Killuke kodumaad (1963)

Filmi valmimisest

Valdeko Tobro: „Soome lahes asub üks väike saar, kus elab ainult 4 inimest. Kuid juba lähemal ajal tõuseb saare elanikkond kahekordseks: helikopteriga sõidavad sinna "Tallinnfilmi" kaameramehed. Aeg - üks kuu, teema - killuke kodumaad, realiseerib V. Gorbunov. Stsenaariumi kaasa ei võeta, see sünnib kohapeal.“ /---/
Tobro, V. (1963). "Tallinnfilmi" homsest päevast. Edasi, 17. märts, lk 2.

Ülo Tambek: "Samal ajal kui Školnikov ja Kask jäälõhkuja järel karavanis ulgumere poole rühkisid, asusid Tallinna lennuväljal helikopterisse assistent Alfred Eljas, operaator Vitali Gorbunov ja nende ridade kirjutaja, kaasas kasukad, välivoodid, mängukaardid ja kolme nädala toidumoon. Ekspeditsioon maabus keset ääretut jäävälja eesti põhjapoolseimas punktis - Vaindloo saarel.

Sel pisikesel maalapil, õigemini kivilapil, elab kaks majakavahtide abielupaari lastega, kokku kuus "hinge". Meil ei olnud kaasas ei stsenaariumi ega midagi muud täpsemat peale väikese filmimiskava. Elasime lihtsalt koos saare asukatega ühise perena ja nagu muuseas sai vahel võetud kaamera. Gorbunov ja Eljas tegid hea töö ja kolme ekspeditsiooni tulemusena tuli välja südamlik filmijutustus saarest ja tema elanikest." /---/
Tambek, Ü. (1964). Läbi kolme maailmajao. Noorus nr 3, lk 37-40, ill.

Katkeid Tallinnfilmi kunstinõukogu istungi protokollist nr 17

21. juuni 1963

Tiits: Huvitav film. Hästi leitud koht. Inimeste elust. Natuke segadust. Hirmu koht jäi natuke segane - lõpetamata. Muidu väga meeldib, et selline kild oli hästi leitud.
Danilovitš: Teatud määral dramaatiline, kõrgpunkt asjaolude sunnil veidi ebamäärane.
Remmelgas: Teksti osa seob lünklikult. Oleks võinud tihedam olla. Karmim võib-olla. Oleks aidanud ühest lausest.
/---/
Allikas: Eesti Filmiarhiiv, toimik FA 1457.

Filmist kriitiku pilguga

Valeria Anderson ja Tatjana Elmanovitš: „Meie film „Killuke kodumaad“ (autorid Ü. Tambek ja V. Gorbunov) sai Minskis Baltimaaade  ja Valgevene NSV festivalil 1. koha. Ebatavaline auditoorium võttis aga filmi vastu jäise vaikimisega. Ei plaksutatud üldse. Isegi mitte viisakusest. Miks? See üllatas. Ootasime selgitusi sõnavõtjatelt. Asjatult. Ei öeldud ei halba ega head, ei musta ega valget. (Ja ometi oli ju filme, mida üks kiitis ja teine materdas.) Võib-olla sellepärast, et suurepärase teema ja meeldejäävate natuurvõtete kõrval on dokumentaalsuse printsiipi rikutud naiivsevõitu instseneeringutega? Tulemus: film kaotas vahendituse.

Filmides, mida näidati enne „Killukest“, oli seda, vahenditust, palju (lätlaste „Sina ja mina“ ning „Tööline“, kaugidalaste „Õhtune kallas“). Võrdlusele ei pidanud „Killuke“ vastu.

Majakavalvurid pühitsevad esimest maid. Naised katavad lauda. Teame ju, et tuppa on üles seatud filmimise valgus, et tegevust jälgib operaatori kaamera (ja mitte üksnes kaamera, vaid ka operaator ise). Aga äkki – üks naistest läheb peegli juurde ja hakkab hästi kohmakalt juukseid ja põlle seadma. Ei usu!

Naine läheb üles majaka tippu ja lehvitab lastele, kes all mängivad. Milleks? Operaator palus lehvitada? Tilluke, tühine vale, aga ikkagi vale. Ja nii killustasid vale killukesed „Killukese kodumaad“ ja ilusa mõtte, mis oli sinna kätketud.

Kus on võltsinstseneeringu juured? Instseneeringut viljeldi ohtralt kultuse ajal, kui elu püüti lakeerida. Inertsijõud on kah jõud, aga oleks ainult inertsijõuga tegemist. Hoopis hullem ja tugevam on kartus vastutuse ees.

Autor mõtleb välja olematuid olukordi. Ja need stsenaariumi olematud olukorrad kinnitatakse kümnes instantsis Moskvani välja. Operaator ja režissöör veavad sõrmega stsenaariumis järge ja muudkui instseneerivad, filmivad, monteerivad. Olukorrad, episoodid on ju kinnitatud! Milleks pead tulle pista, riskida? Mis sest, et elu pakub hoopis teistsuguseid olukordi, situatsioone – need ei ole ju paljudes instantsides kinnitatud.

Ja lõpuks, autoreid paneb instseneerima filmitegemise planeerimine: jumal teab, kelle poolt välja mõeldud ja kehtestatud normid – filmilimiit ja filmi valmistamise tähtajad. Autoritel ei jätku aega ja filmi, et elu kannatlikult jälgida. Autorid kiirustavad ja „aitavad elu tagant“ – instseneerivad. Ja kunsti range planeerimise tulemusi on igaüks meist ekraanil näinud.

Kõige hullem on ju see, et inimesed ütlevad, kui neid pannakse režissööri tahte järgi tegutsema, alati üht ja sedasama: „Head inimesed, ärge filmige mind nii, nii ei tule mul midagi välja. Filmige mind, nagu ma töö juures olen!“ Need inimesed räägivad väga ausat ja õiget juttu, sest nad ei ole ju professionaalsed näitlejad. Hea ja huvitav inimene muutub ekraaniinstseneeringus halvaks isetegevuslaseks, kelle ponnistused panevad vaataja muigama.

Ülalpool öeldu ei tõmba instseneeringule sugugi kriipsu peale. Ekraanimeistrid on kasutanud seda korduvalt, kui on vaja taastada fakte. Kogenud meister ütleb ära vaatajale, et need ja need episoodid on instseneeritud, et taaselustada möödunut. Ja vaataja jääb autoreid uskuma.“ /---/

Anderson, V. ja Elmanovitš, T. (1964). Võluaken maailma [üleliiduliselt dokumentaalfilmide loojate pleenumilt Moskvas]. Rahva Hääl, 21. juuni, lk 3.

Ivar Kosenkranius: „V. Anderson ja T. Elmanovitš kirjutasid oma artiklis sellest, mis nende arvates jääb vajaka "Killukesest kodumaast". Võib-olla oli see mõnevõrra ootamatu, sest seni on film olnud rohkem ülistuse osaline. Film tõi esikoha Minski festivalilt. Minagi pean filmi üldiselt õnnestunuks. Filmi teema, kavatsuse poeetilisus on huvitavad ja väärivad toetust. Ja samal ajal on ka õigus neil, kes kritiseerivad filmi kohta intseneeringuid, mis tekitavad ebakõla mitte formaalselt, vaid sisuliselt - neis on mitte taastatud tõde, vaid neisse on kiilutud ilutsev tõepära, õigus oli antud juhul ka Oberhauseni rahvusvahelise festivali korraldajail, kui "Killukesele kodumaast" ei antud rohelist teed konkursiekraanile režii puudujääkide pärast, mis eriti silma torkavad on filmi plusside - romantika, mõningate südamlike momentide ja hea kujundusliku külje taustal. Vaieldamatult õiglaselt talitas A. Kološin, kui ta sellest faktist paljude teiste hulgas kirjutab - see on vajalik, loomulik, ka ebaõnnestumistest tuleb õppida. Hoopis võõrastav on aga nende "Tallinnfilmi" loovate töötajate suhtumine õiglasse kriitikasse, mis V. Andersoni ja T. Elmanovitši artiklis küllaltki leebena kõlas, kui nad püüavad esikohta Minski festivalil ja filmi laureaadi kriitilist analüüsi kokkusobimatutena kujutada. Ebakriitilisus ei saa olla loomingus mingiks stiimuliks.“ /---/

Kosenkranius, I. (1964). 1964. aasta ja dokfilmid [filmidest «Keemia, jah!», «Talv», «Seal, kus elas Hemingway», «Jäätramm», «Linn Emajõel», "Killuke kodumaad" jt]. Sirp ja Vasar, 23. okt. lk 4.