Klaasikillumäng (1985)

Fakte filmi valmimisest

Kirjandusliku stsenaariumi libreto "Klaasikillumängud" I variant: 28.03.1984
Lamenukkfilmi "Klaasikillumäng" stsenaarium: 01.07.1984
Kirjanduslik stsenaariumi II variant "Klaasikild": 14.10.1984
Valmis režissööri stsenaarium "Päikesekild": 03.12.1984 - 04.01.1985
Allikas: ERA.R-1707.1.2429 Nukufilmi "Klaaskillumäng" stsenaarium, toimetuskolleegiumi otsus, aktid.

Filmi ettevalmistusperiood: 04.01. - 04.03.1985
Võtteperiood: 05.03. - 05.05.1985
Montaaž: 06.05. - 06.06.1985
Filmi üleandmine - 6. juuni 1985
Filmi maksumus - 45 500 rubla.
Allikas: ERA.R-1707.1.2430 Nukufilmi "Klaaskillumäng" loomingulised lepingud, eelarve, kalkulatsioon.

Intervjuu Kalju Kiviga

Mis on sinu jaoks animatsioonis oluline? Defineeri "animatsioon" oma sõnadega.
Animatsioon on žanr, milles saab kujutada kõike, mis nõder aju välja mõtleb. Animatsioonis ei ole piire. Piirid on animatsiooni teostamise ümbruses: vähe raha, väiksed ruumid, kehv stuudio, nõrk lavastaja.

Sa oled tuntud kui küllalt julge ja eksperimenteeriv režissöör. Millise filmi tegemine on sinu enda jaoks kõige meeldejäävam olnud?
Iga film on olnud kui oma laps ja oma lapsi armastad sa kõiki. Aga täiesti omaette protsessiks, peaaegu täuslikuks kujunes “Klaasikillumängu” tegemine.

Kellega on sulle meeldinud kõige enam koos töötada?
Nukufilmi ajal oli mu ihuoperaatoriks Tõnu Talivee, Erki-Sven Tüüri muusika järgi monteerida oli lausa lust. Tegelikult tema muusika “Klaasikillumängule” suunas mind seda filmi just nii tegema.
Rebane, K. (2015). Intervjuu animafilmirežissöör Kalju Kiviga. Postimees: PÖFF, 11. nov.

Filmist ajakirjanduses

Multifilmi aastaülevaadet paluti tegema üks tuntumaid «Sojuzmultfilmi» režissööre Andrei Hržanovski. Kinomaja ekraanil olid arutelu eel peaaegu kõik «Tallinnfilmis» 1985. aastal valminud multifilmid.

Andrei Hržanovski nägi mõningate programmi filmide ühiseid puudusi: ei ole karaktereid, väheilmekad on kangelase siseliikumised, puudub rütmi- ja värvidramaturgia. Peamine aga: ei ole seda vältimatut sisesundi, tunnet, et autoril oli vaja teha just see film.

Samad vead — dramaturgia ebamäärasus, rütmiline nivelleerimine — kahjustavad ka K. Kivi «Klaasikillumängu». Film on küll üks neist vähestest, mis tõestab, et multifilmis tõepoolest on võimalik teha kõike; filmil on mingi faktuurivõlu, mis teeb ta vaadatavaks — kuid sellega A. Hržanovski arvates teose voorused ka piirdusid. Filmi dramaturgiast on raske aru saada — kohati ka sellest, mis toimub. Ka siin ei ole tunda autori sisesundi. «Klaasikillumängu» kasutegur peitub selles, et ta harjutab vaatajat multifilmi erinevate avaldumisvormidega.
/---/
Jaan Ruus leidis üksikfilmide vaatluses, et «Klaasikillumängus» mõjub eri poolte vastandus liiga üheselt. Miks püüab K. Kivi teha nii tõsist filmi? K. Kivi teeneks on, et ta avastab multifilmis uusi materjale.
Balbat, M. (1986). Multifilmivaatlusi [1985. aasta filmidest]. Sirp ja Vasar, 21. märts, lk 7.

Tarmo Teder: "Sootsiumi pole filmis esitatud, ja eks olegi meie tsivilisatsioon lõputus universumis üks kübe, kuid inimene ise meie maailma mõttes vaata et kõige alusmõõt. Homo sapiens'il on tähtis tunnetada oma kohta ümbritsevas ja tal tuleb arukas vastuhakus leppida oma kuulumisega siia ainsasse maailma, sest teist olemist lihtsalt ei ole. Filmi lõpus moodustub klaasikildudest kõiksusest kirevavärviline kaksikspiraalgalaktika-sarnane müsteerium, mille tsentrumisse koondunud must auk või hoiatav silm on tõesti üks olemise lahendamatu mõistatus.

«Klaasikillumäng» on režissöör Kalju Kivi viies film. «Paberilehe» debüüdi lustaka isepäisuse, «Pagari ja korstnapühkija» nukukatsetuse, «Sõlme» plastilise puändiga groteskse  sõtkumise ja mütoloogilis-spekulatiivse «Tähe mõrsja» etnograafilise tekstiiliga küllastatud regilaulu järel on «Klaasikillumäng» oluline  samm vormipuhtuse poole. Ja kuigi temas pole midagi rabavat, puudub sotsiaalne problemaatika ning teema arenduskäigud jäävad kohati nurgeliseks (klaas?), on K. Kivi viimane linateos meie multifilmi suursaavutuste kõrval ikkagi omaette terviklik lugu. Kas just eshatoloogilist küsimust püstitav, aga filosoofiline kindlasti."
Teder, T. (1986). Evolutsiooni kaleidoskoopiline multimudel. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 59-60.

Maija Augstkalne tuvastas mõne autori puhul, et debüütfilm on jäänud hilisemate töödega võrreldes  ületamatuks. Nõnda näiteks Kalju Kivi loomingus, kelle esimene film «Paberileht» on režissööri töödest kõige mõjuvam, kõige mõttekam. Eesti multifilmi positiivsesse kontosse arvas ettekandja selle, et filme tehakse eri žanride piiri­mail, et žanripiire laiendatakse. Nii laiendab multifilmi võimalusi juba mainitud «Paberileht». Sa­ma rida näikse jätkavat ka Kivi järgmine film «Sõlm», mis on küllalt hästi tehtud, kuid jääb vähem huvitavaks kui «Paberileht». K. Kivi «Klaasikillumängus» tahaks ta näha ka mõtestatuse taset. Kuigi filmi faktuur on huvitav, ei anna teos uut informat­siooni, jääb vaid hästi tehtud vaatemängureaks.
Balbat, M. (1987). Multifilmitegijate uus põlvkond. Sirp ja Vasar, 3. apr, lk 7.

Filmile tagasivaatavalt

Chris J. Robinson: „Kvaliteedi ja erinevate tehnikate kasutuse poolest on Kalju Kivi (1951) kõige ambitsioonikam ja põnevam animafilmide tegija Eestis. Alates oma esimesest filmist “Paberileht” (1982) on ta animeerinud kõige erinevamaid asju, kasutanud ümarnukke, fotokollaaži, lamenukke, nööri, riiet ning piksilleerinud. Tulemused ei ole alati olnud edukad, kuid nad on huvitavad.

“Tähemõrsja” (1984) ja “Klaasikillumäng” (1985) on tõenäoliselt Kivi tugevaimad tööd.
“Klaasikillumängu” toormaterjaliks on värvilised klaasitükid, mida kasutatakse planeedi arengu jäädvustamiseks. Kehade juhuslikust liikumisest algab muutumine, mille tulemuseks on kindlamad, ennustatavamad ja äratuntavamad looduslikud ja inimlikud vormid.
"Oli puhas lõbu värvidega mängida ja näha, kuidas selline lugu mängu kaudu arenema hakkab," lisab Kivi. "Ebaharilik tööprotsess seisnes selles, et Erkki-Sven Tüür lõi muusika ainult stsenaariumi põhjal. Siis võtsin mina statiivile asetatud animatsioonikaamera ja klaasikildudega kogu loo üles, kasutades muusikat inspiratsioonina“."
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 171.

Tristan Priimägi: „Ilmselt ei mäleta enamus seda, et Nõukogude Eesti multifilmidele on omal ajal muusikat teinud sellised praegused eesti muusika suurkujud nagu Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür või Veljo Tormis. Eesti muusika päevade avapauk – animaseanss eesti multifilmidest, mille muusika on teinud eesti heliloojad – tuletas meile selle jälle meelde.  
Vanasse programmi oli valitud kaks rahva alatist lemmikut: kunagi lapsepõlves ajutrauma tekitanud, kuid praeguseks kultusstaatusesse tõusnud “Klaasikillumäng” (Kalju Kivi on selle eest kuuldavasti saanud ka Eesti kõigi aegade parima animafilmi preemia) ja Hardi Volmeri ja Riho Undi “Nõiutud saar”. Esimese filmi muusika pärineb Erkki-Sven Tüürilt ning siin on juba kuulda ka tema hilisemate suurteoste nagu “Crystallisatio” algeid.“
Priimägi, T. (2007). Muusika mängib nukkudega [Eesti muusikapäevadel linastusid multifilmid, mille muusika eesti heliloojatelt, ka "Klaasikillumäng"]. Sirp, 20. apr, lk 15.

Maria Mölder: "Erkki-Sven Tüüri muusikaga “Klaasikillumängu" (1985), mille Kalju Kivi on nähtavasti teostanud ülikeerulises ja haruldases tehnikas, mõistan väärtusliku muusikavideona. Kuulaksin Tüüri tugevate teemadega elektroonilisi fantaasiaid meeleldi ka iseseisvalt ja võiks lausa arvata, et “Klaasikillumängu” dramaturgia lähtubki muusikast, mitte vastupidi."
Mölder, M. (2007). Muusika liikuva pildi ikkes. Eesti Ekspress, 4. mai.