Ristumine peateega (1999)

Sünopsiseid

Ristumine peateega on teravmeelse dialoogi ja ettearvamatu sündmuste käiguga lugu sellest, kuidas raha mõjutab meie mõtlemist, tundeid ja eesmärke. Raha võib sünnitada ja hävitada sõprust. Kas ta suudab seda ka armastusega?
Eesti film/Estonian Film 1991-1999 (2000). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 72.

Draamatekstist filmiks

Film põhineb Jaan Tätte näidendil “Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldsest kalakesest”.

„Eesti teatriilm on harjunud Tättest rääkima kui fenomenist, ja õigusega – alates 1997. aastast, kui “Ristumine peateega” näitemänguagentuuri võistlusel parimaks tööks tunnistati, on see lugu jõudnud lavale tänaseks juba rohkem kui 20 teatris, alates Saksamaast ja lõpetades Armeeniaga.“
Sinissaar, T. (2003). Tätte ”Ristumine peateega” alustab Soomes oma lavateed. Eesti Päevaleht, 8. dets.

Näidendist „Ristumine peateega“ eesti tänapäeva dramaturgia kontekstis ja selle menust maailma lavadel vt täpsemalt:
Valkna, H. (2001). Jaan Tätte "Ristumine peateega" - fenomen Eesti tänapäeva dramaturgias. Muusika. Kino, nr 1, lk 20-24.

Jaan Tätte: „Kuldkalake on mu enda lapsepõlvemäng, olen kalal käies alati mõelnud - kui ta, kurat, tuleb ja küsib, misasja ma talle ütlen? Ja ükskord, ise vööni vees, ma tõesti mõtlesin täpselt nii, nagu näidendis kirjas - küsin neli miljardit dollarit.“
Herkül. K. (1999). Kala, Jaan ja saladus. Postimees. Kultuur, 27. märts.

Rezhissööri salajased märkmed

Filmi tegemiseks oli vaja
    Eesti lugu, Eesti raha, Eesti näitlejaid ja Eesti jonni,
    Vene operaatoreid ja Vene järelsünkroniseerijaid,
    Soome kaamerat ja Soome muusikat,
    Läti fotograafi ja kraanat,
    kahte nädalat,
    6000m filmilinti,
    osata mõelda süsteemiväliselt.

Filmi oli vaja, et
    tuua filmi juurde andekaid noori inimesi,
    tuua kinno vaatajaid ja Eesti film suurele ekraanile,
    hoida elus professionaalset filmiformaati 35mm,
    veenduda filmitegemise võimalikkuses ja võimatuses Eestis,
    teha film, mis kõneleks iseenda eest,
    saavutada vabadus järgmise filmi tegemiseks.

Filmi tegemisel peab teadma, et
    film tehakse valmis kodus kirjutuslaua taga,
    võtteplatsil imesid ei juhtu,
    mida rohkem räägid sina enne võtteid, seda vähem ütleb film peale võtteid,
    võtteplatsi feeling kandub alati ekraanile,
    mida rohkem on raha, seda täiuslikumaid lahendusi suudad sa pakkuda kaamera ees ja taga,
    filmitöö on rabamine,
    vastupidavus on professionaalsuse sünonüüm,
    kõik ettetulevad probleemid on alati kohalikud probleemid.

Kõige suurem ime on see, et
    film sai valmis tähtajaks, aga see oli planeeritud ime.

Kõige raskem oli
    tõusta kell kolm, kui magama sai mindud kell kaks,
    saada mängima autorit - Jaan Tättet.
    Olles lugenud näidendi motot, ei olnud see raske.

Ja veel…
    Eesti filmis on puudu julgetest otsustest.
    Kui võtteplatsil on filmimiseks vähe valgust, siis viska akulamp põõsasse ja oota päikesetõusu.
Mängufilm "Ristumine peateega", Acuba, http://www.acuba.ee/vana/est/rpt/film/ (29.01.2012).

Filmi saamisloost

Kavandatud eelarve - 1,5 miljonit eesti krooni
Kulu - 1,7 miljonit eesti krooni

Võtted kestsid kümme päeva 1998. aasta juulis Pärnumaal Kanakülas Ilvese talus ja kaks päeva Rakvere-Viitna vahelisel maanteel. Kaksteist päeva 18-20tunnist tööd.

Võttetehnika:
OY Filmfotograferna, Soome
Filmservice, Eesti
Platforma, Läti
Bagir Rafijev, Venemaa
Filmitud: Kodak Vision 5246 & 5279
Järeltootmisteenused: OY Finnlab, Soome Digitaalne videokoopia - V2, Yle, Finland

Režissöör Arko Okk oma valmivast filmist:

Kuidas te selle koha üldse leidsite?
Meie filmi kunstnik Pille Jänes on siinkandis suvitanud ja paadimatkadel käinud. Selline metsik ja kõrvaline koht on meile just sobiv.

Kui selline metsikus sobib, ju siis tuleb ka metsik film?
Eks see film räägib ikka rohkem meie suhtumisest ümbritsevasse – inimestesse ja rahasse. Sellest, kuidas vägi, st rahavägi võib muuta inimest ja tema käitumist. Tuleb parajalt karm lugu, kuid me ei suhtu sellesse ülitõsimeelselt, pigem väikese irooniaga. Filmis on väga naljakaid kohti, mis nagu võimendavad asjade traagilist seisu. Võib ütelda, et see on armastusfilm. Aga kas just raha vastu, eks kes kuidas aru saab?!

Võtted toimuvad ainult siin või ka mujal?
Üks selle loo eeliseid ongi just see, et sündmused toimuvad ühes talus, ühel õhtul, vastu hommikut ja sisuliselt ainult tänu sellele asjaolule saame me oma lühimängufilmi olemasoleva rahaga üles filmida. Oleme siin ka väga lühikest aega, ebaloomulikult lühikest aega sellise töömahu jaoks. Kuna võimalused on väga piiratud, siis tänu sellele oleme ka paiksed. Päevad on muidugi väga pikad, 20 tundi töötame jutti. See on aga ainukene võimalus materjal lindile võtta ning ilmselt saame plaanituga ka hakkama. 99 % materjalist filmime siin.

See on teie esimene režissööritöö?
Jah, olen selle töö esimest korda enda kanda võtnud, et saaksin teha nii nagu mina sellest filmitööst aru saan, et ma saaksin oma ideid ja oskusi rakendada. Tahaksin teha oma filmi, olen enne töötanud operaatorina.

Kes teid finantseerib?
Kuna lugu on hea, siis pidas Eesti Filmi Sihtasutus võimalikuks meid osaliselt finantseerida ja ka Eesti Kultuurkapital toetada. 600 000 saime Sihtasutuselt ja 300 000 Kultuurkapitalilt. Tuleb veel kõvasti tööd teha, et puudu jääv raha leida. Võtted me saame küll olemasolevate summadega tehtud.
Seller. A. (1998). Kanakülas surisesid filmikaamerad. Kilingi-Nõmme veebileht, nr 7, mai.
http://www.livonia.ee/sonumid/98/leht9/9leht3.htm (28.01.2012).

Mis oli filmi juures kõige suuremaks probleemiks?
A. Okk: Raha. Filmi eelarve on küll väike - 1,5 miljonit krooni, see võimaldab kiiremini kulud tasa teha. Loodame, et inimesed tulevad filmi vaatama ja televisioonile õnnestub ka müüa.
Esmakordselt eesti filmi puhul on mõeldud nii mastaapselt reklaamile - kuldkalakesega T-särgid, kleepsud, esietendusele pileti ostnud saavad vastava kujundusega helkuri … mingi osakese filmist kaasa võtta. Teiseks on väga tähtis ennast kuuldavaks teha, et inimesed teaksid tulla. Olen väga rahul ka geniaalselt lihtsa kujunduselemendiga (autorid Killu Sukmit ja Kristjan Mändmaa), kuldkalakesega liiklusmärgi sees - see sobib hästi.

Miks pühendasite filmi  oma õpetajale, Aleksandr Knjažinskile, kes oli ka Tarkovski "Stalkeri" operaator?
A. Okk:  Meister Aleksandr Knjažinski on sisendanud meisse (pean silmas ka oma kursusekaaslast, selle filmi operaatorit Dmitri Jermakovi) usku, et kino elab, ja tahet selle nimel elada, lummanud meid oma isiksusega. Meil on Knjažinskile filmis mitmeid tervitusi - Moskva Kinoinstituudis oli kombeks saata meistritele tervitusi. (Aleksandr Knjažinski on Eestis üles võtnud 5 filmi ja Tarkovski on öelnud, et Eestis on rohi kõige rohelisem maailmas.)
Koppel, A. (1999). Muinasjutt kuldsest kalakesest. Postimees 19. märts, lk 14, foto.

Operaatoritööst

Pildi kallal töötasid kaks operaatorit. Peaoperaator on režissööri kursusekaaslane Dmitri Jermakov Moskvast. «Mitte ainult mees, keda ma tunnen 10 aastat, vaid ka väga hea kunstnik, kes tajub valgust ja rütme, ja keda ma usaldan. Aga sama tähtis on see, et Venemaa steppide avaruste ja valgusega harjunud inimene näeb hoopis teistmoodi meie loodust, ta vaatab kõike täiesti värske pilguga,» põhjendab VGIKis operaatoriks õppinud Arko Okk oma pildimeistri valikut.

Teine operaator on kuulus steadycami-spetsialist Bagir Rafijev, kes on töötanud Nikita Mihhalkovi ja Andrei Kontšalovski filmide juures, võtnud liikuvaid pilte Mel Gibsonile jt Hollywoodi lavastajatele. Rafijevi ülesanne «Ristumise» platsil oli jäädvustada pidevas liikumises oleva kaameraga «näitlejate liikumisi ühest ruumist teise, seisundimuutusi suures plaanis, nii et kaks-kolm portreed on ühel ajal kaadris, anda edasi seda rahutust, mis selles näiliselt rahulikult kulgevas loos on.» Niisiis, kuulates näitlejaid, ei ole operaatorisilmaga režissöör unustanud nõudlikkust pildi suhtes.

«Ristumise» võtted lõppesid kolm nädalat tagasi. Kümme päeva Pärnumaal Kanakülas Ilvese talus ja kaks päeva Rakvere-Viitna vahelisel maanteel. Kaksteist päeva 18-20tunnist tööd. «Ainult väga professionaalse ja andeka grupiga võib sedaviisi töötada. Võtted läksid paremini, kui ma julgesin loota. See kõik oli omaette ime, sest kaks tundi pärast peamiste võtete lõppu hakkas sadama paduvihma. Kui oleks varem sadama hakanud, oleks kogu võttegraafik vastu taevast lennanud, sest operaatorid olid seotud järgmiste lepingutega ja pidid tunnipealt ära sõitma.»
Lõhmus, J. (1998). Režiidebütant nelja miljardi dollariga. Postimees. Kultuur, 21. aug.

Filmi „Ristumine peateega“ reklaamist ja levist

Esilinastusele 19. märtsil 1999 Tallinnas Kosmose kinos järgnevad linastused Pärnus (20. märtsil), Tartus (23. märtsil), Viljandis (24. märtsil). Kosmose ekraanile jääb film 26. märtsist. Perioodil 19.03.1999-07.10.1999 kogub film 5850 vaatajat ja 212 seanssi eesti kinodes.

„Pühapäeval tähistas Hansapank Eesti TV ekraanil rahvusvahelist hoiustajate päeva, pakkudes oma kulu ja kirjadega rahvale vaadata märtsis valmis saanud uut kodumaist mängufilmi «Ristumine peateega». Sedasama Jaan Tätte lugu, mis on mängus kolmes teatris, võis Arko Oki filmilavastusena 31. oktoobri õhtul vaadata arvatavasti umbes 200 000 inimest.
«Ristumine peateega» leidis meie telelehtede kaantel ja sisekülgedel reklaamimist rohkem kui mis tahes eesti film varem. Nii suures reklaamimahus võis tunda juba teatavat kampaanialikkust, pingutust, mis oma energilisusega ületas õige paljude Hollywoodi filmide reklaamitöö Eestis. Ühegi kodumaise mängufilmi eelarve pole iseseisvuse ajal nii laial rindel «toote» tutvustamist võimaldanud. Pank tuli appi.“
Lõhmus, J. (1999). Olid, jah, hundi jäljed. Postimees. Kultuur, 6. nov, lk 3.

„Möödunud aastal valminud Arko Oki mängufilm "Ristumine peateega" osaleb aprillis Hongkongi filmifestivalil.
13.-27. aprillil toimuv festival on üks Aasia tähtsamaid filmisündmusi ning Eesti film osaleb sellel esimest korda. Samal ajal näidatakse filmi "Ristumine peateega" ka 18. Uruguai Filmifestivalil, mis leiab aset 15.-30. aprillil.
"Ristumine peateega" võitis möödunud  aastal Stockholmi filmifestivali programmis "Northen Lights" Rahvusvahelise Filmikriitikute Föderatsiooni auhinna kui Põhja- ja Baltimaade eriprogrammi tähelepanuväärseim film. Film kogus möödunud aastal Eesti kinodes 5875 vaatajat, olles seega üks vaaatumaid Euroopa filme Eestis.“
Eesti film Hongkongi festivalil (BNS) (2000). Postimees, 1. veebr, lk 15.

„Neljapäeval avas Suurbritannia Välisministeerium Londonis, Barbicani kultuurikeskuses New Europe filmifestivali, mis tutvustab Euroopa Liidu liikmekandidaat-maade filmikunsti. Eestit esindab 1999. aastal Stockholmi filmifestivalil parimaks põhjamaiseks filmiks tunnistatud tänapäevateemaline Arko Okki "Ristumine peateega".“
Alari, A. (2002). Uue Euroopa filmifestival Londonis.  Postimees, 28. sept, lk 14, foto.

24. november 2011 - Filmiõhtu "Ristumine peateega" Göttingenis.
Göttingeni Ülikool, Theaterstrasse 14, Göttingen, Saksamaa.
Film on eesti keeles, subtiitrid vastavalt publiku soovile inglise või soome keeles. Filmiõhtu on mõeldud Göttingeni soome-ugri seminari tudengitele ning kõigile filmi- ja Eesti-huvilistele.
Eesti kultuurisündmustekalender, http://www.kultuur.info/syndmus/saksamaa-filmiohtu-ristumine-peateega-gottingenis-37598/ (29.01.2012).

Festivalidest täpsemalt vt: Festivalid ja auhinnad

Filmi retseptsioonist

A. Maimik: "Arko Okki mängufilmi "Ristumine peateega" vastuvõtt on põhjustanud vastakaid arvamusavaldusi. Küsimus tõuseb enamasti formaalsest aspektist: kas paari-kolme näitleja ja sama määra võttepaikadega film õigustab end täisväärtusliku täispika mängufilmina. Filmi süüdistatakse mõneti õigustatult teleteatrilikkuses. Õilsa skepsise taga kumab hoopis väiklasem kahtlustus – rahva raha eest soetatud kallist Kodaki filmimaterjali on raisatud mingi näitemängu ülesvõtmise peale.
Teiselt poolt nähakse seda tüüpi kammerlikel filmidel tulevikku, nende tootmine on väikeriigi võimalustele sobivalt ökonoomne ja ambitsioonitult riskivaba. /---/ Teatripärasus on "Ristumine peateega" tugevus ja nõrkus."
Maimik, A. (1999). Puust voki õmblemispüüd. Sirp, 30. apr, lk 16, foto.

