Kihnu mees (1986)

Filmist kriitiku pilguga

Tiiu Luik: „Tõsine, eluliselt argine ja oma vaatajaga ehk harjumatultki avatult suhtlev film püüab olukorda valgustada laiemalt kui ühe õnnetuse piires või lihtsalt nende inimeste saatuse illustreerimiseks, kelle elu rööbastelt välja veerenud. Autor on keskendunud ühe mikrokeskkonna, Kihnu saare kui kultuuriüksuse säilitamise probleemidele. Kaamera fikseerib armutult olukordi, kuhu kontvõõrast (liiati kaameraga) naljalt tunnistajaks ei kutsuta.“ /---/
Luik, T. (1986). Kaksi Mark Soosaare filmidega. Õhtuleht, 26. juuli lk 2.

Enn Siimer: „Ja siiski, kui kardinaalselt erinevad need filmid on. Ühelt poolt "Kihnu naise" nakatav elurõõm, avastajalikkus, igal pool rõõmsad ja naervad lapsed, helged toonid, liblikad, sünd ja kevad. Kevad ongi selle filmi kammertooniks. Küllalt tugevalt on siin tunda tollele ajajärgule omast sotsiaalset optimismi, tunda on 1960ndatel aastatel alanud maailmapildi avardumine. "Oma käega õnne hoida, homset päeva kujundada... Nüüd meitel mootorpaadid...," laulavad Kihnu naised.

Teiselt poolt "Kihnu mehe" sünged, viinauimas näod, rikka looduse ja väärastunud inimeste kontrast, murelikud allavajunud peadega lapsed, surm ja talv. Surmaga puutume siin kokku isegi mitu korda. /---/

Ka "Kihnu mehes" on üpris oluline rõhk pandud Kihnu rahvakunsti eripärale. /---/

"Kihnu mees" ei ole tegelikult film alkoholismist, ta on enamat. Võimalik, et sügavamalt kui teistes samateemalistes filmides on Soosaarel siin õnnestunud pääseda probleemi tuumani. Muu hulgas seisneb režissööri kunstipärane diskreetsus ka selles, et sõnades ta asjade olemusest ei räägi, vaid laseb järeldused teha vaatajail endil.“ /---/

Siimer, E. (1986). "Kihnu naisest" "Kihnu meheni" ehk mida see Soosaar selles Kihnus leiab? Sirp ja Vasar, 5. dets.

FIPRESCI president, filmikriitik ja teoreetik Marcel Martin arvas koguprogrammi parimaks dokumentaalfilmiks «Kihnu mehe», kus «Manilaius» demonstreeritud võttemeisterlikkus rakendub kaalukate sisuliste ülesannete lahendamisele. Vera Naidenova lisas, et dokumentaalse aine sünteesimine lavastuslike vormielementidega on praegu levinud nende režissööride seas, kel see on jõukohane.
Elmanovitš, T. (1986). FIPRESCI kollokvium Repinos [tutvuti Balti liiduvabariikide filmiloominguga]. Sirp ja Vasar, 17. okt, lk 7.

Tambet Kaugema: „Soosaar on vaadanud Kihnule etnograafilis-kunstiliselt lähtekohalt, püüdes näidata saare elu kõigis tema eluavaldustes, tema inimeste ja probleemidega, püüdes näidata seda, mis on Kihnu kultuurist veel järele jäänud (siit ka etnograafiline aspekt järeltulevate põlvede tarvis). Allakäigu fikseerimine läbi paljude kihnlaste, mosaiikmontaaži kasutamine muudab filmi struktuuri suhteliselt keeruliseks, sedavõrd ka huvitavaks.“ /---/

Kaugema, T. (1990). "Kihnu kuulikindel" Saaremaa missi seljas [filmidest "Kihnu mees" ja "Miss Saaremaa"]. Teater. Muusika. Kino nr 2, lk 87-89.

Sigrid Saarep: „Filmimisega tekkinud/tekitatud konfliktid ilmnevad enamasti alles pärast esilinastust, kui dokumenteeritavad avastavad, et neid on kompromiteeritud või ära kasutatud. Nii juhtus näiteks Soosaare filmiga „Kihnu mees” või Sulev Keeduse filmiga „Jonathan Austraaliast”, mis on tegelikult head, mureliku sõnumiga filmid.“ /---/

Saarep, S. (2013). Vaenatud kormoranid Kihnus ja laenuehitusmehed Helsingis. Sirp, 26. juuni.