Kuju (2000)

Autor oma filmist

Valentin Kuik: „Kavatsetava filmi eesmärk pole hinnangute andmine. Nagu pole inimest, kes kõigile ühtmoodi meeldiks, pole olemas ka sellist skulptuuri, olgu siis modelliks atleedikehaga ärimees või õhkhabras poeet. Film oleks ühe sümboli sünnilugu. Või siis luhtunud unistuste kroonika. Lugu projektist, mida on vedanud kaks meest – skulptor ja tema ärimehest modell. Nii projekti teostajate, nende poolehoidjate kui ka vastaste eest kõnelevad nende sõnad ja teod. Neid me jäädvustaksimegi. Ülejäänu paneb paika aeg.“
Allikas: EFSA

Filmist kriitiku pilguga

Ants Juske: „Valentin Kuik on teinud Tauno Kangrost fantastiliselt hea filmi pealkirjaga “Kuju”. Eri Klas rääkis, et kui Rootsis pole arvustuses rohkem kui kolm korda kasutatud sõna “fantastiline”, siis on tegemist läbikukkunud kontserdiga. Olgu, kuigi filmi puhul kasutan vaid korra seda sõna, mida ma üldiselt püüan vältida.

Kuik sondeerib väga osavalt kunstimaailma, mida ta vaatleb distantsilt, kuna ta ise ju pole institutsionaalne tegija ega kriitik. Raske on aru saada tema enda suhtumisest, kuigi Kuigi puhul kumab läbi irooniline lähenemine Kangro fenomenile. Kohe tõmban tagasi, sest film on pigem kunstisotsioogiline uurimus, kus tõe huvides kõlab rahva hääl – alates ärimeestest, linnategelastest ning lõpetades kunstiteadlaste ja Kangro õpetajatega.

Ütlen kohe välja, et seda jubedat Kalevipoega mulle vaja pole. Tsiteeriksin ka Jaak Soansi, kes filmis ütleb, et “Kangro oskab igale poole end sisse süüa. Küsimus on selles, kas teed lihtsalt kuju või teed kunsti, Kangrol kunsti pole”. Kiwa lisas siia ühe olulise mõtte, mis viitas sellele, et kui Andy Warholi populistlikul kunstil oli lisatähendus, siis Kangrol seda kahjuks pole või on see talle külge poogitud. Warhol pani elitaarse kunstimaailma tõsiselt mõtlema, Kangro mitte. Kalevipoeg meres oleks nagu kingitus Tallinna linnale. Tekib aga küsimus, kas linn peab iga kingituse vastu võtma. Mõne kingitusega läheb hästi, nagu New Yorgil, kes võttis vastu prantslastelt Vabadussamba. Samas pole ma kindel, kas moskvalastel läks samamoodi, kui jõe keskele Krõmskajal kerkis koletuslik Peeter I skulptuur, mis kuuldavasti oli kavandatud Lukovi ja Tsereteli kingitusena Ameerika rahvale nende iseseisvusjuubeli puhuks – noh, Kolumbuse pea tuli lihtsalt asendada Peetriga.

Ando Keskküla viitas ka referendumile: rahvas mõistagi hääletaks Kangro Kalevipoja poolt, kuid pärast võib äkki selguda, et kuju valmides või siis mõne aasta pärast, kui rahva kunstimaitse on edasi arenenud, see rahvale enam ei meeldi. Siis teeme uue referendumi ja kangutame ta merest välja ning paneme ta asja rahastanud ärimeeste hoovi peale. Tõsine sõna oli ka Signe Kivi märkus, et kas mitte pole tegemist plagiaadiga, sest sama motiivi on kasutanud Kalju Reitel. Imagoloogilise kunstiteadlase Linnar Priimäe hinnangul võiks selle puusliku püsti panna, kui juba eesti rahvas kord endale muistse kuninga Kalevipoja on leiutanud. Tahaks talle kohe öelda, et kui sama rahvas on endale leiutanud müütilise Savisaare, siis miks mitte ka tema üleelusuurune kuju kuhugi avalikku kohta püsti panna; Kangro sõbralik ninasarvik ei asenda ju päris inimest ja tema müüti.

Valentin Kuik on teinud hea, et mitte jälle öelda fantastilise töö. Kahju on ainult sellest, et film sai enne valmis, kui Kalevipoja kuju saatus on otsustatud. See õudne kipsist kolakas on siiani kusagil hoiul. Valentin Kuigil võiks peas mõlkuda jätkufilmi idee. Aga mis me Kangrost räägime. Tänavusel EXPO-l Hannoveris meenutas terve Saksamaa paviljon oma kipskujudega omaaegset ARS monumentaali hiigelateljeed. Kui ikka rahvas koos tema valitud esindajatega (piinlik lausa kuulata nende juttu) nii kangesti seda Kalevipoega tahab, siis lasku käia – mis siin enam kuulata professor Jaak Soansi juttu, et sellise koolitöö eest oleks ta pannud kahe.“
Juske, A. (2000). Tauno Kangro fenomen. Sirp, 17. nov, lk 16.

Andres Maimik: „Tegelikult räägib “Kuju” mastaapidest. Väikses riigis tahetakse püsti panna suur kuju, sünnib suur skandaal. Leerid joonistuvad välja. Ühel pool tegudemehed, kes kunagi ei küsi: milleks? Nende vastas seisavad kirjatundjad, kõhklevad ametnikud, irisevad intelligendid, kadedad kolleegid, konservatiivsed muinsushoidjad, subkultuurides sumisevad modernistid. Skeptikute meelisküsimus “milleks?” murrab lõpuks kujuri protestandipoosi — “siin ma seisan ja teisiti ei saa”. Kalevipoja hiidkuju ei sünni kunagi õilsas pronksis, ainult odavast materjalist krigisevat mulaaži lohistatakse tossavate “Kamazidega” ühest kohast teise. Tauno Kangro ind raugeb tasapisi…

Kui film on korralikult struktureeritud jutustus, siis kerkib paratamatult esiplaanile küsimus autori positsioonist, ehk see, kelle poolt Kuik siiski on. Ja kui palju julgeb ta seda välja näidata. /---/

Filmist “Kuju” on selgesti tunda, et vanad habemikud Kangro ja Kuik on teineteise usalduse leidnud. Usaldus võidetud ja edevus üles köetud, mängib Kangro ilma suurema provotseerimise ja manipuleerimiseta end kaamera ees lahti. Kuigi ülesanne on materjal struktureerida ja aktsendid paika nihutada. See on aga palju tõsisem probleem. Kuidas Kangrot kujutada, ilma tema usaldust kuritarvitamata? Ühest küljest ümbritseb Kalevipoja intriigi kerge naeruväärsuse vine, teisalt aga, nagu Kuik isegi on tunnistanud, ta ei saa läbinisti irooniliselt suhtuda inimesse, kes millegi eest võitleb, kes oma eesmärgi nimel on valmis minema isegi läbi ussimunni.

Seepärast on Kuigi suhtumine Kangrosse pigem heatahtlik, ta on filmist välja jätnud mõned episoodid, milles Kangro oleks liiga naeruväärne paistnud. Irooniat on kamaluga jagatud Kangro vastaspoolele — nii linnavalitsuse kunstinõukogule kui ka Kiwa näituse avamisele. Dekadentlike noorte looritatud pilgud ja narkootilised ñestid versus kunstisõbrast ärimehe elutervelt punnis musklid pole ainus vastandus, millega Tauno Kangro kunst eristub praegusaegsest kunstikoodeksist. Sääraste kontrastide abil saab aga tänapäeva kunstis kehtivad erisused laiale publikule puust ja punaselt ette voolida.

Kuik teab, et just kontrastid on dokumentalismis vahendid, millega autori kaadritagust pilku esile tuua. Subjektiivsus ja üldistus on need pühad lehmad, millega autoridokumentaal tahab eristuda telepublitsistikast. “See on see, kuidas mina asju näen”-positsioon on pahatihti külma kõhuga tehtav kalkulatsioon — “sellised ja sellised kontrastid annavad asjale sellise ja sellise tähenduse”. Küsimus, kuidas üldistada, taandub sel puhul küsimusele, kuidas lihtsustada. Autoripositsioonist ülemaks saab aga arvamuse kujundaja edev pretensioon: “Milline on kõige efektsem sõnastus, et vaatajat erutada, ärritada, suunata ja mõjutada.” Tegelikult ei peagi dokumentaal ise oma tegelaste suhtes moraalset seisukohta välja käima, valikulise näitamise ja detailide rõhutamise abil programmeerib ta vajaliku soodumuse üheks või teiseks hinnanguks.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Dokumentalismi tehnikad ja Valentin Kuigi “Kuju”
Maimik, A. (2001). Teistmoodi tegelikkus: dokumentalismi tehnikad ja Valentin Kuigi „Kuju”. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 108-112.

Karlo Funk: „Kui võim on rahva käes, ei tule kaua oodata ideed püstitada rahva sümbol, kelleks Eestis on teatavasti pärast Konstantin Pätsi renomee vaidlustamist muistne kangelane Kalevipoeg. Teadaolevalt oli ta esimene, kes seadis sisse kaubandussuhted Venemaaga ja käis Soomes vargil, kehastades nii vähemalt kaht 90ndate alguse majanduslikku imperatiivi.

Skulptor Tauno Kangro suurejooneline kava püstitada Tallinna lahte Kalevipoja hiigelkuju tabas naelapea asemel täpselt näppu. Valentin Kuigi dokumentaalfilm „Kuju” ei otsi praeguseks vaibunud tormiliste reaktsioonide taga vettpidavaid põhjuseid.  Idee püstitada laevateele jumalakuju on sama antiikne kui muinaskangelane ise – Rhodose koloss  sadama sissepääsul kuulus antiikmaailma seitsme maailmaime hulka. Ülimodernse idee asemel rajada Naissaarele väike city on Eestis diskussioone toitnud pigem konservatiivne utoopia. Režissööri silmis on Tauno Kangro kuju leidnud rohkem mõistmist kui tema oponendid. Ühel ilmselt põhjapaneval koosolekul paistab otsustajate hoiakutest välja kimbatus. Linnale pakutakse tasuta monumenti ja ühtki käegakatsutavat põhjust keelduda pole. On ainult esteetilised hoiakud, milles eales kokkuleppele ei jõuta, ja kahtlused, kelle võimu sümboliks valmiv kuju saab – kas pühendunud metallitööliste ja ärimeeste või linnavalitsuse ja rahva.

Üks kuju rahastajaid tuletab komisjonäridele meelde, et demokraatlik meetod on enamasti andnud keskpärase tulemuse. Endalegi märkamatult tunnistab ta, et isegi toetava otsuse korral ei seisaks lahel püsti muud kui üks harilik monument, mille ainus väärtus seisneks tema mõõtmetes ja metalli hinnas.“
Funk, K. (2001). Kuidas Kalevipoeg koju tulemata jäi. Nädal, nr 21, 28. mai, lk 16.