Ketrajad (1976)

Tootmine

26.04.1976 - 29.07.1976

17.08.1976  Linastusluba nr 67/76
ENSV Riiklik Kinokomitee lubab demonstreerida Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 31.12.1978 filmistuudio Tallinnfilm dokumentaalfilmi "Ketrajad".

29.03.1977  Linastusluba nr 97/77
NSVL Riiklik Kinematograafia Komitee Kinofikatsiooni ja -levi Peavalitsus lubab filmistuudio Tallinnfilm dokumentaalfilmi "Ketrajad" ("Прядильщицы", vene keelde tõlkis Vitali Belobrovtsev) demonstreerida NSVL kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajaga 1.07.1980.

Filmiarhiivi toimik nr 2065
Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.1562; ERA.R-1707.2.244  

Filmist ajakirjanduses

Tatjana Elmanovitš: Möödunud aastal astus «Tallinnfilm» veel mitmel korral probleemfilmi maile. «Balti Manufaktuuri» ketrajate brigaad võttis üleliidulises sotsialistlikus võistluses kohustuse: brigaadi iga liige hakkab teenindama kuut ketrusmasinat. Kuid tooraine halva kvaliteedi tõttu tuli kohustusest ajutiselt loobuda. Filmi «Ketrajad» autorid, sts. G. Skulski ja rež. V. Anderson näevad probleemi juhtimises, tõestades seda nõupidamise episoodiga, kus kaamera ees antakse lubadusi, need aga jäävad täitmata.

«Ketrajad» näikse jätkavat kunagi «Võõras higis» ülestõstetud probleemi arutamist, ent seda tehakse tööliste ja juhtkonna- suhete tasemel. Samas püstitavad autorid veel ülesande tutvustada ketrajaid, püütakse selgitada motiive, mis ajendas võtma nii kõrget kohustust. Filmis välditakse diktoriteksti, mis on ka loomulik, sest kaadritaguse kõne abil olnuks sellele küsimusele lihtne vastata, ent säärasel vastusel puuduks nõutav mõju. Pearõhk langeb ketrajate eneste jutule, nende argipäevatöö jälgimisele. Ketrajad ei kõnele ajenditest sõnaselgelt. See on ka päris enesestmõistetav. Küsige kas või näitlejalt, kuidas tal õnnestus Hamleti rolli nii meeldejäävalt esitada. Ta ei vasta iialgi, et ennekõike peab annet olema, kuigi loeb seda esmaseks eelduseks. Tal on seda piinlik, ebamugav, lausa võimatu öelda. Ei ütle ka ketrajad, et neid ajendas eneseteostamise vajadus, arusaamine ja usk kommunistliku tööeetika printsiipidesse. Kahjuks on autorid oma küsimistes veidi ühekülgsed. Kogenud intervjueerijad teavad, et on küsimusi, millele ei maksa loota otsevastust, et eesmärgi juurde tuleb jõuda kaudseid teid pidi. Kaudvastuseid oli sunnitud kasutama ka rež. V. Anderson, ning vastavad episoodid kujunesidki filmi meeldejäävamateks. Riidehoidja, arvatavasti vabriku elupõline töötaja, kes nüüd kergemas ametis, annab olukorrale rahvaliku, naljaseguse hinnangu. Ta ütleb, et võiks ju järele jätta, taganeda, aga teised vaatavad jne. Sinna juurde paljutähenduslik pilk, ilme, vaikus, ning on selge, et käitise töötajaskonna huvi brgiaadi vastu on suur, et asi pole üksnes masinate arvus, näitajates, vaid hoopis muus, mis ulatub inimese vaimse ja eetilise tegevuse sfääri. Olemegi jõudnud huvitava leiu juurde, mis esineb siin laenu näol traditsioonilistest dramaturgilistest kompositsioonidest ja mida pole dokumentaalfilmis peaaegu kunagi kasutatud. Nimelt lüürilise või romantilise põhiliini ülerääkimise juurde madaldatult, naerusuiselt, mis ühteaegu maandab ja avardab, konkretiseerib ja annab uusi tähendusi põhiliinile. Kõnealuses filmis aitab rahvalik ülerääkimine leida vastust, mida otsesed sünkroonintervjuud ei andnud.
«Ketrajad» näitavad ülelibisemist probleemfilmilt portreefilmile. Kaht žanri ühendada pole sugugi võimatu. Ent praegusjuhul jääb puudu probleemi käsitlemise avarusest: on siis juhtkond üksnes selles süüdi, et tooraine kvaliteet pole normatiivne? Võib-olla väljendub juhtkonna kitsarinnalisus ka selles, et ketrajate eneseteostuse vajadusele ei osatud reaalset suunitlust anda? Jne. Ometi on riidehoidja kuju õnnelik leid, see viitab võimalusele, mida tuleks meie filmidokumentalistikas tallele panna.
Elmanovitš, T. (1977). Dokumentaalfilmidest 1976 [Stuudio Tallinnfilm dokumentaalfilmidest]. Sirp ja Vasar, 18. märts.

NSV Liidu rahvakunstnik, dokumentaal- ja populaarteaduslike filmide žürii esimees Malik Kajumov räägib X Üleliidulise festivali laureaatidest: «Festival näitas, et dokumentaal- ja populaarteaduslike filmide kvaliteet on märksa kasvanud. Meie kolleegid sekkuvad üha aktiivsemalt ja aktiivsemalt ellu, püstitavad oma teostes mitmekesiseid ja üpris tõsiseid probleeme, nagu seda on teinud näiteks sverdlovskilased oma «Vaatenurgas», tallinlased «Ketrajates». Eesti filmis uuritakse tõsist konflikti sotsialistliku võistluse entusiastide, «Balti Manufaktuuri» ketrajate ja nende vahel, kes vaid sõnades toetavad eesrindlasi, aga tegelikult segavad neid hästi töötamast.»
X Üleliidulise festivali laureaadid (1977). Sirp ja Vasar, 10 juuni.