Avaleht » Filmiliigid

Noorelt õpitud (1991)

Film teine

Mängufilmid | Draama Kestus: 92:37

Huviinfo

Sünopsiseid filmile

Tallinnfilm: Filmi "Noorelt õpitud" tegevus toimub ühes Eestimaa väikelinnas eelmise sajandi 50-ndate aastate esimesel poolel, kuid pärast Stalini surma. Nõukogude võim on kindlalt kinnistunud. Üldharidusliku kooli noored alluvad "kuulekalt" sõjalise kasvatuse õpetajale. Alluvussuhetes võõrideoloogiaga on ka täiskasvanud. Kadunud on lootus võõrvõimust vabanemiseks.
Orav, Õ. (2004). Noorelt õpitud. Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 632.

Lugu põlvkonnast, kes kasvas veel “stalinliku päikese” all. Lugu Eesti kooliõpilastest 1950ndate aastate keskel, just pärast Stalini surma, momendist, mil valitses interregnum. Olukorrast, kus enam ei oodatud Valget Laeva ja tuli edasi elada. Võimalikkusest ellu jääda indiviidina sürrealistlikus totalitaarses keskkonnas, keskkonnas, kust me paljuski pärit oleme.
Filmi reaalse pealiskoe alt on aimata absoluuti/absurdi viidud asjade nihestatust, Kurjade Õunapuuaedade lähedust.
Noorelt õpitud (2000). Eesti Film 1991-1999. F-Seitse OÜ, lk 30-31.

Vana kooli traditsioonides noortelooks võiks pidada Jüri Sillarti 1991. aastal valminud filmi “Noorelt õpitud”, mille peategelasteks on 1950ndate keskpaiga keskkooli lõpuklasside noored ja nendega manipuleerivad täiskasvanud. Kuigi filmi kannab Stalini surma järgsete aastate õhustik, pöörab lavastaja suurt tähelepanu noorte hingeelule.
Eesti noortefilmid. Kirjutas Margus Paju, lisatud 02. november 2007.
http://www.naistemaailm.ee/artikkel.php?id=14321&hi=traditsioon (4.12.2011).

Tallinnfilmi filmitutvustus

Õunapuud õitsevad, kooliesisel muruplatsil drillivad abituuriumiklassi poisid rivisammu. Puhkepausi ajal sugeneb riid sõjalise õpetaja ja abiturient Jaani vahel, kes tahab õunapuude alla ilmunud kena naisolevuse silmis samuti täitsameest mängida. Õpetaja nimega Võmm lahendab tülinorimiskatse sõjameheliku sirgjoonelisusega, nii et poisil ninast veri väljas.
Abituuriumiklassi tuumikus käärib, julgustatakse üksteist jõhkardist õpetaja vastu protestiaktsioone ette võtma. Ühiskonnas, kus kõik inimsuhted intiimsfäärini välja on olnud ideoloogilise tsensuuri valvsa ja karistava pilgu all, kujutab poisikeste kukepokski endast ohtlikku väljakutset avalikule korrale ja üldisele heaolule. Asi võetakse uurimisele. Kevadiselt uimane väikelinn hakkab herilasepesana sumisema. Õhus on äsjalõppenud Stalini-aja suure rahvasterände hõngu, ühes kulutulega põletatakse mälestusi - vanu fotosid ja raamatuid. Arglikumad, ent võib-olla hoopis ettenägelikumad, varuvad tangaineid, soola ja tikke. Siiski jääb linnake seekord vapustustelainest puutumata, sest selgub, et mustad kinnised julgeolekumasinad ja tänavapilti ilmunud vormirõivad on vaid Maarjamaal kehtestatud võimu välised tunnusmärgid, mis ei peagi tingimata tegevusse astuma. Hirm, mis on ladestunud naha alla ja pitsitanud kinni kõripaelad, teeb taltsaks ägedamadki noorukitest tulipead. Mõni protsent võib olla neidki, kes aia taha läinud, kuid nood praagitakse lihtsalt välja. Ainult õunapuud ei õitse enam. Aga kas keegi seda märkaski?...
Filmi lavastaja Jüri Sillart: "Filmi tegevusajaks on interregnum. Üks aeg pole veel otsas, teine pole päriselt pihta alanud. Aeg, kus Valget laeva enam ei oodatud. Ootamised olid selleks korraks lõppenud."
Tallinnfilm 1991. ERA.R-1707.1.2999, lk 78-79.

"Noorelt õpitud" tõmbab alla joone Tallinnfilmis Nõukogude perioodil tehtud filmidele.
Orav, Õ. (2004). Noorelt õpitud. Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 719.

Filmi saamisloost

Filmigrupp taotles oma filmile 3. raskuskategooriat, kuna:
1. Kogu filmimine teostatakse ekspeditsioonis (on 3 erinevat baasi).
2. Peaosatäitjad on kooliõpilased.
3. Filmi tegevustik toimub 1950ndate aastate algul (nn ajastu filmimine).

Avaldus, mis esitati filmistuudio direktorile J. Škubelile 18. veebruaril, sai kinnituse 1. märtsil - Nõus II astme raskuskategooriaga.
ERA.R-1707.1.2999.

Filmi „Noorelt õpitud“ võtteperiood kestis 16.05.1991 - 01.09.1991. Filmi valmimise tähtajaks oli 20. november 1991. Augusti lõpul aga palus võttegrupp võtteperioodi pikendada, kuna:
1. Vihma tõttu on ära jäänud võtted - 6 vahetust
2. Negatiivi praagi tõttu tuleb teha ümbervõte - 1 vahetus
3. Objekti "Aleviku tänav" plangu puudumise tõttu kaotsi läinud 2 vahetust (dekoratsioonitsehhi saamatus).
Lisaks vaja filmida objektid: Pärnus "Kooliõu", Viljandis "Pood", "Taimi kodu", "Aleviku tänav".
ERA.R-1707.1.2987 - Direktori käskkirjad põhitegevuse kohta nr 196 - 249, lk 15.

Filmi rohkete taimede hooldamiseks palgati taimekasvataja Luule Rand, kes Pärnus toimunud võtteperioodil taimedega tegeles. Helgi Vilisaar oli taimekasvatuskonsultandiks. Helmesse ehitati tantsuõhtu võteteks kõlakoda. Võtted toimusid ka Mustla ja Viljandi teedel. Liiklust aitas korraldada Agu Pedai.
ERA.R-1707.1.2999.

Rollidesse kandideerijaid

Jüri - Erki Veling, Mait Laas, Rednar Annus
Jaan - Rait Mätas
Klorofüll - Maria Klenskaja, Andrus Vaarik, Lauri Nebel
Võmm - Arvo Kukumägi, Tõnu Kark, Jaan Rekkor
Taimi - Anu Lamp, Ülle Kaljuste, Terje Pennie
Direktriss - Anne Paluver, Ülle Ulla
Riina isa - Ain Lutsep
Jüri ema - Kaie Mihkelson, Milvi Jürgenson
Uurija - Sulev Luik

Fotoproovid: FA A-529.

Vastab Jüri Sillart

Sulev Teinemaa: Kuuldavasti on teil käsil "Äratuse" järg?

Jüri Sillart: Olen vist tõesti kuskil nimetanud tulevast filmi "Äratuse" järjeks. Süžeeliselt ta seda muidugi ei ole, vahest üksnes probleemi asetuselt. Kui lihtsalt väljendada, siis "Äratuses" näitasin aega, mil Jumala viha oli Maa peale langenud, uues filmis on juba tegemist Jumalast ilma jäetud Maaga.
On viiekümnendate keskpaik. Põhisündmustik koondub ühe alevi lõpuklassi õpilaste ümber, kes tõstavad stiihilist mässu sõjalise kasvatuse õpetaja vastu. Ütlen veelkord, see pole poliitiline ülestõus, mässu kutsuvad esile tegelikult naised. See oleks nagu tants ümber fallose.
Tahan näidata aega, mil kõik on klorofüll. On küll mateeria, kuid puudub vaim. Vaimsuse hävitamist näitasin ju "Äratuses".
Teinemaa, S. (1990). Jumala viha langes maa peale [lühivestlus Jüri Sillartiga]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 27-28.

