Jänes (1976)

Filmi valmimine

Valmib joonisfilmi "Masinjänes" stsenaarium: 27.02.1976
Filmi ettevalmistusperiood: 21.04. - 15.06.1976
Võtteperiood: 16.06. - 31.10.1976
Montaaž: 01.11. - 30.11.1976
Filmi üleandmine: 3. detsember 1976
Filmi maksumus: 29 333 rubla

Linastusluba nr MB-02322 väljastati filmile 05.03.1977: filmi "Jänes" võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Linastusluba nr MB-02305 väljastati filmile 28.02.1977: filmi "Заяц" võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
 Linastusluba nr 2190/77 väljastati filmile 08.06.1977: filmi võib demonstreerida NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.

Režissööri nägemus filmist

Joonisfilm "Jänes" on mõeldud lastefilmina, mille teemaks on fantastiline masinate ja loomade maailm. Sekluslikult põnevas vormis on lastele esitatud mõned probleemid, mis on seotud tehiskeskkonna ja loodusliku keskkonna omavaheliste suhetega. Film avardab lastefilmide temaatikat, kujutades muinasjutu raames meie tänast ümbruskonda - linna, masinaid jms. Filmi lõpus jääb kõlama mõte masinate vajalikkusest ning elusolendite ja masinate harmoonilise ühenduse ilust ja väärtusest.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1559 Joonisfilmi "Jänes" põhidokumentatsioon.

Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi otsusest 7. veebruaril 1977 selgub, et Ando Keskküla film on värske ja omanäoline ning avardab oluliselt joonisfilmi väljendusvahendite hulka. Puuduseks loeti mõningast laialivalguvust filmi režissööritöö lahendustes.
Filmi venekeelsele variandile lisati selgitav diktoritekst.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1558 Joonisfilmi "Jänes" toimik.

Filmist ajakirjanduses

Rein Tammik: „Viimasel kolmel aastal on „Tallinnfilmis“ valminud kuus multifilmi, mille juures kunstnikuna olen töötanud. Neist režissöör R. Raamatu „Kütt“ ja „Antennid jääs“ ning A. Keskküla „Lugu jänesepojast“ ja „Jänes“ on kujundatud koos R. Raidmega, E. Tuganovi „Suveniir“, esimene stereonukufilm NSV Liidus, koos T. Linzbachiga. A. Paistiku „Tolmuimeja“ kujunduse tegin üksinda.
/---/
Õieti on maal ja maalitud multifilm kaks päris iseasja, elementaarsete maaliprintsiipidega pole filmis midagi peale hakata. Film on nagu üksikutest maalidest koosnev pildirida, kusjuures ükski maal omaette ei tohi või vähemalt ei tarvitse olla lõplik, viimistletud kunstiteos. Filmis kasutatava maalitud lehe vaatlemise aeg on piiratud ja seetõttu erinevad tema informatiivsuse kriteeriumid maalikunsti omadest. Niisiis, maalitud multifilm eelkõige kujutab, ta on kas ilus või inetu, kirev või monotoonne, ülev või madal, igatahes midagi niisugust, mida karikatuurne multifilm omas aforistlikkuses ja puänteerituses kõige olulisemaks ei pea.“
Mis on valmis, teoksil, kavas? Maali- ja joonisfilmikunstnik Rein Tammik [kunstnikutööst joonisfilmides] (1978). Sirp ja Vasar, 11. nov, lk 7.

Sergei Assenin: „On meeldiv märkida, et Tallinna joonisfilmide loomingugruppide režissööride arv üha kasvab. Omapärane ja andekas kunstnik Ando Keskküla debüteeris hiljuti režissöörina, lavastades kaks teravmeelset lastefilmi, mis jutustavad väsimatu ja vallatu jänesepoja seiklustest.“
Assenin, S. (1977). Pürgimine mitmekesisuse poole [Eesti multifilm 20-aastane]. Sirp ja Vasar, 25. nov, lk 6-7.

Jaak Olep: „On juba teada tõsiasi, et eesti joonisfilmid tegelevad nendesamade esteetiliste probleemidega, millega eesti kujutav kunstki, ning ehkki see muudab nende režii ja rõhuasetused mõnevõrra ühekülgseks, on teise kunstiala vereringesse kuulumine tõstnud joonisfilmid „Tallinnfilmi“ muust toodangust kõrgemale.
Olep, J. (1976). Film jänesepojast. Sirp ja Vasar, 23. jaan, lk 7.

Leo Gens: „Filmid on muutunud nagu laboratooriumiks, kus proovitakse disainerlike vormivõtete rakendamise võimalusi. Leonhard Lapin ja Ando Keskküla on saanud arhitekti- või disainerihariduse ja nad oskavad hinnata tehismaailma geo­meetriliste kujundite uudset ilu, stereomeetriliste vormide ning biooniliste kujundite kontrastide väljenduslikkuse puhast, liigendamata pindade aktiivsete värvide harmooniat, seda steriilset, laboratoorset maailma, mis vastandub loo­dusele. Need kunstnikud tahavad juhatada meid  liigenda­mata pindade, geomeetriliste rütmide, murdumatute toonide kaudu selle ilu juurde, mil­lesse inimene suhtub eelarvamusega, eelistades nüansseeritud värvikäsitusega illusoor­seid ruumikujundeid. 
/---/
Näib, et meie noored kunstnikud peaksid rohkem orienteeruma täiskasvanute filmidele, sest nad justkui ei suuda kohane­da laste hingelaadiga, ehkki ka lasteauditooriumi ei tohiks liialt hellitada ülesuhkurdatud moraalitsemisega.

Võibolla on väljendus­vahendite süsteem, mida ka­sutavad noored disainerid, liiga jäik, lahendamaks erine­va sisuga ja tonaalsusega fil­me. Mõni aasta tagasi lõi lai­neid inglise multifilm „Kol­lane allveelaev“, mille stilis­tika levis noorte kaudu ka meie joonisfilmi ning ähvar­dab nüüd kujuneda stambiks. See disainerlik laad, millega algas eesti joonisfilmi ajalugu, tundub ennast ammendanud olevat, kajastades pigem kuuekümnendate aastate maailmatunnetust; selles sisalduv tehnitsistlik mõttesuund on ehk lii­ga kalk ja agressiivne, et rahuldada seitsmekümnendate aastate inimest.“
Gens, L. (1978). Kunstnik ja multifilm [kunstnikutööd animafilmidele: „Kütt“, „Antennid jääs“, „Pühapäev“, „Tolmuimeja“, „Värvilind“, „Kilplased“]. Sirp ja Vasar, 30. juuni, lk 7.

Filmile tagasivaatavalt

Andreas Trossek: „"Jänes" on vaieldamatult dramaturgiliselt üks arusaamatumaid (loe: halvemaid) joonisfilme, ent seda huvitavam visuaalse külje poolest."Jäneses" kajastusid nii mõnedki kümnendi teise poole Eesti kunstielu peamised võtmeteemad alates popikogemusest  ja hüperrealismist tõukunud urbanistlikust tehnikalembusest kuni foto/slaidi kasutamiseni maalis ning graafikas üldisemalt.

Režissöör ei piirdunud siin pelgalt popiviidetega, vaid keskendus foto kasutamise problemaatikale. See on hüpe nii siinse joonisfilmi kui ka "kõrge" kunsti kontekstis, kus foto oli teatav keeleline "võõrkeha". /---/

"Jänese" tegevustik oli esialgse süžee tasandil niivõrd pöörane, et üleliidulise ekraani jaoks nimetati film ümber: venekeelseks pealkirjaks sai "Fantaasia" (Фантазия). Lugu ööpimeduses tehases sündinud "masin-jänese" (enese)otsingutest nii metsas kui linnakeskkonnas ei peetud väikelastele piisavalt mõistetavaks, mistõttu Goskinos formuleeriti rida soovitusi filmi moraali selgemaks esiletoomiseks. /---/

Tammiku kõrval filmitiitrites kunstnikuks märgitud Rein Raidme pandigi "etendama" konstruktori rolli, et teda esmalt üles filmida ja saadud kaadrite alusel animeeritud joonistustele popilik stiliseering anda (rotoskoop-tehnika). "Jänes" mängis teadlikult puhaste ja ergaste värvitoonidega nagu popkunstile kohane.“

Trossek, A. (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979: joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 18, nr 1-2, lk 69-107.