Jälle kevad (1982)

Tekst filmilindilt

Filmitud on Vadim Želnini 1982. kevadel Vellaveres Tartumaal.

Katkeid filmistuudio Tallinnfilm Kunstinõukogu protokollist 

1.07.1982

U. Heinapuu: Tõenäoliselt on üks osa pisut vähe. Vaatamata etüüdlikkusele on see terviklikum. Ei mindudki ei tea mida tahtma, kõik on enam-vähem saanud. Toimetuses jäi asi viiki, kas I või II grupp.

V. Kallaste: Olen nõus, et vanamehest oleks tahtnud rohkem teada saada.

S. Školnikov: Huvitav film.

A. Valkonen: Poe stseen natuke pikk. Hoidsin pöialt, et muusikat ei ole. Õnneks polnud.

J. Müür: Filmis on tahk, mis räägib vähem Želninist ja rohkem meist endist. Andres lubab endal muiata selle meie kõige operatiivsema massimeediumi esindaja tööstiili üle. Andrese enda nukrus, et ta ka ise on sunnitud nii töötama. Peale selle, mis ta otseselt ütleb, tekib ta filmides veel üks kiht. Küsimusi, vastandamisi. Mõtlema hoopis sügavamalt. Minu arvates on film oma tagasihoidlikkuses palju väärt. /---/

Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2037

Filmist kriitiku pilguga

Leenu Härma: „Inimpeategelaseks on Sööt valinud Vadim Želnini, meie "meteoroloogiateaduse imelapse", kelle väikeseks portreeks film tegelikult ongi. Kuid see napp portree ajendab nii üht- kui ka teistpidiseid mõtteniite ja nii võib end hiljem tabada sellele üldkujul pretensioonitule ja probleemitule "ilufilmile" tagasi mõtlemas.

Olenevalt vaataja sotsiaalsest kuuluvusest on mõttesuunad ilmselt kahesugused. Linnakinode ringvaatena on publikupüüdjam ilmselt looduse võlude tasand (kuigi ka Želnini toimingud selle taustal teadvustuvad), maainimene aga võtab pärast filmi lõppu jutuotsa üles ilmselt just Želnini tööde-tegemiste teemal. /---/

Alustagem Želninist. Sest eks tema kasvanud populaarsus ja autoriteet (varem käisid raadiomehed tema juures neli korda aastas, nüüd juba kaks korda kuus), mitte Vellavere looduse köitvus, andis Söödile mõtte sellise filmi kallale asuda. Kodurahva (kui kodule vabariigi piirid anda) hulgas pole Želnini nimi vahest kellestki päriselt mööda läinud, nii et filmi looja on päästetud suurema faktilise materjali tutvustamise kohustusest. Küll on Želnini nimel mõnele ikka nagu soolapuhuja maik man olnud, mis nüüd rahulikult kaob, kui pilt tema tegevusest filmi jooksul selginema hakkab. Vanad käsiraamatud, aastakümnete märkmed, skeemid ja graafikud annavad ettekujutuse sellest lausa teaduslikust tööst, eluaeg kogutud tarkusest. Professorite nimed Želnini õpetajate hulgas lisavad kõla tema enese otsustustele ja prognoosidele. Filmi sõnalise külje on Sööt jätnud Želnini enda kanda ja kujundada. Vaikselt ja rahulikult, maamehe sundimatuse ja lihtsusega veereb tagasihoidlik jutt iseendast ja oma tööst looduse jälgimisel, mis ju jutustaja elus peamine pole olnud, vaid lihtsalt olude sunnil ja elu enese nõudel tegemist tahtis, sest «loodus ei eksi kunagi», ja kui sa tema keerulisest (või lihtsast?) käitumisest kord aru hakkad saama, oled ka igapäiste toimetustega rohkem mäel. /---/

Filmikaamera saadab Želninit igapäevasemast igapäevasemate tegevuste juures rahulikult ja segamatult jälgides: õue toimetama ja kaevule nutriate manu ja piimanõud viima ja mõni kord nädalas autopoodi leiva järele. Ja siinkohal Söödi pildiloomine Želninist ka lõpeb, toonirikkamaks ja sügavamaks pole portreed seekord maalitud. Tekib küll küsimus, kuidas selline häirimatu ja erutamatu tavapärasus filmi saatusele mõjuda võib. /---/

Filmi lõpetav episood Želnini ja raadioajakirjaniku vahel on autorimõtte avamise seisukohalt omaette märkimist väärt. Andres Söödi hoiak massiteabevahendite pealetungi suhtes argielule leidis pikema ja selgesõnalisema väljenduse juba tema töös "Reporter". Siin kõlab see teema sama loo ühe erivarjundina taas. Asjalikult põhjendub läbi selle ka Želnini tõrges suhtumine oma suurenevasse populaarsusse. Lausa sunniviisilise menukuse taga adub ta teabemasinavärgi kõike labastada suutvat mehhanismi, töörahu ja -poeetilisust paratamatult hävitavat äri.

Mis filmi saatusesse puutub, siis võib ennustuse korras kindel olla, et need filmid, mis Andres Söödi nime meie dokumentaalfilmi ajaloo jaoks suureks teevad, on ikkagi tema sügavamad, avastuslikumad ja ainulaadsemad teosed. "Jälle kevad" pakkus vaatajale veidi silmarõõmu ja portreevisandi ühest teada-tuntud mehest.“

Härma, L. (1983). Ilusast kevadest maainimese taustal. Teater. Muusika. Kino nr 7, lk 51-52.