Aita Kivi: Nii-öelda keskmine vaataja võib küsida, miks lugu just niimoodi lõppes...

Jüri Sillart: Lõpp sulges filmi mõttelise raami: miski, mis pidi sündima, jäi sündimata. Samas esindas Riina kõige suuremaid kohanejaid, neid, kes usuvad, et alati puhta nahaga välja tulevad. Tegelikult sai just temast ohver.

Väga kalliks selle filmi tegemine vist ei läinud?

Selle tegemise aeg, möödunud aasta (1991) aga oli ju veel hea - võtetele õnnestus sõita isegi nii kaugetesse kohtadesse nagu Viljandi, Helme, Mustla, Pärnu... Praeguse kütusekriisi ajal saab filmi teha vaid Tallinna vanalinnas, kui ikka näitlejad nõustuvad jalgsi võtteplatsile tulema.
Kivi, A. (1992). Valget laeva enam ei oodatud [intervjuu Jüri Sillartiga]. Rahva Hääl, 31. jaan.

„Noorelt õpitud“ esilinastub Tallinna Sakala keskuses 3. veebruaril 1992.
Filmi tootmiseelarve on arvestuslikult umbes 800 000 rubla.
Kaadris: Noorelt õpitud [telesaade] (2012). ERR, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=133022 (29.10.2012).

Katkeid arvustustest

Ülo Mattheus: Paraku jääb filmi "Noorelt õpitud" režissöör Sillart alla operaator Sillartile, kelle nägemuse reprodutseerib tegelik operaator Mait Mäekivi kõigi Sillartile omaste võtetega. Peamiseks nipiks on valguse filtreerimine, mis muudab looduse tegelikku värvistruktuuri, taandades spektrist ühed või teised värvid, ning vähendab tunduvalt valguse hulka. Nõnda on isegi päev Eestimaa kohal hämar ja taevas apokalüptiliselt kollane, ähvardav, müstiline. /---/
Teiselt poolt näib elu jätkumise propagandistlik idee olevat selle filmi käivitajaks; võib-olla tahab autor meile öelda, et kõigile raskustele vaatamata on eesti rahvas siiski säilinud ja et see on üks väärt idee.
Mattheus, Ü. (1992). Noorem vend Sillart. Sirp, 21. veebr, lk 7.

Mart Kivastik: Klorofüll on bioloogiaõpetaja. Ta on laste sõber KGB-st, kuuleb, teab ja näeb kõike, õpetab elama; Goebbels, kes armastab Mozartit.
Sõjalise õpetaja Võmm on sõjahull, kes silitab tunnis püstolit nagu naist.... Sihilikult negatiivne groteskne tüüp.
Ülle Kaljuste - tal on oma nägu ja pealegi ilus nägu, eesti filmis pole nii huvitavat naist olnudki, on ikka Lätist laenatud. 
Oli häid "ameerikalikke" stseene, mis olid kerged võrreldes üldise meeleoluga - Võmmi lõuahaak, poiste ansambel....
Inimeste jaoks jäi vähe aega kujundite ja sümbolitemäe tagant. Need varjasid päikese ära. Vist oli see sihilik. Sest Hommikutelevisioonis ütles Tõnu Kark, et tema arvab, et see on film AJAST.
Kivastik, M. (1992). Noorelt  õpitud. Kostabi, 20. veebr, lk 7.

Kärt Hellerma: Filmis on nii poliitilise karikatuuri kui puhtakoelise absurdi elemente - vahel jääb sündmuste väline loogika seeläbi liigagi tahaplaanile. Omaette nauditavaks muutub operaator Mait Mäekivi töö, tema sürrealistlikult dekoratiivsed kaadrikompositsioonid. Need mõjuvad nagu rida häid kunstifotosid, kus proportsioonid on huvitavalt paigast ära ja toimib teatud nihe.
Hellerma, K. (1992). Paigast ära: uus mängufilm Jüri Sillartilt. Eesti Elu, 13. veebr.

Jaan Ruus: Sisult stalinlikku, vormilt sotsialistlikku repressiivmehhanismi on Sillart käsitlenud kosmiliste mõõdete kõrguselt. Näib, et ta on tahtnud teha visuaalselt mõjuvat groteskset draamat juba langevast, kuid normaalsed eetikaprintsiibid minetanud eestisotsialistlikust segaskisofreenilisest maailmast, milles põrkavad kokku täiskasvanute monstroossus ja noorte romantiliselt puhas õiglusepüüe.

Kuid esimese filmirolli mängijad ei ole professionaalsed näitlejad ja filmi story on nõrk. Sillart korvab mõlemat vajakajäämist kaadritega ärevast, kollakast päikesest, tähistaevast, äikesest. Tulemuseks on eklektiline töö, emotsionaalsete tükkidega, ebaühtlaselt arendatud, kuid visuaalselt mõjuv...
Ruus, J. (1992). Jüri Sillarti kollaboratsiooni-sümboolika. Eesti Ekspress, 14. veebr.

Tõnis Ritson: Suuresti tänu osavale kaamerale on filmi tegelased rohkem üldistatud karikatuurid. Vaadates sugenes aga tunne, et seetõttu mõjuvad ka tõsist teksti andvad noored koomiliselt, kuidagi valedena, vales ajas ja valel kohal. /---/ Üldisemalt võttes pakutakse meile üht suurt pila 1950. aastate keskpaiga üle... Nii tublid kaasajooksikud kui ka vaprad vabadusvõitlejad jäävad ühtviisi lolliks.
Ritson, T. (1992). Juhised järeltulevatele põlvedele. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 37-42.

Tseugma: Minu arusaamist mööda peaks parima filmi preemia olema eelkõige tunnustus lavastajatööle. Ent «Noorelt õpitud» on tähelepanuväärne just suunava ja tervikutloova lavastajakäe puudumise tõttu. Sillart on jätnud näitlejad täiesti omapead, arvatavasti lootes, et küll meistrid ikka välja veavad. Aga ei vea igaüks kaugeltki, ehkki Sulev Luik Klorofüllina andis endast toona kahtlemata parima. Ometi jäi temagi loodud kuju ebamääraselt üleüldisse kaootilisusse hulpima. Kindlasti leidunuks Luige kõrval väärilisemaidki kandidaate parima meesnäitleja tiitlile, kuid olgu sellega. Ärevaks teeb seiskunud lavastajamõtte pärgamine peapreemiaga. Sillartil võisid ju tõepoolest olla suurepärased ideed, ent kuidas saab hinnata seda, mida pole näitleja läbi väljendada suudetud ning mis pole vahest arusaadaval kujul näitlejani jõudnudki?
Tseugma, F. (1996). Parim film? Postimees, 28. veebr, http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/96/02/28/kultuur.htm#teine (29.10.2012).

Filmis esitatud muusika

„Ei me ette tea“

Laul Alfred Hitchcocki filmist „The Man Who Knew Too Much” („Mees, kes teadis ülearu”, 1956), peaosades James Stewart ja Doris Day (viimane esitas filmis laulu „Whatever Will Be, Will Be (Que sera, sera)”). Laul võitis Oscari parima filmimuusika eest ning saavutas suure populaarsuse nii Ameerikas kui ka Euroopas.
Jay Livingston oli Ameerika helilooja ja laulja, kes tuntuse saavutas duos Ray Evansiga. Nad kirjutasid laule filmidele - Livingston komponeeris, Evans tegi sõnad.
Eestikeelsed sõnad Heldur Karmo 1956.
Laulud, http://www.laulud.ee/laul/ei_me_ette_tea-533.aspx (29.10.2012).
Jay Livingston,
http://en.wikipedia.org/wiki/Jay_Livingston (29.10.2012).
Heldur Karmo, http://heldurkarmo.net.ee/?qry=1,97 (29.10.2012).

