Lend (1973)

Esimene rahvusvaheline tunnustus

Joonisfilm "Lend" tõi 1974. aastal esimese rahvusvahelise tunnustuse "Tallinnfilmi" joonisfilmigrupile - Zagrebi animafilmide festivalil sai film žürii eriauhinna leidlikkuse ja uute võimaluste avastamise eest animafilmis.

Fakte filmi valmimisest

Valmib filmikavand "Lend": 10.02.1972
Multifilmistsenaarium: 10.03.1972
Režiistsenaariumi valmimine: 01.10.1972
Filmi ettevalmistusperiood: 02.08. - 14.09.1972
Võtteperiood: 15.09.1972 - 28.03.1973
Montaaž: 29.03. - 02.05.1973
Filmi üleandmine - 3. mai 1973
Filmi maksumus - 34 600 rubla.

Linastusluba nr MB-04456 väljastati filmile 04.05.1973. aastal: Filmi võib linastada kogu Eesti NSVs igasugusele auditooriumile tähtajata.

Linastusluba nr 2150/73 väljastati filmile 07.06.1973. aastal: Filmi võib demonstreerida NSV Liidus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1330: Joonisfilmi "Lend" põhidokumentatsioon.

Filmi arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus

7. mai 1973

S. Kiik: Kõige õnnestunum on filmi muusika. Huvitav on ka foonikunstniku töö, seda tuleks eraldi alla  kriipsutada. Meie noor operaator on korralikult toime tulnud küllaltki keeruliste filmivõtetega. Ühesõnaga - filmil on teatud tugevaid külgi. Üks põhjendatud etteheide on aga see, et pole saavutatud stiililiselt ühtset tervikut.

E. Tuganov: Väga tugev ja väga hea asi. Ma mõtlen terviklikku filmi ülesehitust. Muusika on ka väga hea. Foonikunstniku töö rõõmustab, kohe näha, et värske veri. Üks asi, mis  mind häirib ja viib mõtte kõrvale, on need filmi keskel ilmuvad masinad.

G. Skulski: Sellele filmile tuleb läheneda natuke nagu luuletusele, poeesiale. Film tekitab emotsioone, vaatajal saalis on võimalik fantaseerida. Ekraanil on koos fantaasia ja reaalsus, mis on huvitav. Ekraanil on lendav vaip, mingid masinad, mingisugused putukad - väga huvitav ja ebaharilik.

E. Rekkor: Meie seni tehtud joonisfilmidest on see film oma mõttelt kõige sügavam ja see mõte on kõige selgemini teostatud n.ö. emotsionaalselt tunnetatavaks tervikuks.
Tahaksin juhtida tähelepanu filmi paatosele, üldinimlikule filmis. Selles filmis on näidatud inimese võimed ja võimalused alistada maailm, kosmos, lõpmatus jne. See mõte ja see paatos on väga meeldiv ning hea, et nii lühikeses filmis on selline suur üldistus välja tulnud.

V. Käsper: Raamatu seni tehtud filmidest on see kõige parem. Tahaksin vaielda stiilipuhtuse osas - film on stiililiselt hästi välja peetud.

L. Remmelgas: Filmis on mingisugune vahe muusika ja pildirea vahel. Vahe selles mõttes, et muusikas me ei tunne tüütavat kordust, venivust, rütm on väga täpne, kuid pildireas seda venivust ja rütmist väljalangemist  ning kordumist on. See on kõigi meie multifilmide ammune häda. Esmakordsel vaatamisel paistab, nagu oleks kõik korras, mitu korda vaadates aga hakkavad meie multifilmid venima ja see ei tule kasuks filmi emotsionaalsele mõjule.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1329: Joonisfilmi "Lend" toimik.

Intervjuu Rein Raamatuga

«Lennuga» pöördusite juba maalikunsti poole?
Siin osales maalikunstnik Aili Vint. Mulle tegi heameelt see, et oli loodud kontakt elukutseliste kunstnikega. Ja nad nägid ka ise esimesi tulemusi.

Kas tuli üllatusena, et teie kolmas joonisfilm «Lend» sai Zagrebis žürii eriauhinna?
Täiesti, suure üllatusena. Olin peaaegu unustanud, et minu film osaleb konkursis. Läksime sõpradega linna peale, tegime viimaseid fotosid enne ärasõitu. Jõudnud linnast tagasi, öeldi mulle, et kui õhtul lõpetamisele lähen, siis pangu ma lips ette.

Mis võis olla edu põhjuseks Zagrebis?
Kõigepealt stsenaariumi mõtte terviklikkus, selle kunstiline vorm ja muusikaline lahendus. Minu arvates on kõik need komponendid professionaalselt kokku sulatatud. Selles mõttes on film tervik. Võib ju olla, et filmil on rütmivigu ja kordusi, kuid nendega saab leppida.

«Lennu» stsenaariumi autor oli Paul-Eerik Rummo, «Värvilinnu» puhul olite koos P.-E.Rummoga stsenaristid. Need filmid on selles suhtes erandlikud, üldiselt olete ise oma filmides stsenarist.
Paul-Eerik Rummo tähendab mulle kirjanikuna ja dramaturgina väga palju. Ta on üks väheseid inimesi, kes suudab nii süsteemselt mõtelda, ja see loogika, kuidas ta filmi dramaturgia paika paneb, on üllatav.

Missugusest ainesest ja milliste jõudude tõukel on sündinud teie filmid? Suhe vaatajaga, kellele on teie filmid suunatud?
Kõikides filmides, mis ma olen loonud, olen pika mõtiskluse tulemusena püüdnud saavutada täpse mõttemudeli. Need on lähtunud elust, eluprobleemidest, aga otsustamine, milliste vahenditega seda väljendada, on võtnud alati aega, sest mõte peab olema täpne, harmooniline, üldistav ning kujundlik, ega tohi olla otsesõnu või fotograafilise kujutisena välja öeldud. See kõik nõuab ääretult kaua aega, maksimaalset pinget, võtab kogu energia, jõu ja oskused. Ja mitte üksi minult, vaid ka kaasloojatelt.

Teie filmid eeldavad täiskasvanud ja kaasamõtlevat vaatajat?
Ma ei oska öelda. Kui film on vormilt ja sisult komplitseeritud, siis näib loomulik, et seda peaks mitu korda vaatama ning rahulikult selle üle mõtisklema.
Teinemaa, S. ja Ruus, R. (1991). Vastab Rein Raamat [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 5-14.

Juba sinu kolmas joonisfilm “Lend”, milles ühildusid helge koloriit ja abstraktne poeetiline pürg kõrgustesse, sai 1974. aastal Zagrebi rahvusvahelisel prestiižikal festivalil žürii eriauhinna. Palju see auhind edasiseks tiivustas?
Olin Zagrebis oma esimesel rahvusvahelisel festivalil, vaatasin filme, sain infot ja kui festival oli juba lõpusirgel, siis kolleegid ütlesid mulle, et pane täna õhtul õige lips ette. See oli vihje, et midagi on tulemas, ja see oli täielik ootamatus, aga edaspidiseks väga tugev stiimul ja ka kohustus. Aga filmi tegemine on ikka meeskonnatöö, seda üksi ei tee, mul on palju kolleege ja minu auhinnad on tunnustuseks ka neile.

Paned erilist rõhku põhjalikule dramaturgiale, karakterite arendamisele, loogikale, audiovisuaalse jutustuse selgusele. Sinu filmid on eepilised ja arusaadavad.
Nii võib öelda küll. See on minu sisemus, mis kinolinal välja tuleb.

Stiil on inimene.
Jah, ongi. Ma ei suuda, tõenäoliselt ei taha ka teistmoodi teha.
Teder, T. (2001). Filmilooja sisemus avaldub kinolinal [Rein Raamat oma elust, tööst, maalimisest, Eesti joonisfilmi rajamisest, kunstnikufilmidest, joonisfilmist "Põrgu" jm]. Sirp, 23. märts, lk 17.

Väljavõtteid ajakirjandusest

Jaak Olep: „On avaldatud isegi arvamust, et »Lend» kuulub parimate joonisfilmide hulka üldse, mida meil ekraanidel on olnud võimalus näha, kuid on ka kiru­tud filmi pretensioonikust ja eklektili­sust. Nagu näeme, on arvamused küllaltki erinevad. Aga juba fakt, et «Tallinnfilm» on välja lasknud linateose, mille üle saab ja tulebki polemiseerida, on tähelepanuväärne. Samuti ka see, et Rein Raamat suutis filmi tarvis koon­dada töökollektiiviks rea võimekaid noo­ri kunstnikke (mõtlen siin Paul-Eerik Rummot kui käsikirja ja Rein Rannapit  kui muusika autorit ning Aili Vinti foonikunstnikuna). Eespool nimetatuile lisaks töötas filmi kallal ka kunstnik-lavastaja Avo Paistik.

Paul-Eerik Rummo käsikirja põhitee­ma on inimeste vist küll igivana igat­sus taevasse tõusta. Süžeeliselt näeb see välja nii: inimlaps näeb õhus hõl­juvat võililleseemet, püüab tolle kin­ni ning tõuseb koos seemnega üha kõrgemale ja kõrgemale. Inimlaps joovastub kõrgustest, kuid ilmselt pole ini­meste taevane transport mitte võililleseemnete ülesandeks ning seeme pil­lutab inimlapse maa peale tagasi. Taibanud seejärel, et taevasse võib tõus­ta ka mõistuse abil, asub inimlaps len­numasinat leiutama, mille ta ka pärast korduvaid ebaõnnestumisi valmistab. Nüüd ei takista enam miski tema tun­gi taevaste avaruste poole ning inimlaps lendab, lendab, lendab, kuni len­nukiga ühildudes muutub LENDMEHEKS...  Seega väga meieaegne lugu.

Ilmselt ei tohiks olla kahtlust, et ees­pool kirjeldatud süžee järgi tehtud filmi peakangelases, tolles inimlapses, peaks multifilmile sobivalt antud üldis­tuses olema tabatud aktiivse mõtleva inimese jooned. Kahjuks aga me mi­dagi niisugust ei näe: arengutee kuju­tamine ei saavuta just üsna igerikult väljakukkunud peategelase (autor A. Paistik) tõttu küllalt kandvust. Vähe sellest, et tolle «kangelase» kaudu ei ole kuigivõrd suudetud väljendada  ini­mese mõttelennu arenguteed, ei suu­deta tõusta ka soovitud huumoritasandile, ehkki selles suunas tehakse suuri ponnistusi. Jääb arusaamatuks, miks lennukõlbliku õhusõiduki leiuta­mise rasket teed kujutatakse just ebaveenvate ja anekdootlike agregaatide à la tiibadega grammofon näol, õhu­pallid on ju ise piisavalt intrigeerivad ja ka lausa ilusad.

Et mingi kese peab filmil siiski olema ja et kangelane jääb verevaeseks ning tema tegevus anekdootlikuks, siis hakkasid peaosa mängima foonid. Need aga, Aili Vindi maalitud taevasfäärid ja pilved, olid tõesti erakordselt  kaunid ja mõjuvad. Olen näinud küll A. Vindi sellelaadili­si töid ka tahvelmaalidena, kuid pärast «Lennu» nägemist tundub mulle, et just joonisfilm peaks olema kunstniku õige ala. Suurepärane oli ka Rein Rannapi muusika, mis järgides täpselt süžee arengut, andis tegevuse meele­olu edasi isegi paremini kui pildiriba.
Püüdes nüüd filmi kohta kokkuvõt­valt midagi öelda, tuleks kõigi eespool toodud puuduste kiuste märkida, et teos oli suurele kordaminekule tõepoo­lest väga lähedal. Võrreldes  «Lendu» R. Raamatu eelmiste filmidega, on film suureks sammuks edasi. Vist ei tohiks siis ka meistritööd mägede taga olla.“
Olep, J. (1973). Uued eesti multifilmid [Lend, Värvipliiatsid, Veealused, Pallid]. Sirp ja Vasar, 21. dets, lk 8.

Sergei Assenin: „“Lend“ oli sümboolse, äärmiselt üldistatud keelega film inimese olulisest, vääramatust pürgimisest kosmoseavarustesse ja inimunistuste ning loova fantaasia piirita kaugustesse. Samal ajal oli film maaliline, stiililt ja rafineeritud multiplikatsiooniliselt liikumiselt omapärane, selles elas mingi eriline ruumitunne, ruumi lõpmatuse, lõpmatu avaruse tunnetus. Vaatamata mõningatele vaieldavustele peategelase kuju tõlgendamisel, oli kunstniku elujaatav, õilis ja humanistlik mõte nii võimas, et see andis Zagrebi rahvusvahelise filmifestivali žüriile põhjust määrata «Lennule» kõrge auhind —  eripreemia. See oli Eesti joonisfilmi esimene ja oluline võit.“
Assenin, S. (1977). Pürgimine mitmekesisuse poole [Eesti multifilm 20-aastane]. Sirp ja Vasar, 25. nov, lk 6-7.

Kaljo Kiisk: „Üllatuse valmistas Rein Raamatu järgmine film «Lend». See ei olnud küll veatu, kuid mõjus tollases nõukogude multiplikatsioonipildis vägagi värskelt.“
Väljavõtteid Eesti Kinematografistide Liidu juhatuse esimese sekretäri Kaljo Kiisa ettekandest (1976). Sirp ja Vasar, 30. apr, lk 3.