K. Funk: "90ndate värskeim kohalik pikk film, Arko Oki «Ristumine peateega», on üks erandeid, mis lõhub kindla piiri tunnustatud filmitegijate täispikkade mängufilmide ja nooremate rezhissööride lühifilmide vahel. Ent filmina on «Ristumine peateega» märksa korrastatum ja selgema ülesehitusega kui näiteks «Minu Leninid». Kuigi aastatelt on Arko Okk noorem, võib just tema hakata edaspidi esindama veidi teatripärast psühholoogilist traditsiooni, mida samaealised teisest servast õõnestavad."
Funk, K. (1999).  Lööb ning liigutab: eesti mängukino. Postimees: Kultuur, 10. apr, lk 6-7.

A. Laasik: "Arko Oki film "Ristumine peateega" on pärast Valentin Kuigi "Lurjust" loogiline tendentsi näitav tähis ja seda mitte kunsti, vaid tootmisnähtusena. 
Kui Kuik sai mängufilmi valmis kolme miljoniga, läks Okil poolteist. Kui inimesel on loov häda ennast väljendada ja filmi teha, siis saab ta sellega ka hakkama ning suurte summade puudumine ei olegi siin takistuseks.
/---/
Need kaks filmi tõestavad, et siin on õpitud looma teoseid vastavalt väikese ja vaese riigi võimalustele ning tulemused on märksa paremad, kui needsamad võimalused eeldada lubasid. Vähese olemasoleva raha eest osteti filmi tarbeks kõik, mida filmitegemiseks hädapärast osta vaja. Et film parem tuleks, oleks vaja enam kunstimeisterlikkust, kuid seda ei saa ka suure raha eest.
Nähtud filmid meenutasid vendade Kaurismäkide esimesi filme. Need olid samuti mõne näitlejaga olemasolevas kaasaegses keskkonnas tehtud tööd. Vennikestel Akil ja Mikal tuli tükk aega praktiliselt ilma rahata filmi teha, enne kui maailm neid geeniusteks pidama hakkas ja fondide ja magnaatide kukrud neile avanesid. Selles mõttes näitavad ka kaks viimatist filmi eesti filmitegijate kohanemisoskust, võimekust riskida ja teha. Ei ole sugugi võimatu, et üks järgmistest poolteisemiljonilistest töödest tuleb linale kui kunstiime. Vähemalt mõlemad need filmil oli eeldust selleks saada, kuigi tegijatel polnud oidu seda eeldust realiseerida. 
Väärib kiitmist Kuigi ja Oki tahe näidata oma teost kõigepealt kodupublikule. Mitte välismaistele festivalidele, kus peab ka eesti filme näitama, vaid oma rahvale, kelle raha eest film loodud."
/---/
Laasik, A. (1999). Eesti film ristub peateega. Sirp, 23. apr.

T. Teder: „Tiheda ja teravmeelse tekstiga kaasneb filmi alguses ka intensiivsem kaadrivaheldus, hiljem lisanduvad mitmeminutilised pikad ja teatraalsed stseenid, kus domineerib järelhelindatud tekst. Pildiliselt on film rajatud valdavalt keskplaanis rääkivatele peadele ja suvise metsajõeääre maastikuplatsidele, kuid sellest vene kineastide meelest "maailma rohelisimast rohust" jääb vaatemänguks väheks. Võimust võtavad dialoogid, vaimselt küllalt pingestatud ja tihti koomilise efektiga sõnavahetused. Nõnda kipubki suuresti tihkeile ja velpaile vaimukusile rajatud film jääma Kanaküla metsaolustikku paigutatud vaadeldavaks kuuldemänguks, mida hoiab koos nelja miljardi dollari maagia.
/---/ küsimus tõuseb hoopis kunstiväliseks: asi on selles, et kui näidend läheb kahes Eesti teatris paraja menuga, kas siis on vaja veel 1,5 miljoni krooni eest tunnikest filmi lisaillustratsiooniks otsa vändata?
/---/
Karta on, et see üheülbalise problemaatikaga kammerlik "Ristumine peateega" huvitab eesti kinopublikut veelgi vähem kui oma filosoofilisuses gigantomaanne ja välismaadel end jõudsalt tõestanud "Georgica". Karta on, et ükski vähegi mainekas filmifestival (v.a. spetsiaalne teater-filmide festival) seda võõrkeelsest mittesünkroontekstist ja vaimutiinetest subtiitritest kubisevat linanäidendit "Ristumine…" meeleldi oma programmi ei võta. Karta on, et 1,5 miljoni krooni eest oleks võinud võtta (tõsi küll, videos) kolm-neli põhimõtteliselt samasugust nn. teleteatritükki.
/---/
Arvestades duublite vähesust või olematustki, on näitlejad "Peateega ristumises" lausa maailmatasemel, kuid nemadki ei suuda näidendist filmi teha ning nende suurepäraseid rolle märkavad vähesed teatrihuvilised, kes viitsivad kinno minna.
Teder, T. (1999). Sõnatiinus valgel linal. Sirp, 19. märts.

J. Kulli: „Teatris kannab tinglikkus, filmis mitte. Filmis, vastupidi, peab olema kõik nagu päris. Siin tekivadki käärid Oki filmivariandi ja Tätte teksti vahel. Kuna rezhissöör pole suutnud teatripärast teksti ja tegevustiku tinglikkust uuele tasemele või metatasandile tõsta, siis “Ristumine peateega” on film vaid vormiliselt, kaamera liikumise, pildikeele ja ülesvõtmise poolest, sisulist osa kannab ikkagi teater. Kindlasti Arko Okk eksis, kui pidas “Ristumist peateega” väga filmilikuks looks. Üldse on arusaamatu, et Okk ei näinud siin karisid, mis sedavõrd teatris kinni teksti filmikeelde ümberpanduna võivad ees oodata.

Ei tahaks uskuda, et vaataja teatrisaalis tõsimeeli juurdleb selle üle, et kuidas ikka neli miljardit kuskil poolmahajäetud maamajas vedeleb. Aktsent on muudel asjadel. Tähtsamad raha päritolust, rääkimata selle kogusest, on suhted. Tähtis pole see, mis selle rahaga teha, vaid see, et mis see raha inimestega teeb.

Just see, et Tätte pole piirdunud “mingi” miljoni krooniga, vaid tõstab summa astronoomilisse kõrgusse, haakub muinasjutuga kuldkalakesest, viib loo välja olmelisusest. Ja ometi peab see raha olema “päris”, sest Osvald on seda ka natuke kulutanud — sajavatine elektripirn laes ja mobiiltelefon on “ehtsad”. Ega ta neid linnast kuivanud lepalehtede eest ostnud. Just see tinglikkuse ja reaalsuse piirimail mängimine teebki teksti nauditavaks teatrilaval. Samas lubab teatrilava tinglikkus ka ühe õhtu/öö üleelamistesse ja suhetesse tuua koomikat. Filmis seda praktiliselt pole. Ja nii läheb paratamatult kaduma mingi teine plaan.

Filmi road-movie’likud avakaadrid on ühed vähesed, mis võetud üles väljaspool maamaja kuskil peateega ristuva tupiku lõpus. Veel mõnel korral satub vaataja koos pildiga nelja seina vahelt välja. /---/ Ülejäänud aja eksleb kaamera interjööri ja suures plaanis tegelaste vahel ning siin pole suure operaatoritöö kogemusega Okk tubateatri tunnet suutnud lõhkuda. Et lineaarne tegevustik kulgeb suurema osa ajast n-ö suletud ruumis, siis see on ühtaegu filmile kui tervikule nii kasuks kui ka kahjuks tulnud. Pean silmas seda, et nelja seina vahel on kergem pingestada süzheed, mis juba stsenaariumis paaris kohas ära hakkab vajuma. Samas ei saanud tuppa aheldatud rezhissöör ei pildikeelelt ega rezhiilt ka kuskile ära eksida. Pildirida on paigas. Karakterite ühest seisundist teise üleminek loogiline ja jälgitav.

Niisiis, “Ristumine peateega” hakkab väga filmilikult: noored inimesed hääletavad maantee veerel. Mööda tuhisevad autod. Kolmas, nagu filmis ikka, võtab peale. Tal on uhke masin. Küll mitte tuliuus, aga ikkagi “Jaguar”. /---/ Maanteelint tuhiseb rataste all, millegipärast teeb auto teel sujuvaid sikk-sakke. Võiks ju mõelda, kas juht pole mitte purjus. Ei, see juht küll mitte. Aga see selgub hiljem, lõpukaadrites, kui sama mees taas ootamatult vaataja ette ilmub.“
/---/
Kulli, J. (1999). Mis on hinge hind ehk imet ei sündinud. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 64-68.

A. Maimik: "Filmi võttepaik, üksik talumaja, on tegelikult lava – ta määratleb küll tegevuskoha semantika, ent ei kommunikeeru vaatajaga iseseisva esteetilise komponendina. /---/ Filmitegijad annavad enesele aga aru, et vaoshoitud visuaal sunnib vaatajat enam kontsentreeruma sisule. Operaatori taustaga Arko Okk teab, mida tähendab pikk kandev kaader – ta jätab vaatajale aega tarkovskilikult kaadriruumi metafüüsikasse sisse elada, näitlejale aga võimaluse kehastuda pingsamalt oma rolli. /---/

Pika lavakogemusega Jaan Tätte suupäraseks komponeeritud dialoog laseb näitlejail oma tegelaskujusid orgaaniliselt kihtide kaupa avada. Heas rütmistikus pulseeriv dialoogimasin seedib ära ka enamiku näitlemistehnilisi liialdusi ja eblakaid lavastuslikke nüansse. Et tegelaskujud ei paistaks liiga tasapindsed, kisub režissöör neist välja mõne ebaadekvaatse ülereageeringu, nagu Jaan Tätte oksehoog pakutavast tehingust kuuldes või Vaariku luksumine Kuldkalakese ilmumisel. Seesama aktsiooni ja reaktsiooni tasakaalustamatus on teisal jälle põnev ja viljakas. Ta lööb sassi näpuga järge vedava ja ette ennustatava kausaalse süžeekäigu ning kehutab ka kõikenäinud vaatajad mõttega filmi juurde. Nende ootamatute psüühiliste moondumiste tõttu on ka Vaariku kehastatud Osvald pisut keerukam kuju, kui eesti kinematograafia poolt palavalt armastatud elutarkusi mõmisev, kinnisideega "koloriitne" vanamehetüüp.
/---/
Probleem seisneb hoopis lähtesituatsiooni piiratuses. Siin on küll täidetud kõik klassikalise dramaturgia nõuded – aja- ja tegevuskoha ühtsus, tundmatu võõras ja intriig, mis kutsub esile psüühilise avanemise. Kuid kolme muutujaga võrrandi lahendusvariantide hulk ei saa olla teab mis suur. Täispika filmi ajamahu täitmiseks tuleb doseeringut suurendada ning iga järgmine lahenduskäik on ebaveenvam kui eelmine. Psühholoogilise draama žanrireeglite järgi peavad karakterid enesest pidevalt uut infot lekitama, vastasel korral kaob intriigist pinge. "Ristumine peateega" tegelased aga ammutasid oma reservid juba poole peal tühjaks ning edasine oli ainult eelneva lärmakamas vormis ülekordamine. Gangsteri ilmumine filmi lõpus oli kui deus ex machina, meeleheitlik puänt, mis lõpetas selle pikaksveninud inertse paigalringluse.

Suletud ruumis lahvatav kolmnurkne kiredraama pole mingi uus lehekülg eesti kinos, meenutagem kasvõi Kallase – Neulandi "Corridat" või Strindbergi – Kolbergi "Võlausaldajaid". Ka "Ristumine peateega" põhimotiiv pole eriti originaalne, biitlite lausungi "can’t buy my love" kummutamine on leidnud selgema väljenduse Adrian Lyne filmis "Indecent Proposal", kus Robert Redfordi miljonär oli valmis maksma Demi Moore’i kallimale miljon taala, et saada temakesega ühe öö veeta."
/---/
Maimik, A. (1999). Puust voki õmblemispüüd. Sirp, 30. apr, lk 16, foto.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Ristumine peateega“ on filmiklassika-sarja 35. film, ilmunud 15.12.2012.

„Ristumine peateega“ vene variant

2016. aastal esilinastus Venemaal Aleksandr Tjutrjumovi film "Iskušenie"/"Kiusatus", mis on  Jaan Tätte näidendi "Ristumine peateega" ekraniseering.

Aleksandr Tjutrjumov – kodumaal rohkem produtsendi ja näitlejana tuntud mees, kes on mänginud peamiselt komöödiates ja kriminullides, sh populaarses sarjas „Tappev jõud“. Tema debüütfilmi tootis Peterburi stuudio ATK.

„Kui ma esimest korda seda näidendit lugesin, meeldis see mulle kohe,“ räägib Tjutrjumov Vene väljaandes Peterburgski Dnevnik ja lisab huvitava seigana: „Ainus raskus seisnes selles, kuidas hankida luba seda filmida. Sest autor, tuntud Eesti näitleja, kirjanik ja lavastaja Jaan Tätte, elab saarel. Ta töötab majakavahina ja satub mandrile harva. Lõpuks õnnestus meil temaga kontakti saada, kirjutasime lepingule alla ja Ernest Jasan hakkas stsenaariumi kallal tööle.“

Täpsustuseks: Jasan on Lätis sündinud 80-aastane stsenarist ja režissöör, kelle tuntumaid filme on „Minu surmas palun süüdistada Klava K-d“, millest sai 1970ndate lõpu Nõukogude Liidus tõeline menuk.

Teadaolevalt on see esimesi kordi, kui eesti autori eestikeelne teos on inspireerinud välismaiseid filmitegijaid. (Jätame kõrvale väliseestlased, näiteks Edmund Martini, kes tegi „Libahundi“ järgi filmi „Tiina“.)

80-minutiline linateos esilinastus augustis Viiburis vene uute filmide ülevaatefestivalil „Aken Euroopasse“. Kriitika oli halastamatu, küll pigem kodumaise programmi kohta tervikuna, mida üks arvustajatest nimetas koguni diletantide balliks, heites filmidele ette reaalsusest irdumist ja päriselu hinguse puudumist.

Üks tuntumaid Vene kriitikuid Viktor Mathiesen kirjutas aga „Kiusatuse“ kohta, et see olevat „Siivutu ettepaneku“ (Adrian Lyne’i 1993. aasta film – T. T.) rohmakas imitatsioon kodumaistes pungades, mille moraal on taandatav tõdemusele, et meie noorsugu on hukas.
/---/

Pole teada, kas režissöör, kes jäi Postimehele pingutustest hoolimata tabamatuks, on näinud Arko Oki ekraaniversiooni. Reklaamiklipp reedab, et film on lahendatud hoopis teistsuguses, palju realistlikumas võtmes. Ka peategelane, kes siin peab hoopis skulptori ametit, erineb märgatavalt Andrus Vaariku kehastatavast ekstsentrilisest sildimaalijast Osvaldist, kelle ukse taga koputavad ühel õhtul Laura ja Roland. Muidu paistab film olevat üsna algallikatruu.“
/---/
Artikli terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/3884671/venemaal-levib-eesti-naitemangu-jargi-tehtud-film Tuumalu, T. (2016). Venelased tegid Eesti näitemängu järgi filmi. Postimees, 25. okt, lk 19.