Jaanipäev (1978)

Eesti dokumentalistika klassiku Andres Söödi "Jaanipäev" võeti üles peamiselt varjatud kaameraga, nagu ka tema kümme aastat varasem "511 paremat fotot Marsist". Linaloost on kaks versiooni. Esmakordselt Tallinna kinos Sõprus linastunud variandis (2.01.1979) oli välja lõigatud stseen eestlaste pidu kritiseeriva aseri noormehega.

Film taastati digitaalselt aastal 2009. 2011. aastal andis Tallinnfilm oma juubeliaastal välja Andres Söödi kolme ajaloolise tähtsusega tõsielufilmi DVD ("Jaanipäev", "511 paremat fotot Marsist" ja "Draakoni aasta"), mida esitleti kinos Artis sama aasta 30. märtsil.

Andres Söödi elust ja loomingust loe lähemalt: 
Teinemaa, S. (2012). Vastab Andres Sööt. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 5-16. 

Filmi valmimise ja näitamisega seotud probleemidest ning võitlusest nõukogude tsensuuriga vt: Tegijate mälestusi

Info peale lõputiitreid

Film on taastatud programmi Eesti Film 100 raames
Pildi restaureeris Tanel Viksi (Filmpost)
Värvi määrasid Andres Sööt ja Tanel Viksi
Heli taastasid Horret Kuus ja Sten Saluveer
Filmi taastamist toetasid:
Eesti Filmi Sihtasutus
Eesti Kultuurkapital
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Filmi koopiaid säilitab Eesti Filmiarhiiv
Tallinnfilm 1978/2009

Filmi valmimisest

Valmib stsenaarium "Linlaste pidu": 21.09.1977
Ettevalmistusperiood: 5.06. - 13.06.1978
Võtteperiood: 14.06. - 2.08.1978
Montaaž: 3.08. - 31.08.1978
Filmi üleandmine - 1. september 1978
Filmi maksumus - 16 124 rubla.
Linastusluba nr MB-05298 väljastati filmile 2.11.1978: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 31.12.1980. 
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.1719 Dokumentaalfilmide "Sportlik Tallinn", "Roheline pomm", "Jaanipäev" ja "Õiglane maa" põhidokumentatsioon.

Filmi arutelu Tallinnfilmi Kunstinõukogus

Ilves: Sööt on tuntud operaatorimeisterlikkuse poolest, ta on üdini dokumentalist. Igas kaadris on oma sisu, edasi mõtlema sundiv tähendus. Teiselt poolt, ma pole kindel, kas kõik on korras dramaturgilise arendusega. Sellest on raske rääkida, sest dramaturgiast hakkame rääkima tavaliselt siis, kui on igav, pole midagi vaadata. Küll aga arvan, et ei ole normaalne, kui dokumentalistile materjali ette kirjutame ja anname suunaviidad ja tähised. [---]

Dorovatovski: Andres Söödist ei tasu rääkida - ta on kõrgem klass. Mulle meeldis, et A. Sööt, filmides negatiivseid asju, teeb seda nagu läbi pisarate. Seda filmi peaks vaatama komisjon, kes peo eest vastutas, kui selline üldse olemas on. See on julge ja kodanikutundest kantud film. See on kõrgem I kategooria.

Maran: See film jätab jälje tükiks ajaks. Film on tehtud suure kunstniku suure südamevaluga. Ta on halastamatu ja julm, pööratud igaühe poole meist, suunatud meie sisse, meie suhtumisse. Oleks märksa lihtsam, kui seda filmi poleks, saaks rahulikult edasi elada. Mis puutub dramaturgiasse, siis see on kanoniseeritud süsteem - kui midagi juurde panna või maha võtta, muutub jälle kaanonike. Siin on omaette teos, midagi ei saa ära võtta või juurde panna. [---]

Iho: See on nagu soolane reportaaž, mis ei ilusta midagi. Võib võrrelda V. Andersoni 60ndate aastate filmidega.
Meie pidupäevadel hakkab ära kaduma vaimsus, see on justkui ühe maailma lõpp, Vanad naised, kes istuvad aknal surmaeelse näoga, see on ühe rahvatraditsiooni lõpp. Jäänud on vaid rutiinne töö. Ja sellel ühel pidupäeval ei oska me teha midagi muud, kui tõmmata nina täis. Mul oli võimalus näha filmi intervjuuga, kus ühe aserbaidžaani käest küsiti, kuidas talle pidu meeldib. Ta pani mõne lausega asjad paika, pani punkti i-le peale. See oli söödilik. Mul on kahju, et see välja jäeti, ma ei usu, et Andres Sööt selle ise välja võttis.

Dokumentaalfilmile "Jaanipäev" anti I tasustamisgrupp (8 poolt, 1 II grupi poolt).
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.1674 Kunstinõukogu protokollid, lk 94-97.

Filmist kriitiku pilguga

Valentin Kuik: "Sööt laseb oma linlase lõbustuspargi ragisevasse mäsinavärki, trügib koos temaga bussipeatustest ja sildadel ning toob lõpuks jaanitulele. ENE järgi tähistas jaanipäev kevadiste põllutööde ja noorsoo lõbutsemisaja lõppu ning suvist pööripäeva, samuti heinateo algust. Tänasel linlasel on kõige sellega üsna vähe pistmist, kuid traditsioon on jäänud. Niisiis, lõbutsegem. Peoplatsil mängib linlastele puhkpilliorkester, laulab koor ja tantsib rahvatantsuansambel. Kõik on tehtud selleks, et oleks lõbus, kuid kas sellega, mida näeme, saab rahul olla? Filmi publitsistlikult teravad kaadrid lausa sunnivad meid kaine pilguga vaatama ja hindama praegust. "Jaanipäev" pürib sotsiaal-filosoofiliseks üldistuseks, tema hingetungivad, sarkastilisedki kontrastsed detailid aitavad valusaid pilke heita omaksvõetud harjumus- ja tavapära taha."

"Veendunud dokumentalistina püüdleb Sööt maksimaalse tõepära poole. Tema ekraanilood on oma ehtsuses väga isikupärased, meisterlikult tehtud ja sugugi mitte lihtsad. Äraseletavat või hinnanguid andvat diktorikommentaari Sööt ei kasuta. Kommertsfilmi "hea" ja "kurja" stereotüüpidega harjunud või neid otsival vaatajal pole selles maailmas kerge orienteeruda. Paratamatult tuleb autoriga kaasa mõelda ja koos temaga vastust otsida meid kõiki puudutavatele, kuid mitte lihtsatele küsimustele."
Kuik, V. (1979). Andres Söödi tõsielufilmid. Sirp ja Vasar, 26. jaan, lk 6. 

Tatjana Elmanovitš: „Plakatid kutsuvad jaanipeole. On see urbaniseerunud elukorralduse vastutulek ürgsele igatsusele kogeda alateadlikult ühtekuulumist loodusega, ilmaruumiga, kõige elavaga? Oh ei, siin ei meenutata iidseid rahvakombeid, /…/ sest inimesed, kes geomeetrilistest karpkorteritest täna loodusesse tõttavad, ei mäleta seda, nad pole sellest lugenudki… Vanad tavad kuuluvad minevikule, uusi pole tekkinud. Jäänud on vaid tumm, sõnatu igatsus. Tehakse lõkkeid (ainus märk-side eelkristliku puhastusrituaaliga). Põletatakse autokumme, need  ajavad musta suitsu, tuues pealtvaatajad taas maa peale. Kelle hing aga ikka veel otsib väljapääsu vutlarist, too joob, kakerdab niisama, et tunda end loomulikuna, tõelisena.“

„Nähtavad ja nähtamatud, tõelised ja kujuteldavad, materiaalsed ja bioloogilised, sotsiaalsed ja psühholoogilised, traditsioonidest ja harjumustest tulenevad raamid, mis vaimu ahistavad. Nende lõhkumine ja ületamine – see kõik on muutunud aastatega Andres Söödi loomingu juhtmotiiviks, filmist filmi arenevaks teemaks.“
Elmanovitš, T. (1986). Inimene aknal. Märkmeid Andres Söödi filmidest. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 27.

Margit Adorf vahendab Peeter Linnapi arvamust  filmist, kes on kirjutanud, et „Jaanipäev“ on oma aja kohta üllatavalt julge film: „Sööt näitas meile  tookord ilmekalt, kuidas eestlaste ennemuistne suvine püha polnud juba 1970. aastatel enam midagi muud kui üks maotu grüüne peal tatsamine, korralik põhjus oma nosud lihtsalt täis tõmmata. Paralleelselt sellega hargnes filmis aga teinegi liin, mis oli tema huvitavuse oluliseks tagatiseks – meie natsionaalse rituaali tõlgendamine nn vennasrahvaste poolt. Sööt õõnestas juba siis, üsna edukalt täiesti ootamatut pühadust, eestlase kõrki enesehinnangut, ja näitas tema tegelikku muteerumist „homo soveticuseks““.
Adorf, M. (2011). Ilmus Andres Söödi dokumentaalfilmide DVD.  Eesti Päevaleht, 30. märts.

Andres Maimik (filmitudengina): "Mis teeb Söödi "Jaanipäevast" igihalja kinoteose? On ju filmi aines - nõukogude tohuvabohu, olmeabsurd ja röökiv maitsetus kaotanud suuresti oma sotsiaalse sisu ning pealispindsel hindamisel ei tohiks "Jaanipäev" erilisi äratundmis- ja samastamisvõimalusi tänase keskkonna või aktuaalse problemaatikaga pakkuda. Ent Sööt ei ole retro. Ta ei lajata vaatajat niivõrd kiiresti vananeva sotsiaalse sattiriga, kui just vahendab igieestlaslikku iroonilist kõrvalpilku oma ajale, selle tavadele ja inimtüüpidele.Ta on vaatleja ja mosaiigimeister, kes korjab ja süstematiseerib ilmeid ja žeste, ühendab omavahel groteskseid fragmente, sekka värvikaid ja isegi jaburaid inimtüüpe ning rajab neist pisikestest anekdootidest suurt üldistust. "Jaanipäev" ei ole pessimistliku tonaalsusega film, kuigi loogiliselt võttes peaks ta just see olema. Tegelasi on portreteeritud mõnu ja mahlakusega; nad näivad praegusel ajal pigem nagu mingid kuuelanikud või vene multifilmi kangelased, kui oma agressiivses labasuses jälestust tekitavad homo sovieticused."
Ruus, J. (1997). Kes teab, kuidas meidki naerma hakatakse. Uus põlvkond hindab vana kunsti [Katkeid TPÜ kultuuriteaduskonna filmi-meedia eriala sisseastumistöödest A. Söödi "Jaanipäeva" (1978) teemal; üles kirjutanud Jaan Ruus]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 41-42. 

Mart Taevere: „ …missugune täpsus, väljapeetus, läbimõeldus, millised kõnekad detailid. Andres Söödi filmides on aja lugu.
Ta kirjeldab oma kaameraga just seda maailma, mida ta tunneb. Ta ei lavastanud «sobivat» ja ühiskondlik-poliitiliselt vajalikku tegelikkust. Andres oli ja on DOKUMENTALIST, kes on terve elu tegelenud sotsiaalselt väga tundlike teemadega, vorminud need niisugusteks filmielamusteks nagu «511 parimat fotot Marsist», «Jaanipäev», «Reporter», «Unenägu» jt. Noored, kes pole neid filme näinud, ei mõista Nõukogude aega ega saagi aru saama, miks vanem põlvkond on niisugune, nagu on.“
Taevere, M. (2009). Andres Sööt - mees nagu film. Postimees, 4. veebruar.

Karol Ansip: "Tuleb tunnistada, et "Jaanipäeva" näol on tegu ühe ülimalt väärika jäädvustusega nõukogude kuldajast Eestimaal.
Filmi põhiteemad, jaanipäeva pidamise traditsioonid ja mängu, juhatab sisse kaadritagune vanema naise murrakus jutustus. Avakaadriga täiskuust annab autor vihje filmi kujundisüsteemi mõistmiseks - ring erinevates modifikatsioonides läbib kujundina kogu järgnevat lugu. /.../ Sööt otsib kontrapunkte filmi põhiteema ja -kujundi vahel, riststes mängu ja ringi mitmetes situatsioonides. /.../ Pilt ja heli vastanduvad. Vanad jaanipäevateemalised regilaulud saatmas kaadreid hiiglaslikest paneelelamukompleksidest; väärikalt kaikuv tornikell andmas sissepääsusignaali kaubamajja trügivatele hommikustele rahvamassidele; kuskil määratul tühermaal kõlav õrn flöödiviis."
Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi II. Andres Söödi elu-ja loomelugu. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 88. 

***

Esimesel pilgul näib proosalisel, iroonilisel Söödil ja poeetilisel, romantilisel Soosaarel vähe ühist olevat, kuid võrdlusaluseks võib S. B. arvates olla seegi, et mõlemad esindavad autorifilmi, on oma filmide puhul stsenarist, režissöör ja operaator ühes isikus. /---/

A. Söödi filmide puhul rõhutab S. B. režissööri selliseid omadusi nagu sallimatus ebaloomulikkuse, näivuse, ebasiiruse vastu, tema erandlikku vaatlusannet, klassikalise relvana aga irooniat, mis ei muutu kurjuseks. Filmiks, milles autor täiesti adekvaatselt on suutnud väljendada oma loomingulist mina, peab S. B. «Jaanipäeva», milles mõttesügavus on ühendatud tugeva tundega. Siin tõestub eriti eredalt A. Söödi võime mitte ainult interpreteerida sündmusi, vaid ka luua oma maailm omade kangelastega. 
Kui Söödi armastus oma rahva vastu väljendub valu ja kibeduse kaudu, siis Mark Soosaare kodumaa-armastus on ülev, paatoslik, avatud ja romantiline. Sellised on tema «Kihnu naine» ning teised saarte-ainelised filmid. Romantiline eksalteeritus, baroksed väljendusvahendid, kohatine kompositsioonilõtvuski («Maised ihad») on Soosaare loomingus alates filmist «Tuhandeaastane muusika» asendunud rangema vormiga, selgema filmikeelega. Sümboolseks ja seaduspäraseks peab artikli autor seda, et «Tuhandeaastases muusikas» ristusid Soosaare ja Söödi teed (Sööt oli filmi üks operaatoreid): seda tingis nende ühtne looja- ja kodanikupositsioon.

Nii A. Sööt kui ka M. Soosaar on võtnud oma filmide kangelasteks inimesi, kel aeg lubab kokku võtta tehtut («Reporter», «Härra Vene»). Režissööride idee on sama — vajadus tervikliku, pisiasjadele raiskamata elu järele — nende meetodid aga erinevad. M. Soosaar läheneb eesmärgile otse, tema härra Vene terviklikkust, hingejõudu võib ainult kadestada; Söödi meetodiks on ebaõige eitamine. Mõlemad režissöörid võitlevad vaimsuse eest ja tarbijalikkuse vastu. /---/

Soosaare filmide eredale subjektiivsusele vastandub Söödi tagasihoitud rangus — ning koos loovad mõlema filmid mitmekihilise Pildi meie ajast. Soosaar ja Sööt rikastavad meie dokumentalistikat värskete võtetega, uue kinokeelega, aga ka reaalsusele lähenemise senikasutamata meetoditega. S. Berezanskaja lõpetab: «Tegemist on kunstnikega, kes oskavad ja suudavad sisendada armastust oma rahva vastu ning kes on tundlikud tema hädade ja mu­rede suhtes... Usutavasti tunneme nende uued filmid ära toelise kire järgi tungida nähtuste olemusse, sügavuti mineva mõttetöö, tõelise vaimsuse, kordumatuse järgi.»
Teised meist. Vastandite ühtsus ["Iskusstvo Kino" autor S. Berezanskaja võrdleb Andres Söödi ja Mark Soosaare loomingut] (1985). Sirp ja Vasar, 12. juuli, lk 7.