Kilplased (1974)

Kilplus kui üleilmne fenomen

Lollide lokaliseerimine ehk ühe kitsa piirkonna elanike seostamine keskmisest madalama intelligentsiga, nende tobudeks tembeldamine selle tagamõttega, et ikka oleks, kellega ennast võrreldes saaks targa või suisa geeniusena tunda, on üleilmne fenomen.

Kreutzwald vahendas kilplaste lood maakeelde, võttes aluseks Preussleri Schildbürgerite kentsakad seiklused. Inglismaal on kohtlasteks peetud Gothami, Coggeshalli, Suffolki ja Norfolki, Yorkshire’i ja Berwickshire’i kodanikke. Hollandis elavad ullikesed Kampenis, Hispaanias on nad kogunenud Lepe linna, Rootsi kilplased ehk tälje tokar’id tulevad Södertäljest.

Kilpluse all mõistetakse enamasti mõttetu, tulemust mitte andva, ebavajaliku ja ebaotstarbeka töö tegemist, sest kilplasel ei jätku lihtsalt mõistust leidmaks probleemile efektiivsem, säästlikum, kiirem ja parem lahendus.
Raamat puhus Suurele Tõllule ja kilplastele elu sisse [Rein Raamatu animafilmide DVD] (2013). Eesti Ekspress, 21. nov, lk 66.

Filmi aluseks oli Friedrich Reinhold Kreutzwaldi jutukogu "Kilplased"

Kreutzwald sai oma teosele ainest saksa kirjandusest. Nimelt olid 19. sajandil Saksamaal levinud kirjatööd, mis pilkasid mingi Saksamaa piirkonna elanikke ning nende võimeid ja kombeid. Kreutzwald võttis Schilda linna kohta käiva paskvilli, jutustas ümber ja pani omalt poolt poole juurde ning andis enda nime all välja. Saksakeelne sõna "das Schild" tähendab 'kilp' ja siit tekitas Kreutzwald sõna "kilplased". Raamatu tegelased ja nende elujuhtumid jätsid rahva teadvusesse nii sügava jälje, et "kilplane" hakkaski eestlastele tähendama rumalat, kes enne teeb ja siis mõtleb ning kelle teod lähevad seetõttu tühja.

Esmakordselt ilmus teos eesti keeles 1857. aastal (esmatrüki täielik pealkiri: "Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maa-ilmas kuulmata ja tännini weel üleskirjutamata jutud ja teud: Kalkuni keelest Maakeele tõlgitud ja meie külade komblikuks mõnes tükis ümbersolgitud").

Eno Raua lastepärane ümberjutustus "Kilplased" on ilmunud 1962 ja 2000. Koomiksina ilmus teos 1977. aastal. Aastal 2004 ilmus kirjastuses Varrak jutukogu "Kilplased".
Kilplased - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia, https://et.wikipedia.org/wiki/Kilplased (11.11.2015).

Fakte filmi valmimisest

Valmib "Kilplaste" esialgne stsenaarium: 20.12.1973
Režiistsenaarium 2-osalisele filmile - "Kilplased ja kägu" ja "Kilplased ehitavad maja": 03.04.1974
Režiistsenaarium 1-osalisele filmile "Kilplased": 09.07.1974
Filmi ettevalmistusperiood: 12.05. - 30.06.1974
Võtteperiood: 01.07. - 30.11.1974
Montaaž: 01.12. - 17.12.1974
Filmi üleandmine - 17. detsember 1974
Filmi maksumus - 30 409 rubla.

Linastusluba nr MB-1701 väljastati filmile 03.01.1975. aastal: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1404: Joonisfilmi "Kilplased" põhidokumentatsioon.

Tallinnfilmi toimetuskolleegium arutas oma koosolekul 9. juulil 1974  joonisfilmi "Kilplased" lavastusprojekti ning soovitas režissööril veelkord läbi mõelda majaehitamise novelli lahendus ning filmi finaal.

Remmelgas: "Seal, kus oleme Kreutzwaldist kõrvale kaldunud, on asi untsu läinud, tekib väljalangemine tervikuist, laadist. Maja ehitamine pole Kreutzwaldilt võetud, on moderniseeritud, on tekkinud kaasaegsete elementidega võõrkeha. Jääb ajaleheföljetoni tasemele. Soovitaksin siiski jääda Kreutzwaldi poolt antud sündmustiku raamesse. Kassi karistamise episoodis peaks kass hiljem põgenema. See aitaks novelli pingestada."

Toimetuskolleegium võttis lavastusprojekti vastu, kuid soovitas režissööril arvestada tehtud märkustega.
Riigiarhiiv:ERA.R-1707.1.1403: Joonisfilmi "Kilplased" toimik.

Väljavõtteid ajakirjandusest

Jaak Olep: „Fr. R. Kreutzwaldi kirjapandud kilplaste rohkearvulistest tegemistest on R. Raamat valinud välja viis «tarkust», palgiveeretamise, majaehitamise, käoaitamise, lojuste põllult minemakihutamise ja majapõletamise lood, need oma­vahel sidunud, tihendanud ning vastavalt filmi vajadustele seadnud. /---/

Rein Raamat näib ütlevat, et omajagu kilplust peitub meis kõigis ja selle tunnetamine ongi parim rohi kilplaslike tegude vastu. /---/

Vaevalt oleks keegi kilplasi parema karakteristikaga varustanud kui karikaturist Priit Pärn. Ka seni reklaamikunstnikuna töötanud Kaarel Kurisma oli mees omal kohal, andes filmile värvid ja Kilpla põnevad maastikuvaated. Kahe erineva kunstni­kukäekirjaga taiduri koostöö tekitab alati küsimusi, ent seekord on see ol­nud viljakas, tulemus hea. Kunstnikutööga sobib hästi ka Anti Marguste muusika, toonitades tegelaste hoogsat ettevõtlikkust, mehist optimismi ja ... ettevõtmiste mõttetust.

Ometi ei saa mööda minna mõningatest iluvigadest. Pean selleks näiteks kohatist liiga kiiret tempot: praegu jätab režii arusaamatuks akendeta maja tähenduse, sest filmis nõukoda lihtsalt ei jõuta kasutada. Nii võibki Kilpla lugusid mittetundjal tekkida mõte, et too kummaline akendeta hoone on ehitatud spetsiaalselt kassi põletamiseks. Tundub, et lood on ka pisut üheväärselt jutustatud, mõndki neist oleks võinud kulminatsioonilisemaks tõsta. Kuid need on tõesti pisivead.“   
Olep, J. (1975). Filmikommentaar: "Kilplased". Sirp ja Vasar, 31. jaan, lk 7.

Leo Gens: „Mõni aasta tagasi lõi lai­neid inglise multifilm «Kol­lane allveelaev», mille stilis­tika levis noorte kaudu ka meie joonisfilmi ning ähvar­dab nüüd kujuneda stambiks. See disainerlik laad, millega algas eesti joonisfilmi ajalugu, tundub ennast ammendanud olevat, kajastades pigem kuuekümnendate aastate maailmatunnetust; selles sisalduv tehnitsistlik mõttesuund on ehk lii­ga kalk ja agressiivne, et rahuldada seitsmekümnendate aastate inimest.
"Kilplased" (stsenarist ja režissöör R. Raa­mat, kunstnikud K. Kurismaa ja P. Pärn) tõid meie joonis­filmi humoorika ja südamliku noodi, ilma milleta multifilmi areng kipukski ühekülgseks jääma.“
Gens, L. (1978). Kunstnik ja multifilm [kunstnikutööd animafilmidele: Kütt, Antennid jääs, Pühapäev, Tolmuimeja, Värvilind, Kilplased]. Sirp ja Vasar, 30. juuni, lk 7.

Kaljo Kiisk: „Selle tasandi, milleni Raamat jõudis «Lennus», ületas ta märgatavalt oma viiendas teoses «Kilplased». Film väärib esiletõstmist nii oma sotsiaalselt kandva mõtte kui ka tervikliku teostuse poolest ning on Rein Raamatu senises režissööriloomingus kindlasti kõige suurem kordaminek.“
Väljavõtteid Eesti Kinematografistide Liidu juhatuse esimese sekretäri Kaljo Kiisa ettekandest (1976). Sirp ja Vasar, 30. apr, lk 3.

Sergei Assenin: „Järgmises, veelgi huvitava­mas töös «Kilplased» pöördub režissöör klassika poole nii kirjandusliku ainestiku (Fr. R. Kreutzwaldi teos) kui ka ku­jundusliku lahenduse poolest, mis meenutab Pieter Bruegheli laadi. Näidates koomiliselt parodeerivaid episoode kilp­laste nõmedaist tegudest, kes elavad fantastilisel muinasju­tumaal, naeravad filmi auto­rid (nende seas ka kunstni­kud P. Pärn ja K. Kurismaa) juhmust ja konservatiivsust. Hästi mõjub väliselt tagasi­hoidlik, kuid samal ajal sügavaletungiv iroonia, mis omane eesti rahvuslikule huumorilaadile.“
Assenin, S. (1977). Pürgimine mitmekesisuse poole [Eesti multifilm 20-aastane]. Sirp ja Vasar, 25. nov, lk 6-7.

Anatoli Volkov (Moskva): „Pöördudes Kreutzwaldi juttude juurde, loob Raamat filmi Kilplased", tuues esmakordselt multifilmi külatölplaste värvika koondkuju.
Kilpla rahvast näeme ekraanil ühes isikus, kelle palgel on tardunud õndsa mõttetuse ilme. Kangelaste teod ja psühholoogia on hämmastavalt aloogilised, mis vaid võimendab sündmuste koomilist absurdi. Noorel kunstnikul Priit Pärnal on õnnestunud leida tegelastele terav, graafiliselt üldistav iseloomustus, luua eriline muinasjutuvärvide ja -valguse õhustik: ärev, ähvardav, pisut-pisut irreaalseks keeratud justkui kummalise unenäo atmosfäär... Tegevuse arengu kiirustamata, kohati nagu tarduv tempo vastab väga täpselt tegelaste pidurdatud reaktsioonidele...“
Volkov, A. (1981). Lend [Eesti joonisfilmi rajaja Rein Raamat 50-aastane, tema filmidest]. Sirp ja Vasar, 20. märts, lk 11.

Endel Link: „13.—15. novembrini 1975 toimusid Moskvas eesti multifilmi päevad, mille organiseeris NSVL Kinematografistide Liit. Üks põhilisemaid nende ürituste reas oli siiski Moskva Kinomajas toimunud seanss koos järgnenud aruteluga. Üksmeelselt ning spontaanselt reageeris saal meisterlikele lahendustele ning leidudele «Naelas», laskis end nakatada „Verise Johni» rahvalikust huumorist ja kviteeris pika aplausiga selliseid filme nagu «Värvilind», «Kilplased» ja «Inspiratsioon», milles tunti ära uudne ning omapärane taotlus. /---/

Äärmiselt huvitavaks hinnati kunstnike tööd filmides «Värvilind» ja «Kilplased». Eriti viimases kriipsutas F. Hitruk alla lahenduste ning laadi kordumatut isikupära. Teatud puuduseks pidas ta «Kilplastes» aga seda, et mitte kõik humoristlikud situatsioonid ei avane lõpuni, ei ole lõpuni välja mängitud (ukseta maja). Ent režissöör J. Gamburg pidas seda lõpuni ütlematust koguni stiili omapära tunnuseks.“
Link, E. (1975). Multifilmide edu Moskvas [Moskva Kinomajas toimus animafilmide vaatamine ja arutelu]. Sirp ja Vasar, 28. nov, lk 7.

Filmile tagasivaatavalt

Andreas Trossek: “Raamat ei loobunud siiski täielikult karikatuursest lähenemisest joonisfilmile ning Priit Pärna kunstnikutööga „Kilplased” 1974. aastast ja aasta hilisem „Rüblik” on selle suuna järgmised näited, nagu ka Heiki Ernitsa tüpaažidega „Kas on ikka rasvane?” (1979). Pärna omapärane joonistajakäekiri andis neile filmidele küll kummalist ambivalentsi, kuid üldjuhul näis Raamat režissöörina rahul olevat ainult siis, kui sai kasutada motiive „kõrgest” kujutavast kunstist. /---/

Pärna esimesi kunstnikutöid joonisfilmidele „Kilplased” ja „Rüblik” ei saa pidada sellisteks, mis laseksid ennast retrospektiivselt „popkunstiks” sildistada, sest tegu on ennekõike karikatuurimaailma esteetikaga. Tõsi, näiteks esimese puhul olukord muutub veidi, kui vaatleme filmist ülejäänud (või ebafilmilikuna välja praagitud) materjalide toel sündinud koomiksiraamatut „Kilplased” (Tallinn: Kunst, 1977) – paljugi sealsest visuaaliast kannab hulga otsesemalt popiesteetika pitserit. /---/

Popkunsti esteetika mõjuväljas Pärn kahtlemata oli, ja üsna tugevalt – karikaturistina oli ta ikkagi oma ajastu lapsena kaasaja kultuuri peegelpildiks.“
Trossek, A. (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979 : joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 18, nr 1-2, lk 69-107.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Rein Raamatu animafilmid on sarja 9. DVD, ilmunud 28.11.2013. Sellel on järgmised filmid:

Lend (1973)
Värvilind (1974)
Kilplased (1974)
Rüblik (1975)
Kütt (1976)
Põld (1978)
Suur Tõll (1980)

Vaata ka:

Anima tsoon: Rein Raamat │ERR │Digihoidla, http://arhiiv.err.ee/vaata/47195