Kuningas üheks päevaks (2002)

Setumaast

Setomaa - algselt 2000 km² tervik Setumaa- Petserimaa - 11 valda ja Petseri linn. Nüüdseks Venemaale loovutatud 2/3 territooriumist koos Petseriga.
Eesti Seto valdades elab 3-4 tuhat setot, Petserimaal umbes tuhat. Üle Eesti on setosid 10 tuhat, keelt ja omakultuuri valdab neist 4-5 tuhat.
Allikas: Tekst filmi lõputiitrites

Filmisündmuste taustast

"Seto unikaalsus on kirjutes hõbeehetega rahvariietes ja laulus, mis on pärimusega edasi antud, mitte arhiivist õpitus. On vanu naisi kes veel elavad omakultuuri imelises maailmanägemuses, mis kaasaegsele inimesele võõras. Selle on nad saanud ema käest, külast, ümbruskonnast..."

Seto sootska - jumal Peko maapealne asemik, Seto identiteedi hoidja. Sootska valitakse üheks aastaks Seto Kuningriigi päeval augustil.

Seto Kuningriigi päev - Seto omakultuuri keskne sündmus. Loodud Norra metsasoomlaste eeskujul setode eneseteadvuse tõstmiseks. Peetakse omakultuuri meistrivõistlusi, toimub ülemsootska valimine jpm.

Peko - setode viljakusjumal. Peko riitust peeti öösel, kõigepealt süüakse-juuakse, siis joostakse üle aedade, rüseletakse... kel esimesena veri väljas, saab Peko endale aastaks hoida. Sinna tallu pidi ka parim saak saama.
http://www.suri.ee/hoimup/hp2004/seto_film.html (12.12.2014).

Arvamusi filmist

Olev Remsu: „Kuidas klassifitseerida Peeter Urbla autorifilmi setudest? Kas see on asjast üldse? Või tänase päeva etnograafilis-antropoloogilise materjali kogum? Ehk siiski setude sootska Hõrna Aare portree? Kahele viimasele väitetõstatusele leidub filmis vastuargumentegi. Filmis ei seletata midagi, aina näidatakse ja näidatakse; populaarteaduslik käsitlus nõuaks uurija kommentaari või vähemalt diktoriteksti, mis avaks unikaalse kombestiku olemuse. /…/ Ma ei oskagi teost liigitada – täpne objekt hajub määratlematuks ja see omakorda annab filmile rahulikult voogava hoo.

Film on koguni peatükitatud, mis omakorda toonitab eepilisust. Peatükid kannavad pealkirja „Paasapäev“, „Seto kuningriigi päev Värskas“, „Jõulud“, „Lihavõtted“ ja nii edasi, mis tähendab, et autor on püüdnud fikseerida aega ja kombeid, tahtmata neid teaduslikult valgustada. /…/

Ja kas teenekas režissöör ei tohi siis kasvõi kordki endale lubada teha filmi, millist ta ise soovib, ilma vaataja ja ostja ettekirjutusteta? /…/ Setud ise ei kibele kuhugi, Urbla on neist eeskuju võtnud. Võime isegi öelda, et loiu kilpkonnatempo puhul on tegemist sisu ja vormi ühtsusega. /…/

Urbla oskab ilusti demonstreerida talu uhkust hobust, aga ka lambaid, sigu, lehmi, neid elukaid, mille olemasolu linna untsantsakal ununeb. Puhvaika seljas, kalossid jalas, hoolitseb setu oma loomadest pereliikmete eest, ja Urbla on meile sisendanud lugupidamist ürgse ja loomuliku elu vastu. /…/

Nagu etnograafilistes filmides ikka, veedetakse palju aega surnuaedades ja kirikutes, lastakse põleda küünaldel ning lüüakse tantsu, rahvariided seljas. Filmis kuuleme sootska suust puhast setu keelt, seda kudistavad teisedki asjaosalised, näiteks Tartu Ülikooli rahvaluuleprofessor Paul Hagu, setu keelele on vastu seatud (ja see on osavalt valitud ootamatus) kreeka keel, mida räägib ei keegi muu, kui Konstatinoopoli patriarh Bartholomeus. Nõnda on setude elu ja kombed seotud maailma ühe nabaga, väärtustatud ilmselt kõige kõrgema mõõdupuuga, mis eestlastel üldse oleks võtta. /…/

Kummati ei ole Urbla püändiks jätnud patriarhi õnnistust oma rahvakillule. Filmi viimases vahepalas õnnistatakse teatraalsel viisil sisse Obinitsa järve ning see episood avab meile kaua varjus olnud autorisuhtumise. Urbla peab oma vaoshoitud viisil kurba naeru, mis ei tähenda aga austuse puudumist setude vastu.“

Arvustuse terviktekst:
Setud ja Urbla - Sirp
Remsu, O. (2002). Setud ja Urbla. Sirp, 20. dets, lk 18.

Jüri Pino: „No ja nüt om kats vilmi ka tettü. Ja ma kaesi näid ja ma es mõista suurt mitä näist kõnõlda. Tõsi. Mõista’i joht. Üts, taa Hõrna Aare vilm om jo ku üts tavalinõ etnograafiavilm võ mitä säänest; ta tõõne, potiseto vilm om mu meelest üts hää palagan hääst palaganist. /…/

Ku see Hõrna Aare vilm. No mis ta’h vilmis sõs õks nii väega juhtu? Ei määnestki. Ellä üts miis üteh küläh, tege uma asje, kõnõlõ veitkest seto kiilt, veitkest kiräkiilt, mis taah sõs nii erilist om, et liinaherra tuleva vilmi tekemä. Ei määnestki. Ja viil säänse illosa vilmi tegeva, lika pallo mu meelest näüdatas taad ullikest sääl taamal kõk aig, ma nakse jo pelgäma, et tahetas näüdata, koes kõik me, setokese, ole säänse aia taade lännu inemisetüki. Et väikse külä tihedaste liki, kõk oma sukulase, no koes sääl tõõstmoodu saaseki, ku puule latse meneva aia taade. Es ole nii, mi tiiäme umi sukulasi väiga häste ja om suur patt… tiiäte külh. Kaege hinnast, mõtsiku, koes ti külädeh tettäs.

Võt ti es tiäki, kiä om mõtsik? Ja na vilmi es seleta jo ka mitäki. Mõtsik om mitteseto. Luterlane. Võõras. Mõtsik ole’i halb sõna. A hää ka mitte. Mõtsik om sääne inemisetükk kiä kaes mii’d veitkest no ülevält alla: no mis te, setokese, säänse ulli jootkukese, ku ti olete, ka ilmast tiiäte.“
Pino, Jüri. (2004). Lora misa lora, ka ummi kiileh [Setukeelne arvamusavaldus kahe Peeter Urbla setu-teemalise dokumentaalfilmi kohta: "Kuningas üheks päevaks" ja "Potisetud tulevad jälle"]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 102-103.