Avaleht » Filmiliigid

Kerjus (1985)

Animafilm Kestus: 07:40

Huviinfo

Kerjus

Põhjamaades, eriti Soomes tehti möödunud sajandil puuskulptuure, mis kujutasid endast omapäraseid annetuskassasid vaestele. Need olid sotsiaalse tähendusega skulptuurid.
Rein Raamatu kirjandusliku stsenaariumi sissejuhatusest.

Fakte filmi valmimisest

Kirjandusliku stsenaariumi valmimine: 15.09.1984
Filmi ettevalmistusperiood: 19.02. - 08.04.1985
Valmib lavastusprojekt: 17.07.1985
Võtteperiood: 09.04. - 04.10.1985
Montaaž: 05.10. - 04.11.1985
Filmi üleandmine: 5. november 1985
Filmi maksumus: 62 500 rubla.
Film sai I tasustamisgrupi.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.2421: Joonisfilmi "Kerjus" stsenaarium, toimetuskolleegiumi otsus, aktid.

Väljavõtteid ajakirjandusest

Valter Uusberg: „Füüsiliselt on avalikku ruumi kõige rohkem linnas. Raamat töötab linnas, reisib linnu pidi, uurib linna, portreteerib ja mudeldab neid, kuid sisimas ei nõustu linnaga. Ta on antiurbanist. Ta tajub linnaruumi kasvavat hingetust, ükskõik kuidas arhitektid ka ei pingutaks. See ei ole ainult vana külge klammerdumine, lammutatud kvartalite taganutmine või väsimus Nõukogude aja rämpsprogressiivsusest, mida „Kerjuses” ka kohtab. Lõppude lõpuks pole asi välises ruumis, vaid inimeste siseruumis. Oma nukras autorikeeles („Kerjuses” teeb Raamat ka kunstnikutöö) osutab ta kaasatundva meele ja väärikuse hääbumisele linnastunud indiviidi siseruumis.“
Uusberg, V. (2011). Kõige eest, mis on minus head, võlgnen ma tänu Raamatule! Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 84-91.

Animafilmide režissöör Andrei  Hržanovski: "Kui ma nägin Rein Raamatu esimesi filme, sain aru, et see on väärikas jätk väga rikkalikule eesti kujutava kunsti traditsioonile. Mind üllatas neis filmides, et eesti graafikale ja filmikoolkonnale on omane kõrge euroopalik kultuur, kuigi mul on tihti tekkinud hoopis vastupidised assotsiatsioonid — võrdlus just jaapanlastega."

"Kerjus", 1985. Rein Raamat: "See film jutustab hävinevast vanast maailmast, mis mureneb, pudeneb,  ja selle taga on uus pealiskaudne, dünaamiline ja meile teadmatu maailm. Minu jaoks on küsimus see, kas me oleme valmis minema sellesse maailma, mis ühest küljest on paratamatu;  me peame oma sisemuses muutuma, et seda maailma vastu võtta."
Varblane, R. (2001). Tõlgendajast looja ja loojast tõlgendaja. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 58-61.

Andrei Hržanovski: „Rein Raamatu «Kerjus» on sedavõrd terviklik, et seda analüüsida, üksikelemente esile tõstes, on raske. Hämmastab erinevate faktuuride (joonise, kroonika) õnnestunud seostamine ühes filmis. Teos on südamlik, humaanne sõna parimas tähenduses. On rõõmustav, et juba kogemustega, palju saavutanud kunstnik ei püsi paigalseisus, vaid otsib uut.

Jaan Ruus: "Kerjus»  on tehtud rafineeritud vahenditega, kuid tulemuseks on elementaartunne — sentimentaalsus, melodramatism.

Riina Ruus: «Kerjus» on sentimentaalne — kas haakub film tänapäevainimese mõttemaailmaga?
Balbat, M. (1986). Multifilmivaatlusi [1985. aasta filmidest]. Sirp ja Vasar, 21. märts, lk 7.

Sergei Assenin: „Rein Raamatu viimane film «Kerjus» on tehtud täiesti uut moodi. Kaadri oskuslik lahendus annab võimaluse kujutada üheaegselt ühiskonna elu kahte tahku. Lakooniliselt on kujutatud tänapäeva Läänt. Akna taga autode vool, reklaam, sensatsioonijaht — selline on nüüdisaegse suurlinna paraadlik fassaad. Esiplaanil aga rahu ja vaikuse maailm: tagahoovid, eksistentsi pahupool, peeglitagune, milles on nii viletsuse õudust kui ka tõelist inimlikkust. Selle maailma sümboliks on režissöör valinud puust kerjuse väljendusrikka figuuri. /---/

Peategelane on liikumatu. Tegemist on julge ja ootamatu võttega multiplikatsioonis, kus väljendusrikkuse määravaks elemendiks peetakse harilikult liikumist. /---/

Muinasjutulisest sentimentaalsusest ja ängistavast nukrusest kibeda irooniani, publitsistliku üleskutseni — selline on filmi emotsionaalne amplituud. Režissöör otsekui paneks vaeste korjanduskarbi kogu Läänemaailma ukse ette. Filmis avaldub metafoorilise mõtlemise poeesia, mis on režissöörile omane ka teiste tööde puhul.“
Assenin, S. (1986). Filmist "Kerjus". Sirp ja Vasar, 21. märts, lk 8.

Rein Heinsalu: „Lugedes R. Raamatu tunnustatuimate tööde «Suur Tõll» ja «Põrgu» omapäraks just rõhutatult ekspressiivset kujunduslikkust ja laiahaardelist dünaamikat, paistab "Kerjus» esimesel pilgul vaat et eba-Raamatulikuna.

See on suhteliselt rahulik, rohkem sisse- kui väljapoole pööratud film.  Ta ei irriteeri, jahmata ega kutsu üles, pigem koputab südametunnistusele kui mõistab hukka. On üldiselt pealetükkimatu, ehkki oma positsiooniga, lõpus aga pehme, nukker, puhas... /---/

Üldiselt ju südamlik sotsiaalsele üldistusele pretendeeriv lugu. Vastandatakse vanade agulite lihtne, kuid kaduv, ja massiühiskonna kvantitatiivselt võidukas, dünaamiline, paraku aga dehumaniseerunud maailm. Vana Koer on vaid tehnilise progressi ruttamisse ununenud, üksi jäänud indiviidi tähis. /---/

Väliselt võib lugu paista lihtsakoeline. Mõtet ju suisa kätte ei anta, see on peidetud, sisemine. Idee antakse edasi rütmide, helitaustade, teineteisest eristatud värvilise ja mustvalge värvingu ning isikupärasusastmete varjatud vastandamisega. Nii on filmil mõte, süvenedes leiad selle kätte, halba maitset töö ei jäta, kuid midagi hakkab vaatamise ajal häirima. Justkui tilluke tehniline, ometi kogu olukorda haarav küsimus: miks see koer kuhugi ei lähe? Paigalt ei liigu, otsi? Kogu sümboolika suurelisuse juures ei saa ju truudus majale (või kujule) olla tegeliku staatika põhjus: see on kunstlik.“
Heinsalu, R. (1986). Sümboleile kaasa tundes [filmist "Kerjus"]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 58-59.

Tarmo Teder: „Peale oma peateose „Põrgu” lõi Rein Raamat veel ühiskonna fassaadi ja pahupoolt kujutava „Kerjuse” (1985) ja erootilis-ekspressiivse „Linna” (1988) flaami kunstniku Frans Masereeli samanimelise graafilise seeria ainetel ja „Põrgu” meetodil. Nende teostega oli Rein Raamatu loominguliselt tähtsaim etapp lõppenud. /---/

Võib väita, et Rein Raamat on oma filmiloomingus tähtsaks pidanud dramaturgiat, karakterite arendamist, loogikat, audiovisuaalse jutustuse selgust, Raamatu filmid on eepilised ja arusaadavad. Ta on püüdnud oma filmides esile tuua eestlase alalhoidlikku ja visa iseloomu, kohati lausa traagilises vormis. Raamat on ise öelnud, et see on ta sisemus, mis kinolinal välja tuleb, et kui ta tahab mingit tunnet väljendada, siis ikka nii, et see vaatajale pärale jõuab.“
Teder, T. (2011). Luust, lihast ja pildist piibel sai pärjatud [riigi kultuuripreemia pälvinud filmirežissöör Rein Raamatust]. Sirp, 25. veebr, lk 6.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm