Avaleht » Filmiliigid

Kaelkirjak (1986)

Digitaalselt taastatud 2014

Animafilm Kestus: 09:08

Huviinfo

Filmi valmimine

Filmistsenaariumi valmimine: 02.09. - 01.10.1985
Filmi ettevalmistusperiood: 04.11.1985 - 06.01.1986
Võtteperiood: 15.01. - 04.04.1986
Montaaž: 05.04. - 08.05.1986
Filmi üleandmine: 15. mai 1986
Valmis venekeelne dublaaž: 23.05. - 13.06.1986
Filmi maksumus: 44 500 rubla

Linastusluba nr 1306/786 väljastati filmile 12.06.1986: filmi võib demonstreerida NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.

Arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus

10. mai 1986

S. Kiik: "Kaelkirjakut" hindan kordaläinud tööks. Lool on selge autoripositsioon, mõte, dramaturgiliselt terviklik. Filmi kunstnikutöö on huvitav, samuti on muusika omal kohal. Siiski on puudusi - planeeritud on lastefilmina, see eeldaks ka natuke huvitavamat lahendust. Pidama jäädi nukkude tehnoloogilise lahenduse taha. Kaelkirjaku ja tüdruku liin võiks olla paremini lahendatud.

E. Siimer: Võrreldes teiste Heidmetsa filmidega, on see film siiski tunduvalt parem. Stsenaariumist lähtudes oleka oodanud terviklikumat ja leidlikumat lahendust. Nukkude endi tehnoloogia jääb mõttele jalgu, puine maailm jääb elavale jalgu.

E. Rekkor: Mina olen filmiga rahul, kaelkirjaku liikumine mind ei häiri. Ei näe põhjust nurisemiseks.

R. Karemäe: Kena film. Stsenaariumiga võrreldes on mõningad asjad kaotsi läinud, mõte ei ole päris selge. Linna liin on omandanud liiga suure tähtsuse. Tüdruk kui filmi peategelane jäi varju.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.2517 Nukufilmi "Kaelkirjak" loominguline leping, aktid, eelarve, kalkulatsioon.

Nõukogude Oscari kandidaat

Lõppenud aasta 17. detsembril jagati Moskvas Nõukogude Kinoliidus 1987. a. loomingu eest professionaalsusepreemiaid. Tallinnfilmi režissöör, viie multifilmi „Tuvitädi“, „Nuril“, „Kaelkirjak“, „Serenaad“, „Papa Carlo teater“ autor Rao Heidmets oli ainus Eesti kineast, kes Moskvasse kutsuti.

Rao Heidmets: „Õigupoolest ega keegi üritust sedasi nimetanud. Ikka räägiti Nõukogude „Oscaritest“. Esimeste Nõukogude „Оscarite“ jagamisest. Üleskutsed esitada oma ettepanekuid auhinna nime asjus jäid vähemalt tol õhtul hüüdjaks hääleks kõrbes.
Eelvalikul oli kõigil kinoliidu liikmetel seal- ja siinpool Peipsit lastud täita ulatuslik ankeet. Selles taheti teada aasta parimaid: parimat mängu-, dokumentaal-, populaarteaduslikku ja multifilmi; parima stsenaariumi ja muusika autorit, parimat režissööri ja kunstnikku... Kokku 14 erinevat parimat. Saadud vastused (kui palju?) söödeti arvutisse. Nood kolm igast kategooriast, kelle nime arvuti välja trükkis, kutsutigi jõulude eel pealinna. Kokku veidi alla 30 filmilooja.

Eestist olin oma „Kaelkirjakuga“ ainus „Oscari“ pretendent. Moskvast helistati korduvalt kinoliitu, stuudiosse ja mulle koju. Pandi südamele, et ma ikka kindlasti tuleks. Eriliselt tuletati aga meelde, et tuleb hästi riidesse panna...“
Ernits, P. (1989). Nõukogude "Oscari" kandidaat. Sirp ja Vasar, 10. veebr, lk 7.

Katke intervjuust Rao Heidmetsaga

Jälgides sinu viimase seitsme-kaheksa aasta tegemisi, tundub, et taotled nukufilmis midagi tavatut.
Peaaegu kõigis oma filmides kasutasin erinevat tehnikat ja materjali. Üksnes kaks filmi, "Kaelkirjak" ja "Päkapikupuu", olid klassikalised ümarnukufilmid; "Tuvitädis" mängisid ruumilised lamenukud, "Nurilis" tavalised lamenukud, "Serenaadis" tuli kasutusele esemeline animatsioon, "Papa Carlos" - suured nukud, "Noblesse oblige'is" suured nukud ja inimesed ning lõpuks "Elutoas" päris näitlejad. Minu meelest ongi põnev, kui leiad mingi uue tehnilise nipi ja mõtled sellele toetudes loo välja ning proovid seda ära teha. Teinekord muidugi tuleb enne lugu ja siis mõtled alles välja mingi huvitava tehnilise nipi.

Sinu nelja filmi (kaas)stsenaristiks või kunstnikuks oli Priit Pärn, kolme viimase kunstnikuks või kaasstsenaristiks Jaak Arro. Oskad sa nende osa oma filmide sünnis täpsemalt määratleda?
Kui sinu ümber on targad ja andekad inimesed, siis on hea ja lihtne tööd teha. Vestled nendega ja paned hästi tähele, mida nad ütlevad.

Priit Pärn ei ole eriti sageli nukufilmiga seotud olnud, miks ta just sinu töödes osales?
Kõik algas minu esimese filmiga "Tuvitädi", tegin talle ettepaneku tulla kunstnikuks, ta nõustus ning aitas Vladislav Koržetsil ka stsenaariumi teha. Nii see on läinudki. Kui kellegagi töö klapib, siis tahad temaga edaspidigi koos töötada. Pärna stsenaariumid on mulle sobinud ja kunstnikuna on ta samuti suurepärane. Samamoodi istub mul töö Arroga, hea klapp muudab filmi tegemise lihtsamaks.
Teinemaa, S. (1995). Nukufilmi saab edukalt ühendada mängufilmiga [intervjuu nukufilmi "Elutuba" režissööri Rao Heidmetsaga]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 39-41.

Filmist ajakirjanduses

Avo Üprus: „„Kaelkirjak“ on Rao Heidmetsa kolmas film. Tegemist on stiilikindla ümarnukkfilmiga, mille sõnum tänapäevas vaieldamatult oluline on. Erineval vanuse- ja haridusastmel vaataja tõlgendab filmi muidugi erinevalt, ühtviisi ülendavalt peaks see aga kõigile mõjuma. Olulisim aga peakski kunsti puhul olema puhastumisvõimalus, mille teos nii lastele kui ka täiskasvanutele pakub.

„Nurili“ ja „Tuvitädi“ kõrval tundub „Kaelkirjak“ vormilt lihtsam ja rahvalikum. Ütleksin ka, et inimlikum. Kergesti loetav faabula, ja nõnda ka ülejäänud kunstilised kujundid, mis mõjuvad lapsele esmalt tunde ja äratundmisrõõmu kaudu, avanevad mitmekihiliste sümbolitena teiste jaoks. Tugev süžeeline telgjoon ning mängufilmilisus ei mõju puudujääkidena kunstilises kvaliteedis. Muidugi ei võimalda Rao Heidmetsa (lavastaja) ja Priit Pärna (stsenarist ja kunstnik) uus film sedavõrd vabu fantaasiamänge nagu tunduvalt suurema tinglikkuseastmega „Nõiutud saar“ või „Klaasikillumäng“, ent kõik need vaieldamatult väärtuslikud filmid täiendavad meie filmikunsti üldpilti nimelt oma erisustega.

„Kaelkirjaku“ komplitseerituima osana torkab silma rütmistruktuur: mitmesuguste temporütmide lõikumine ning vaheldumine, mis koos tegevuse ning heliga annavad edasi erinevaid elulaade ning suhtumisi. Kiitust väärib nukujuhtide mahukas töö lavastaja ning kunstniku visiooni teostamisel. Imetlust äratavad massistseenide nime väärivad kaadrid, mille puhul rikkalikult täidetud ekraaniruum ei mõju ülekuhjatuna, vaid on täpselt ning vaimukalt organiseeritud. Sümpaatne on seegi, et kõnealuses filmis puudub autoritepoolne õel iroonia; ka pole nukud deformeerunud groteskseteks ega sisenda lastele võõristust (a la „Tuvitädi“).
Lüürilis-filosoofilise ja agressiivse alge vastandumises avaldub selgesti autorite eetiline kreedo. Tegevuse arenedes avanevad vaatajale filmi ja sotsiaalse süsteemi seosed: hoiatus konkretiseerub.“
Üprus, A. (1986). Tasased pärivad maa. Millisena? Sirp ja Vasar, 28. nov, lk 7.

„Debüütfilmi ületamatuks jäämisest rääkis läti filmiteadlane ja –kriitik Maija Augstkalne ka seoses Rao Heidmetsa loominguga. Tema esimeses, väga hästi tehtud lamenukkfilmis „Tuvitädi“ (kunstnik Priit Pärn) on peene satiiri kõrval ka palju headust, naeratust, huumorit: seda kõike, mida muidu Eesti programmis vajaka jääb. Eksperimentaalne, uusi võtteid katsetav on ka Heidmetsa teine lamenukkfilm „Nuril“, mis ei tõuse aga esimese filmi tasemele.

Peale kaht eksperimentaalfilmi on režissöör teinud oma kolmanda tööna kõige traditsioonilisema nukufilmi „Kaelkirjak“ - liiga tavapärase ettekandja arvates nii sõnumilt kui ka vormilt. Heal tasemel on aga filmis lavastatud massistseenid.“
Balbat, M. (1987). Multifilmitegijate uus põlvkond [läti filmiteadlase ja –kriitiku Maija Augstkalne analüüs]. Sirp ja Vasar, 3. apr, lk 7.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm