Nuga (2007)

Allfilmi sünopsis

Sõltuvus. Nõrkus. Nuga. Intiimne ja valulik filmilugu puudutab kaasaegse suhetekolmnurga kõige tumedamaid pooli. Elupinge kaotanud kinnisvaramaakler Ekke (Mait Malmsten) provotseerib ja lõhub… kuni talle jääb nuga kätte kinni…
„Nuga“ 2007, http://allfilm.ee/filmid/nuga-2007/ (28.09.2012).

Filmi kirjanduslikest allikatest

Marko Raat: “Nuga” on mängufilm läbipõlenud kinnisvaramaaklerist /---/, kel jääb nuga kätte kinni. Suhtekolmnurk episoodides Peeter Sauteri ja Vaino Vahingu ainetel. Mis siis saab, kui pinge hakkab suhtest kaduma ja jääb ainult sõltuvus ja nõrkus. Ja soov, et kusagil peaks siin ka armastus olema.

Ma otsisin ammu sellist intiimset ja konfliktset materjali. Ma olen tarku filme küll teinud. Nüüd tahtsin ainult emotsiooni ja näitlejad mängima saada. Sauter ja Vahing on parimad tülinorijad eesti kirjanduses. Rämedad ja õrnad korraga ehk väga hea materjal näitlejale lahti mängimiseks. Ma vist tegin neist melodraama. Aga Sauter on ka ise vahest väga sentimentaalne, kuigi ta seda osavalt peidab ja Vahing on täiesti krambi- ja kompleksivaba. Nende tekstid elavad kõik tõlgendused üle.
Muld, A. (2007). Inimese uus „nuga” [intervjuu Marko Raadiga]. KesKus, nr 2, veebr, lk 46.

Vaata ka:

Sauter, P. (2004). Nuga [jutustus]. Vikerkaar, nr 1-2, lk 61—65, 68-69, 72-73, 76-77, 80-90.
Vahing, V. (1970). Lugu. Tallinn: Perioodika, 48 lk.

Filmi saamisprotsessist

Film valmis ilma riigipoolse toetuseta, suuresti tänu osaliste tahtmisele ja entusiasmile. [Marko Raat:] "Ma olen väga tänulik kõikidele näitlejatele, kes tulid asjaga kaasa. Algusest peale olid neile mängureeglid teada – see ei ole kindla eelarve ja filmigraafikuga filmiprojekt; teeme seda seepärast, et tahame seda teha; teeme siis, kui saame teha. Meil ei olnud eesmärk asi kindla ajaga ära teha, oluline oli see, et protsess oleks inspireeriv ja nakatav kõigile. Teadsime, et asi võib aega võtta täpselt nii kaua, kui vaja. Muidugi ei ole see absoluutne, ühel hetkel lõime ikka asja lukku."

Peategelase Ekke rollis on Mait Malmsten, kellega Marko on ka varem koostööd teinud: "Et kuhugi jõuda, peab natuke rohkem koostööd tegema. Maiduga hakkasime juba väikestviisi mõistma, mis asju me ajame."

Ka Kersti Heinlooga on Marko varemgi koostööd teinud. "Ma arvan, Kersti vajas veidi virgutust, teistsugust rolli, midagi, mida ta pole veel kunagi teinud. Tegelikult peaks me kõik tegema midagi, mida varem teinud ei ole, ja minema kuhugi, kus varem käinud ei ole. Ma arvan, et Kersti tegi väga kihvti rolli, ühe oma parimaid."

Pikka casting-perioodi filmil ei olnud: "Maitu olin ma hoiatanud juba vist aasta ette, et kohe hakkame sellist asja tegema. Teiste rollide puhul oli aga nii, et kirjutasin teksti pidevalt ümber, rollid ja rõhuasetused muutusid vaimusilmas. Kui oli reaalne aeg filmi tegema hakata, sai kiirelt ja põgusalt otsustatud ka teised näitlejad. Proovisime ja neile meeldis. See oli peamine."

Marko teadis juba enne filmi, et kindlasti tahab ta tippnäitlejate kõrval kaasata ka mitteprofessionaale: "Kui inimeses on sisemine säde ja väikenegi edevus olemas, siis õigete ülesannetega õiges rollis, õiges elemendis võivad mitteprofessionaalid teha uskumatult kihvte rolle. Tahtsin proovida, kuidas võluvad isiksused toovad iseennast oma rolli. Nad mõjuvad hästi virgutavalt ka professionaalsetele näitlejatele."
Välba, M. (2007). Suhtekolmnurk noaga. Femme.ee, 11. veebr, http://www.femme.ee/uudishimulik/persoon/3347 (11.02.2007).

Filmi vastuvõtust

Peeter Laurits: "Nuga" on eriti elus film, sest ta on väga isiklik. Peeter Sauterist ja Vaino Vahingust isiklikumaid kirjanikke pole eesti kirjandusest kerge leida. Marko Raat on nende tekstid filmiks heegeldanud niivõrd isiklikul kombel, et kumbagi käekirja ometi ära ei tunne. Näitlejad mängivad nii, nagu oleksid nad seestunud. Operaator Mart Taniel vaatab seda kõike nii, nagu poleks ta eesti kinematograafia ilulemisest midagi kuulnud. /---/ mulle meeldivad filmid, mida saab vaadata silmadega. "Nuga" saab. Selle filmi üldistusvõime, ilmselt tänu isiklikkusele, on väga suur. Me vaatame ennast ekraanilt nagu peeglist."
Laurits, P. (2007). Armastuse anatoomia. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 110-115, ill.

Andres Maimik: „Juba esimestest kaadritest kehtestab film oma väljendusjõudu. Pilt on krobe, ilm sompus, interjöörid askeetlikud ja eksterjöörid raagus. Tapeet on koltunud ja linad kortsus. Kardinate vahelt immitsev tuhkjas valgus ei suuda ruumi täita, tegelased ilmuvad hallikast hämust nagu kummitused. Suured vahelduvad justkui noaga hakitult. Stseenidesse on jäetud palju õhku ja olemist. Rekvisiit on nurgeline: nuga, kruustangid, nagikonks, pliiats. José Gonzáleze mahefolk mängib femiinsetel registritel, kuni ühel hetkel sekkub Nick Cave’i mehelik kaalukus. /---/ Film on selleks liiga hea, et seda ainult kirjeldada. Vahest kõige tugevam osa ongi mehe seksuaalse sasipuntra kannatlik harutamine.“
Maimik, A. (2007). Terane film. Sirp, 9. märts, lk 16.

Katrin Kivimaa: „Peeter Sauteri ja Vaino Vahingu loomingust lähtuva filmi tegevuse võiks kokku võtta ühe lausega. Minu mäletamist mööda eesti filmis siiani suhteliselt haruldane tegelane ehk hüsteeriline 30ndates mees tunneb, et kõik tema elusuhted ja -situatsioonid moodustavad puuri, kust ta püüab meeleheitlikult välja rabeleda oma elus oluliste naiste (naise, tütre, armukese, ema) vastu suunatud füüsilise või psühholoogilise vägivalla abil. Need vägivallaaktid on absurdsed ja sattumuslikud ning hoolimata võimalusest, et naisest lõplikku vabanemist võiks interpreteerida sümboolse lahendusena filminarratiivi sees, on siingi tegemist justkui kogemata ja vaat et tahtmatult sündinud valikuga.“
Kivimaa, K. (2007). Hüsteeriline mees, nuga käes (kinni). Sirp, 2. märts, lk 17.