on andnud alust skeptiliseks suhtumiseks Eesti jalgpalli tulevikku. Oletatav perspektiivitus üeliidulisel areenil avaldab ootamatut tagasimõju: vahendeid ja võimalusi kärbitakse veelgi. Mis oleks omal kohal majanduses, ei ole seda spordis; eriti, kui jutt on laste või noorte spordist.

Filmis avaldubki  spordiorganisatsioonide ebaeetiline pragmaatilisus, loidus ja iroonia seoses noortemeeskonnaga „Lõvid“. Meeskonna töö püsib üksnes osalejate ja eestvedajate (Ubakivi, Reim, Olumets) entusiasmil, ametlike organisatsioonide toetus puudub. Markantse näitena valitsevast suhtumisest tsiteeritakse tuntud spordijuhi sõnu: „Eestlastest ei saa iialgi jalgpallureid, pole mõtet nendega tegelda.“ Soovist tõestada vastupidist saabki „Lõvide“ aktiivsust käivitav hoob ja elu sisu. Treenitakse samasuguse koormusega nagu seda teevad professionaalid: näeme treeneri karmi nõudlikkust ja poiste higiseid nägusid. Ühel jalal hüppamine polegi ainult rõõm... kui seda tehakse mäest üles. Ometi elab jõulise mängu taga õrn muusika, otsekui tähistamaks hingemaailmas püsivat hellust. Veel ühe tasandi loovad filmi läbivad mustvalged dokumentaalkaadrid Nõukogude Liidu koondise mängust: kõrgeim tase on võetud eesmärgiks, kõrge saavutatakse. Kaadrid mängust vahelduvad kaadritega mängujärgsest vigade analüüsimisest. „See on enam kui jalgpallikool, see on elu ja moraali kool,“ ütleb stsenarist ja me tahame teda uskuda.

Üprus, A. (1987). Tülitajate elust Eestis. Sirp ja Vasar, 10. apr, lk 7.