„Armulaulu viis“

Originaalpealkirjaga "Mélodie D'Amour" aastast 1950 on prantsuse-kariibi sünnipäraga muusiku Henri Salvador'i tuntuks saanud laul. Eestikeelsed sõnad Heldur Karmo 1957.
Henri_Salvador, http://en.wikipedia.org/wiki/Henri_Salvador (29.10.2012).
Heldur Karmo, http://heldurkarmo.net.ee/?qry=1,6
 (29.10.2012).

„Katjuša“

Laulu on komponeerinud Matvei Blanter aastal 1938 ja sõnad teinud Mihhail Issakovski. Esimest korda esitas laulu Lidia Ruslanova.
Katjuša (kappale), http://fi.wikipedia.org/wiki/Katju%C5%A1a_%28kappale%29 (29.10.2012).
Песня КАТЮША,
http://pesni-tekst.stihipro.ru/katyusha-0.html (29.10.2012).

"Rock Around the Clock"

Laulu on kirjutanud Max C. Freedman ja James E. Myers (viimane pseudonüümi all "Jimmy De Knight") 1952. Tuntuima ja edukaima versiooni esitajad olid Bill Haley ja His Comets aastal 1954. See oli nr 1 nii USA kui Suurbritannia edetabelites.
Laulu originaalpealkiri oli algul "We're Gonna Rock Around the Clock Tonight!". Hiljem see lühenes.
Rock Around the Clock, http://en.wikipedia.org/wiki/Rock_Around_the_Clock (29.10.2012).

„Truudusetu süda“

Mehhiko päritolu helilooja Alberto Domínguez’i poolt 1939. aastal loodud laul pealkirjaga „Perfidia“ tõusis hitiks 1940. aastal Xavier Cugat’ esituses. Filmis „Casablanca“ tantsivad Ingrid Bergman ja Humphrey Bogart Pariisis selle järgi. Meloodiat on kasutanud veel paljud filmiloojad, sh näiteks filmirežissöör Wong Kar-wai mitmes oma filmis. Eestikeelsed sõnad Heldur Karmolt kahes variandis: Sel ööl, Veronika 1952 ja Truudusetu süda 1956.
Perfidia, http://en.wikipedia.org/wiki/Perfidia (29.10.2012).
Heldur Karmo, http://heldurkarmo.net.ee/?qry=1,1607 (29.10.2012).

„Õllepruulija“

Wilhelm Ernst Karl Gabriel e. Wiga Gabriel (8. august 1897 Berliin — 21. aprill 1964) oli saksa helilooja ning muusikakirjastaja. Tuntuim tema kirjutatud laul on "In München steht ein Hofbräuhaus" (1935). Eestis teatakse seda laulu Õllepruulija nime all. Kui Wiga Gabriel on viisi autor, siis Johannes Porisammul ehk John Pori on eestikeelsete sõnade autor.
Wilhelm Gabriel, http://et.wikipedia.org/wiki/Wilhelm_Gabriel (29.10.2012).

„Öö Pariisis“

Laul 1954. aasta filmist „Touchez Pas au Grisbi“ (Hands Off the Loot). Helilooja Jean Wiener. Eestikeelsed sõnad Heldur Karmo 1956. Georg Otsa repertuaaris.
Touchez pas au grisbi, http://www.rottentomatoes.com/m/grisbi/ (29.10.2012).
Heldur Karmo, http://heldurkarmo.net.ee/?qry=1,1464 (29.10.2012).

 

Vaata lisaks:

Telesaade „Kaadris: Noorelt õpitud“, ERR 2012. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=133022

Mängufilmi „Noorelt õpitud“ valmimist meenutavad lavastaja Jüri Sillart (1943-2011), operaator Mait Mäekivi ja osatäitjad Gaute Kivistik, Tiina Vilu, Ülle Kaljuste ja Maria Klenskaja. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ning Ingrid Nõmmik.




Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm