Punane viiul (1974)

Tallinnfilmi annotatsioon

Film on pühendatud nimekale eesti viiuldajale - revolutsionäärile Eduard Sõrmusele. Tema viiul helises kodusõja rinnetel – olles revolutsiooni vaimseks relvaks.
Sõrmust nähti nii Londoni kui Pariisi kontsertlavadel kui ka esinemas Dresdeni töölisauditooriumides. Ta oli leninliku idee kirglik propageerija ja väljapaistev muusik.
Oma rahva ustava pojana oli ta armastatud Eesti töölisklassi poolt ja vihatud Eesti natsionalistliku pursui poolt.
Sõrmuse elu oli rikas dramaatiliste sündmuste poolest ja naiste armastuse särast. Punase viiuldaja elu dramatism määrab filmi süžee arengu. Film loodi koostöös Saksa DV kinematografistidega.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus,lk 618.

Eduard Sõrmus – viiuldaja ja revolutsionäär

Julius Eduard Sõrmus (9. juuli 1878 Luunja vald – 16. august 1940 Moskva) oli eesti viiuldaja ja revolutsionäär.
Ta õppis 1900–1902 Tartu Ülikoolis õigusteadust ning 1904–1905 Peterburi Ülikoolis ajalugu ja filosoofiat.
Viiulimängu õppis ta 1910 Berliinis ja 1913 Pariisis. Osales 1905–1907 revolutsioonides, toimetas Peterburi eesti bolševistlikku ajalehte "Edasi".
Esines kontsertidega Põhjamaades, Eestis, Venemaal, Saksamaal ja Inglismaal, ühendas viiulimängu poliitilise agitatsiooniga.
Elas alates 1936 Moskvas. Suri valgeveresusse (verevähki). Maetud Moskvas Novodevitšje kalmistule.
Eduard Sõrmus, http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_S%C3%B5rmus (12.07.2012).

Kohtumine Leniniga

Mees, kes tegi Eduard Sõrmusest Punase Viiuldaja, oli Vladimir Iljitš Lenin. Esimest korda nägi Luunja taluniku poeg töörahva juhti 1905. aastal. Mõju oli suur, viiuldajast sai tulihingeline bolševik ja veel samal aastal astus ta parteisse. Isiklikult tutvus Sõrmus Leniniga mitu aastat hiljem. Sõrmus, kelle hinges valitses segadus, kas viiul ja bolševik ikka kokku sobivad, kohtus Leniniga 1909. aasta lõpul Pariisis.
"Mida ma pean tegema, seltsimees Lenin? Olen bolševik, kuid armastan väga viiulit. Kas mul on õigust mängida viiulit?" Lenin vastas: "Jah, on, kui teist saab bolševik-viiulikunstnik.“
/---/
See ei jäänud Lenini ja Sõrmuse ainsaks kohtumiseks Pariisis. Kui Sõrmus andis Vene pagulastele kontserdi, tuli seda kuulama ka Lenin. Järgmisel päeval ütles bolševike juht viiulikunstnikule: "Ma olin teie muusika tõlgitsusest, mis meid kõiki köitis, nõnda mõjutatud, et pean oma kohuseks teile öelda: mängige, mängige, mängige! Meie hulgas on palju neid, kes kõnelevad või kirjutavad. Pole aga ühtki, kes mängiks. Ma korraldan teile toetuse saamise, et te võiksite õppida konservatooriumis." Lenin pidas sõna ja Sõrmus saigi Pariisis viiulit õppida.
Sõrmuse õpingud jäid osalt tema rahutu loomuse tõttu poolikuks ning tema tehnika jättis soovida. Ometi oli tema mängus midagi sellist, mis kuulajat lummas. Kirjamees Ferdinand Kull meenutas, kuidas Sõrmus mängis Chaconne'i Bachi viiulikontserdist. "Olen sama pala kuulnud ka teistelt viiuldajatelt. Neist mõned, nagu Kubelik ja Hubermann, olid tehniliselt päris virtuoosid, kuid mitte ühegi teise ettekandes pole see minule nii sügavat muljet jätnud kui Sõrmuse ettekandes."

Tabamata ime

1914. aasta algul sõitis Sõrmus Pariisist Eestisse - kontserte andma. Esimene esinemine oli tal Tartus Vanemuises. Keeleuuendaja Johannes Aavik, kes ise samuti viiulit armastas mängida, kirjutas pärast Sõrmuse esinemisi, et "Sõrmus on väljamaal palju juurde õppinud, kuid tehnika ei ole iial tema tugevam külg". Ikka ja jälle see tehnika.
Aga sellele vaatamata olid Sõrmuse esinemised ka Võrus, Valgas, Viljandis ja Pärnus edukad.
Kuid kui ta veebruari keskel Tallinna sõitis, tõsteti ta Türil rongilt maha, arreteeriti ja saadeti Tallinnasse juba vangitapiga. Sõrmus pisteti Toompea vanglasse, kuid tuhanderublase kautsjoni vastu pääses ta vabadusse ning sai Estonia lavale astuda.

"Ei saa salata, et Sõrmus õige palju hoolt ja nähtavasti süstemaatilist tööd mängus avaldas - aga kunstnikuks ei ole ta jaksanud saada," kirjutas Sõrmuse esinemisest Juhan Luiga. Ime jäi tabamata...

Sealsamas Estonias oli just etendunud Eduard Vilde näidend "Tabamata ime", mille peategelases viiuldaja Saalepis tunti ära Sõrmus, kellest kui välismaal õppinud-elanud mehest niisamuti imet oodati. Viiuldajana Sõrmus muidugi polnud mingi ime, kaugel sellest. Aga ei maksa unustada, et Sõrmus ei teinud muusikat puhtalt muusika pärast. Tema missiooni oli täpselt sõnastanud Lenin Pariisis ning järgnenud aastad vaid kinnitasid seda. Sõrmus ei olnud viiulikunstnik, Sõrmus oli Punane Viiuldaja.
/---/

Bolševik kuni surmani

Oli Sõrmusel viiuldajana Euroopas rohkem edu kui Eestis? Viiuldajana ehk olekski olnud, kuid Sõrmus oli eelkõige bolševistlik agitaator. Ja seda ei sallitud - tema kontserte keelati ära, teda arreteeriti, ta saadeti Preisimaalt ja Inglismaalt välja. 1932. aasta kevadel sõitis Sõrmus Nõukogude Liitu Leningradi. Kuid juba järgmise aasta algul oli ta tagasi Inglismaal - andis kontserte ja tegi kihutustööd Nõukogude Liidu heaks.
/---/
1936. aasta lõpul asus Sõrmus koos oma inglannast abikaasa Virginiaga lõplikult Nõukogude Liitu elama. Ilmselt neid ei lastud ka enam riigist välja. Kolmekümnendate lõpul sattus Sõrmus põlu alla - tal keelati esineda ja tal tuli kolida Moskvas kitsasse ühiskorterisse. Sõrmuse tervis ei pidanud vastu ning ta haigestus.

Kui 1940. aasta 21. juunil löödi Eesti Vabariigile hingekella, oli Sõrmus Botkini haiglas Moskvas. Halvenevale tervisele vaatamata tabas teda rõõmujoovastus.

Viimase eestlasena kohtus Sõrmusega kirjanik August Jakobson, kes saabus augustis 1940 ENSV Riigivolikogu delegatsiooni koosseisus Moskvasse ja haigestus. 12. augustil, kui Jakobson Botkini haiglast lahkus, lamas Sõrmus juba surivoodil. "Nägemiseni... Nõukogude Eestis!" sosistas ta Jakobsonile. Neli päeva hiljem Sõrmus suri. Punane Viiuldaja maeti Novodevitšje kalmistule.

Täpsemalt Eduard Sõrmuse elust ja suhetest Eestiga:
Erelt, P. (2008). Punane Viiuldaja [ Eduard Sõrmusest]. Eesti Ekspress, 30. okt, lk A40-A41.
Kõrvits, H. (1968). Eduard Sõrmus. Tallinn: Eesti Raamat, 188 lk, ill.

Kaljo Kiisk filmi saamisloost

„Potsdamis asuvasse DEFA stuudiosse läksin esimest korda kõheda tundega, sest polnud varasemaid kontakte. Üle ootuste leidsime algusest peale ühise keele ja koostöö laabus lõpuni. Saksa kolleegid suhtusid ülesandesse väga kohusetundlikult. /---/Kolmandal päeval pärast Potsdami jõudmist võisime alustada paviljonivõtteid. Meie põhibaas jäi Dresdenisse, sealt tegime väljasõite Magdeburgi, Meissenisse, Hohnsteini, Bastaisse. Töötasime DEFA normide järgi, mis on meie omadest veidi kõrgemad. Päevagi kaotamata filmisime kahe kuuga (juunist augustini) 1300 kasulikku meetrit, pool filmist.
/---/
„Punase viiuli“ esialgse stsenaariumi kirjutas Anatoli Grebnev, DEFA-poolse variandi tellisime Alfred Schrederilt ning sobitasime neist kokku kolmanda. Dokumentaalsust me ei taotlenud, sest Sõrmuse elukäik korduvate kontsertreisidega on geograafiliselt liiga kirju, hargnedes ligemale kahekümnes Euroopa riigis. /---/ Tahtsime luua filmi, mis näitaks kunstniku kohta elus.“
Kiisk, K. (1974). „Punane viiul” [Filmi saamisloost. Üles kirjutanud O. Anders]. Kultuur ja Elu, nr 11, lk 31-34.

Filmi vastuvõtust

Kriitikud heitsid filmile ette peategelase rolli üheplaanilisust.

„Vältida ei saa aga muusikuteemat. Praegu on see jäänud kahjuks formaalseks. Kui Sõrmus mängis viiulit, siis ikkagi sellepärast, et ta uskus muusika kasvatavasse rolli, aga mitte sellepärast, et ta halvasti püssi laskis (filmi vaadates võib kahjuks jääda niisugune mulje). Siit järeldubki, et Sõrmuse-taolise isiku puhul ei saa kunstnikku revolutsionäärist eraldada. Ilmselt ei olnud Viktors Lorencs ka õige mees Eduard Sõrmust mängima: homo ratio esindajana tegi ta küll tajutavaks E. Sõrmuse võitleja veendumused, puudu jäi aga kunstnikutemperamendist koos kõigi kunstnikule ainuomaste sisepiinade ja meeleolutõusudega. Paratamatult mõjus ta siis ka kuivana ja skemaatilisena, andmata edasi Eduard Sõrmust iseloomustanud hoogu, impulsiivsust ja agitaatoritemperamenti.“
Olep, J. (1975). Kaks arvamust Tallinnfilmi uudisteosest. Sirp ja Vasar, 28. veebr.

„Asi ei ole sugugi selles, et osatäitja peas on budjonnovka, vaid selles, et sellele karakterile, nagu ta filmis kehastatud on, budjonnovka ei istu.
/---/
Kuid üks on kindel: elav Eduard Sõrmus säärane küll ei olnud. Tegelik Sõrmus oli nii unikaalne (muusik-tribüün, kes sütitas nii sõna kui viiulimänguga, ent kõigepealt oma kaasakiskuva revolutsioonilise kirega), et raske on leida, keda temaga kõrvutada, vahest ehk tulihingelist kreeka kommunisti Mikis Teodorakist. Kuid üks on selge: tema oskas ühendada poliitilise idee ja kunstilise kujundi mõjujõu. Filmitegijad on seda ignoreerinud nii Sõrmuses kui ka oma loomismeetodis.

Mis tähendab ühemõõtmelisus selle filmi puhul? Aga seda, et peale skeemi, milles autorite arvates pidi lahendust leidma kolmnurk kunst-kunstnik-poliitika, ei huvita autoreid Sõrmuse kujus enam midagi. Ei tea, mis otstarbel lasevad nad vaatajate silme alt läbi astuda kahel naisnäitlejal, kes on millegipärast filmi tarvis hästi sarnaseks grimeeritud. /---/ Sest vaataja ei saa sellest linateosest kunagi teada, kes need naised on ja milline on nende koht Sõrmuse elus. /---/
Ja lõpuks keskkonnast eraldatus. Filmi Sõrmusel ei ole keskkonda.“
Karasjov, V. (1975). Kaks arvamust Tallinnfilmi uudisteosest. Sirp ja Vasar, 28. veebr.

Filmile tagasivaatavalt

Intervjuust Kaljo Kiisaga 2005:

Te pidite tegema kompromisse. Kas „Punane viiul“ on kompromiss?

„Jah, ja sellega läksingi alt, sest see on mu kõige halvem film. Ma ei saa päris nii öelda, seal on ka ilusaid kohti, kuid tükk ise on banaalselt ideoloogiline, kunstiline väärtus puudub.
Ma ei ole elus olnud arg ei psüühiliselt ega füüsiliselt, olen palju üle elanud, aga esimest korda tundsin siis, kuidas mul oli kogu aeg korrektor peas: oot –oot, pea nüüd, kas nii ikka saab. See oli lihtsalt totrus!
Siis juba kõige punasemad poisid köhatasid ja vaatasid otsa, umbes nii, et kuule Kaljo, mis sa nüüd tegid! Niisugused asjad on olnud ja ära on elatud...
Koppel, A. (2005). Kaljo Kiisa ebatavaline elu. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 124.

Intervjuust Kaljo Kiisaga 1993:

„"Punane viiul" oli järgmine film peale „Hullumeelsust“. See stsenaarium oli kole. Et ma selle võtsin, see oli sellepärast, et mind  nagu vaia taoti maa sisse seoses „Hullumeelsusega“. Ma mõtlesin juba seda, et ma ei tea, mis ma teen. Mul oli pikk vahe peale „Hullumeelsust“, ma ei teinud siis mitte midagi.
Sellest [„Punasest viiulist“] loobus Grigori Kromanov, loobus Jüri Müür –õigusega loobusid!-, ja võttis teha Kaljo Kiisk, näete - nõrk olin, midagi ei olnud teha. Ma tunnistasin juba siis, kui ta valmis sai, et see oli halb film, ja tunnistan ka praegu. Ma võtsin Viktors Lorencsi [E. Sõrmuse osatäitja ja filmi „Hullumeelsus“ stsenarist] sellepärast mängima, kuna ta ei olnud üldse näitleja, aga ta on ääretult sümpaatne ja ilus noormees. Sest mul oli vaja, et see inimene näeks välja natukene teistmoodi, kui ta [stsenaariumisse] kirja oli pandud. Ta oli pandud kirja monstrumina, viiul käes. Aga muidugi see ei päästnud midagi.“

Kaljo Kiisa intervjuu telesaates „Maagiline Kaljo Kiisk“(1993), ETV filmisaated, http://etv2.err.ee/videod/af56b98f-01e1-4121-9dcb-f5724d988240 (11.07.2012).