Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Kunstnik Peeter Linzbach (1973)

Sisukokkuvõte

Portreefilm teatri- ja filmikunstnik Peeter Linzbachist.

Sügisene Kadrioru park, luiged liigid, inimesed pargis, pingil istub Peeter Linzbach ja maalib. Peeter Linzbachi kaadritagune tekst vene keeles: „Vabal ajal, kui pole teatri- ja filmitööd, kisub mind loodusesse.“ Diktoritekst: „Ta joonistas kirkaid ja õhulisi peisaaže, värviküllaseid plastilisi natüürmorte, väljendusrikkaid portreid. Kuid peamiseks tema elus sai töö filmis ja teatrilaval.“ Kaadrid kunstniku töödest kunstninäitusel. Eskiisid lavastustele ja filmidele. Kõneleb Ants Eskola (sünkroon): „Peeter Linzbachi tunti mitte üksi Eestis, vaid ka mujal. Omal ajal, kui Moskva Kunstiteatri näitleja Boriss Livanov saabus Tallinnasse, siis oli ta esimene küsimus minule: näita mulle Peeter Linzbachi, kunstnikku, kes omal ajal töötas Pariisis René Clair’iga.“ Peeter Linzbachi õnnitlemine 70. sünnipäeval. Eskola räägib, et tal oli väga palju sõpru, teada armastati tema siiruse ja otsekohesuse pärast. Eskola meenutab Peeter Linzbachi kujundatud lavastusi, milles tal oli võimalus mängida.

Peeter Linzbach õppis Peterburi kunstide akadeemias, tema noorus möödus Pariisis. Peeter Linzbach räägib koostööst kuulsa Prantsuse filmirežissööri René Clair’iga (kaadritagune tekst). Prantsuse režissöörist räägib ka filmiteadlane Ivar Kosenkranius (sünkroon): mehed tegid koos neli filmi, uuesti kohtuti 40 aastat hiljem Tallinnas. Linzbach, sigaret suunurgas, joonistab ateljees eskiise. Kaadrid filmist „Kui saabub õhtu“ (1955), mis oli Peeter Linzbachi esimene kunstnikutöö Eestis. Kokku tegi ta kunstnikutöö 14 Tallinnfilmis vändatud filmile. Dekoratsioonikavandid tema viimasele filmile „Tavatu lugu“. Kaadrid filmivõtetest: ekraanil Kaljo Kiisk, Jüri Järvet, Kalju Komissarov, operaator Mihhail Dovoratovski. Ja eskiisid viimasest tööst teatris – Aleksandr Ostrovski „Äike“ Vene Draamateatris. Kaadrid lavastuse proovist. Peeter Linzbachi elu katkes ootamatult, kolleegide keskel. Veljo Käsper meenutab koostööd filmiga „Väike reekviem suupillile“ (sünkroon): „Ta oli erakordne inimene. Teda armastasid kõik ja tema armastas inimesi. Ta ütles: „Ilma inimesteta ma ei oskagi elada.““ Paviljonis ehitatakse dekoratsioone Peeter Linzbachi kavandite järgi ja põlevad küünlad.