Kaido Ole (1998)

Filmist kunstiteadlase pilguga

Juta Kivimäe: „OÜ Raamatfilm lühifilm (10 min) „Kaido Ole“ (stsenaarium Kaido Ole, tekst Jaan Elken) on film kaasaegsest erudeeritud ja kaalutlevalt suunatud loovusega maalijast, kellele kommunikatsioon mistahes tasemel näib olevat esmatähtis. Näiliselt lihtne kriipsujukude maailm Ole maalidel meenutab 50. - 60. aastate popkultuuri hingust, kuid mtte siin Eestis, vaid tol ajal kättesaaamatult kauget, püüdmatut maailma siia jõudnud juhuslike ajakirjade lehekülgedelt või välismaiste pakendite piltidelt. Popilik ikonograafia kommunikeerib vaatajaga esmatasandil näiliselt lahedalt. Pisut enam süvenemist nõudvas dialoogis kerkivad esile iroonilised vihjed massikultuurist valitud banaalsuste näol. Ole nimigi loob assotsiatsioone, tuues meelde mondäänse maalija 20. – 30. aastate Eestist ja hilisemast eksiilist, Eduard Ole. /---/

Kümneminutiline formaat ei võimalda kuigivõrd süvenevaid lahendusi, kuid mõlema filmiga on tehtud väga head tööd, eriti arvestades filmitegijate tagasihoidlikku büdzetti. Lühifilmide tellimine kaasaegsetest eesti kunstnikest ongi kunstnike liidu oluline väljund kodumaise kunsti propageerimisel.
Kivimäe, J. (1999). Uued filmid kunstnikest [režissöör Jaanus Nõgisto ja stsenarist Mariina Mälgu lühifilm "Laurentsius" noorest maalikunstnikust Lauri Sillakust ja lühifilm "Kaido Ole"]. Sirp, 9. apr, lk 5.

Juta Kivimäe: „“Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus” ja “Kaido Ole” on juba olemuslikult “Tartu sõpruskonnast” erinevad, dokumenteerides kaasaegset kunstnikuisiksust teda kujundavas kontekstis. Kaido Ole lühifilm on ju tegelikult lugu ühe pildi kujunemisloost, mille taustal kunstnik mõtestab oma loomingu mõistukõnelise muinaslooga. Kaks aastat tagasi sama filmi vaadates (tol ajal kõrvuti Nõgisto-Mälgu vastvalminud “Laurentsiusega”), ei häirinud vastuolu filmi kammerliku visuaalse jutustuse ja dotseeriva definitiivse kommentaari vahel, mis nüüd tundub pisut vägivaldsena. Kuid ka nüüd, ajaliselt distantsilt, töötab filmi struktuur suurepäraselt. Vaatajaile edastatakse Ole dialoogid nii 60ndate popkultuuri kui kaasaegse massikultuuri banaalsustega. Film toob esile lausa biidermeierlikult detailipeensustesse kiindunud romantiku, kel on õnnestunud end kunstipublikule mõistetavaks teha.“
Kivimäe, J. (2001). Raamatfilmi uued kunstifilmid [Rein Raamatu kolm filmi kunstnikest: "Kaido Ole", "Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus" ja "Tartu sõpruskond"]. Sirp, 19. jaan, lk 16.

Reet Varblane: „Rein Raamatul on olnud eriline vaist praeguse ambivalentse rolli tajumisel. Ta lähtub pieteeditundeliselt etteantud materjalist — kunstniku loomingust —, keskendudes ka selle puhul selgelt piiritletud lõigule ning arvestades kommenteeriva kunstiteadlase suunavate selgitustega. Ka valitud lõik pole Rein Raamatu vaba valik, vaid sellegi juures on ta lähtunud kunstniku valikust — (personaal)näituse materjalist. Enn Põldroosi loomingust on destilleeritud välja vaid meeste portreed, sest kunstnik esitas Kunstihoone galerii näitusel vaid seda osa oma loomingust (“Enn Põldroosi härrasmeeste seltskond”, 1999), Jaan Elkenilt vaid hüperreaalne maailm, raskuspunkt viimastel aastatel, sest ka Elken ise oli otsustanud vaatajale ennast just niiviisi tutvustada (“Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus”, 2000). Kõige kaugemale on Raamat läinud Kaido Ole loomingu vahendamisel, tuues vaatajani vaid ühe maali valmimise loo (“Kaido Ole”, 1998).

Rein Raamat kui autor on peaaegu nähtamatu: ta ei suru ennast peale, ei ilmu ekraanile, ta vaid vahendab. Kuid ta on tõepoolest vaid peaaegu nähtamatu, sest pildilised detailid, nende ilmumine ja kadumine, üksikkaadri kompositsioon ja koloriit annavad märku teadlikust autoripositsioonist.

Popkunsti selget ja hoolimatut kujundit võimendab Kaido Ole riietus — siniste maalimehikeste ning autokujutisega harmoniseerub sinine spordisärk ja paljad jalad. /---/

Loe arvustuse täisteksti:
reet varblane - tõlgendajast looja ja loojast tõlgendaja

Varblane, R. (2001). Tõlgendajast looja ja loojast tõlgendaja [filmidest "Lea Valter. Eesti vaibakunstnik", "Nõmme", "Enn Põldroosi härrasmeeste seltskond", "Kaido Ole", "Maire Männik, 54 rue du Montparnasse", "Inimene, kes oskab olla õnnelik", "Rein Raamatu animatsiooni maailmas", "Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus" ja "Tartu sõpruskond – kunsti saab igal ajal teha"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 58-64, ill.

Loe lisaks:
Mikomägi, M. (2011). Kunstnik Kaido Ole - enda suhtes vastikult rahulolematu. Teatritasku, 4. nov.