Semm (1990)

Aare Tilga lühimängufilm poisist, kes on küll veel laps, kuid keda puudutab seletamatu, vaevuaimatav armastustunne. 

Kümneaastane Jaanus (Imre Avaste) on armunud endast mõni aastat vanemasse tüdrukusse Evasse (Heidi Klamp). Jaanus tahab tüdrukult koera osta, tegelikult on need tema arglikud katsed Eva tähelepanu pälvida. Eva suhtub Jaanuse soovi üleolevalt, ega taha koera poisile isegi näidata. Ometigi on ta Jaanuse tähelepanust meelitatud. Jaanus anub ja palub. Eva keeldub. Tundeline, põnev, seletamatu, ärev, ihalev, seletamatute tunnete ja unistusega täidetud kassi-hiire mäng, mida mõlemad enesele vist ei teadvustagi veel – mis see siis on? Jaanus hiilib ümber Eva kodumaja, näeb ühe korteri aknast poolpaljast naist. Eva ema kurjustab tüdrukuga: miks sa peegli ees poosetad? korista oma tuba! poes on ka käimata! Eva piilub aknast õue ja jälgib Jaanust. Poiss on ikka veel hoovis, ukse ette sõidab valge välismaa auto, roolis klanitud mees (Jaan Kiho), kes võtab peale ülesmukitud neiu, see poolpaljas naine aknast.

Eva ja Jaanus, ratas käekõrval, jalutavad. Poiss teeb ettepaneku sõdurite juurde minna. Seal on põnev ning sõdurid on väga head ja toredad, kinnitab Jaanus. Osavalt põimib Jaanus vestlusesse jällegi koera teema. Väikeste ponnistustega ronivad lapsed üle aia. Ja satuvad teise maailma. Kahekorruseline puumaja, pigem villa. Õuel logelevad ja lõbutsevad Vene sõdurid. Lapsed hiilivad majja, trepist üles, kus teisel korrusel nühib Vene sõdur (Zaza Tšavlešvili) plähviga põrandat pesta. Lapsed tahavad näha morseaparaati, mida sõdurid lahkesti näitavad. Eva piilub põrandapesijat, kes ülakeha paljaks võtab, Evale uhke pandlaga sõduririhma näitab ja üsna ühemõtteliselt rihma ümber tüdruku piha kinnitab. Jaanus, nutuvõru suus, on hirmul, vist ka armukade. Solvunud Jaanus tormab sõdurite juurest minema, ronib üle aia ja väntab suure hooga rattaga kodu poole ning koduõues maandub puuhaluhunnikus. Kodus käib Jaanuse sünnipäevapidu, laua ümber Ema (Anu Lamp), isa (Ants Ander), külalised (Paul Poom, Tiit Lilleorg jt), süüakse ja võetakse viina. Jaanus istub oma toas ja kirjutab Evale kurja kirja, kujutluspildis on Eva pruudikleidis, süles imik, ei koer!, ja Vene sõdur talle pandlaga rihma ümber piha sättimas. Isa meelitab Jaanuse korraks sünnipäevalauda. Õhtuvilus hiilib Jaanus välja, näeb, kuidas tüdrukud sõduritega hüvasti jätavad, kas üks neist on Eva? Jaanus piilub üle aia: tuttav sõdurpoiss, ülakeha paljas, tõstab sangpommi.

Kodus kogub sünnipäevapidu tuure. Jaanus võtab hoiupõrsast raha ja koputab Eva uksele ning palub koera, raha on natuke üle rubla. Eva lööb ukse kinni: nii väikese raha eest ta koera ei müü. Jaanus anub ukse taga edasi ja lubab vaikida sellest, mis sõdurite juures toimus. Ootamatult tuleb Eva koeraga ja annab Jaanusele kutsika niisama, rahata. Jaanus jalutab öises linnas koju, koer süles. Unistuste koer on käes, aga kas on alles ka armastus?

 

 

Märksõnad: agulimiljöö | armumine | ema | isa | kesksuvi | koduõu | koerakutsikas | lapsepõlvearmastus | lapsepõlvekodu | lapsepõlvemiljöö | merisiga | murdeiga | poiss ja tüdruk | puberteet | solvumine | sünnipäevapidu | unistused | vene sõdurid | viinajoomine | Vaata kõiki »