Anatoli Volkov: "Tunnetuse tähiste tippude poole pürgiva inimese kõrge kutsumuse teema kõlas poeetiliselt ja mõjuvalt Rein Raamatu filmis "Lend". Ilmselt on selles midagi sümboolset, et just "Lend" tõstis algaja režissööri rahvusvahelise tunnustuse kõrgele orbiidile, tuues talle 1974. a. auhinna ühelt kõige ulatuslikumalt ja prestiižikamalt rahvusvaheliselt multifilmide läbivaatuselt Zagrebis.
/---/
"Mulle on ülimalt tähtis, milline on kujutava kunsti tase, mille abil ma filmid loon, milline on selle kunsti mõjujõud," armastab režissöör öelda. "Seepärast töötan meeleldi koos erinevate kunstnikega."
Inimese ja looduse teema, selle avamise maaliliste vahenditega võib kanda eesti multifilmi aktivasse. Suuri teeneid on siin eelkõige Rein Raamatul."
Volkov, A. (1981). Lend [Eesti joonisfilmi rajaja Rein Raamat 50-aastane, tema filmidest]. Sirp ja Vasar, 20. märts, lk 11.

Jaak Olep: „Rein Rannap tutvustas end juba animafilmis «Lend» muusikuna, kes on suuteline väljenda­ma režissööri püüdlusi ning andma ekraanil toimuvale värvimängule nau­ditava muusikalise paralleeli. Vaata­mata sellele, et «Värvilinnu» süžeeline külg ei võimalda muusika niivõrd dra­maatilist arendust nagu "Lennus", tundub seekordnegi helitaust igati tihedana ning meeldivana. /---/
Eelnevalt režissööri ja kunstniku kohta öeldud kiidusõnade kiuste tuleb tunnis­tada, et ilma R. Rannapi muusikata oleks film parasjagu vaesem.“
Olep, J. (1974). "Värvilind" alustab lendu [animafilmidest "Värvilind" ja "Lend"]. Sirp ja Vasar, 26. juuli, lk 8.

Filmile tagasivaatavalt

Andreas Trossek: „Tallinnfilmi joonisfilmiosakonna kolmandat teost „Lend” kandis „maalikunsti ja kinematograafia ühendamise idee multiplikatsioonis”. Režissöör Rein Raamatule oli 1973. aastal valminud joonisfilm ühelt poolt kahtlemata tehniline katsetus, kuid teisalt mõjub see tagasivaateliselt lausa tema loomingulise kreedona, sest pea paarkümmend järgnevat aastat iseloomustab Raamatu lavastatud joonisfilme püüd staatilist kahedimensioonilist kunsti (maal, graafika) n-ö elama panna.

„Lennu” kujundusliku tuuma moodustavad ANK-i liikme Aili Vindi maalipannood, mis avalikult demonstreerivad kunstniku huvi opkunsti ja värviteooriate vastu. Õieti palus režissöör Vinti foonikunstnikuks, kelle abstraktsele maalikeelele pidi stuudios töötava Avo Paistiku väljatöötatud karakterid peale kleebitama. Vindi meenutuste kohaselt oli tegemist hoogtööga. Filmi jaoks valmis vähemalt kuus suurt guaššpannood, mille jaoks Vint töötas sisuliselt ööpäevaringselt, kuni lõpuks „pintsel kogemata väsimusest pildile kukkus”.

Aili Vindi opkunsti mõjutustest lähtuvad abstraktsed kompositsioonid olid oma ajastu kunstipildis tõeline novaatorlus. Joonisfilmi „Lend” foonid on kahtlemata üheks parimaks näiteks kunstniku otseselt opilikust loomefaasist, millest ta peagi eemaldus. Tõenäoliselt oligi mitmete ANK-laste töid iseloomustav „plakatlik värvikäsitlus ja popilikult löövad kujundid” just see asjaolu, miks Raamat tol momendil veel katsetuslikus faasis filmitootmisprotsessis Vindi poole pöördus. Oli ju pop- ja opkunst oma sihipärases lihtsuses (kujundite kontuursus, suured monokroomsed pinnad, põhivärvide lembus) hulga kergemini animeeritav kui näiteks traditsiooniline, realismiprintsiibist lähtuv kunst.“
Trossek, A. (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979: joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 18, nr 1-2, lk 69-107.   

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Rein Raamatu animafilmid on sarja 9. DVD, ilmunud 28.11.2013. Sellel on järgmised filmid:

Lend (1973)
Värvilind (1974)
Kilplased (1974)
Rüblik (1975)
Kütt (1976)
Põld (1978)
Suur Tõll (1980)