Isake Dracula Eesti variant (1993)

Filmist kriitiku pilguga

Küllo Arjakas: „Režissöör Leo Ilves on endale nime kujundanud päris mitme kroonikakaadrite põhjal kokkupandud montaažfilmiga. Esimesel hetkel meenuvad "Väljak", "Loss", "Eesti mees sõdades" ja "Suvesõda", nüüd siis "Isake Dracula", võimalik, et sellelaadset produktsiooni on Ilvesel rohkemgi. Kõik need minevikku käsitlevad filmid on mõjutanud vaatajate ajalooteadvust, õigemini, toonud seda teadvust tagasi. Kui varasemad montaažfilmid andsid vaatamise järel ainet jätkuvaks mõttetööks, siis seekordne jätab lõpuks vaid täiesti tühja tunde. Nagu ei oskakski enam midagi öelda.

Filmi algul konstateeritakse maakera pöördumist itta ning silme ette tulevad — järjekordselt, ja kes jõuab üldse kokku arvatagi, kui mitmes kord — 1988. aastast alates tüütuseni nähtud kroonikakaadrid sellest, kuidas ikka Molotov ja Ribbentrop oma allkirju kurikuulsa pakti lisaprotokollile maalisid; kuidas ikka 1939.a. oktoobris Eesti piiril väravad avanesid ning milline nägi välja teel liikuv punavägede kolonn. Muuseas, 1939.a. tuli lubatud baasivägedena sisse 25 000 meest filmis mainitud 20 000 asemel, ent see on pisike apsakas. Siis jälle korduvalt nähtud kaadrid 1940.a. suvest, räuskav Säre miintingul kõnelemas ning Riigivolikogu oma otsuseid vormistamas. Edasi tutvustatakse lühidalt Stalini elukäiku ning osundatakse võimuhaaramises parteiaparaadi ja intriigide tähtsusele. Võinuks veel märkida riikliku terrori osatähtsust, ent sellegi rõhutamine (või selle puudumine) pole filmi kohalt määrav. Kõigile teadaolevate sündmuste tõttu sattus väike Eestigi Dracula-Stalini võrku.

Järgnev on lihtsustatult kahevalentne: pikad ja äravahetamiseni sarnased katked Eesti NSV sõjajärgsetest kroonikatest, kus üks demonstratsioon järgneb teisele, kus kolhoosnikuks sunnitud talupojad kollektiivselt ajalehte loevad, kus üheskoos laulupeol vaimustusega lauldakse ülemlaulu Stalinile ning kõige tipuks suurejoonelised ettevalmistused suure juhi 70. sünnipäevaks. Teisalt pikitakse kroonikalõikude vahele intervjuusid nendelt, kes ühel või teisel viisil pealesurutava süsteemi vastu astusid (Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks, kauaaegne metsa­vend Alfred Käärmann) või kes otseselt Dracula loodud süsteemi rataste vahele jäid (küüditamisoperatsiooni ajal vagunis sündinud Viktor Abroi). Intervjueeritavatel pole ei süüd ega midagi muud, mida kahetseda, ning toimunu meenutamises pole ei ülepingutust ega eneseõigustust. Lihtsustatult mõjuva pelga vastandamise teed püütakse filmis muuta mitmeplaanilisemaks pealinna tänavatel jalutava elava Staliniga (Tõnu Kark), ent meid jälgiv ning meie keskel viibiv Stalin pakub huvi vaid Raekoja platsi turistidele. Meie keskel elava Stalini liini sissetoomine ei muuda käsitlust köitvamaks, pigem saab see kohati kunstlikuks, võõrkehaks.

Tulemus jääb sõnumi ja adressaadita. Vanemad, sõjajärgse perioodi üleelanud inimesed ei taha tunnistada, et kogu nende elu oligi vaid nn üheplaaniline, ja ütlevad, et siinkohal on tegemist vaid ametlike kroonikalõikudega. Külvati vilja ja niideti heina ning söödeti loomi nii enne kolhoosi kui pärast seda, sest muul viisil elada lihtsalt ei osatudki. Kuidas aga toona elati, seda film nende jaoks ei kajasta. Noorem põlvkond võib kogu asja vaadata juba samasuguse pilguga kui Egiptuse muumiat ning tüdineda üksteise otsa lükitud sarnastest kroonikalõikudest. Ühed tahavad toimuvat unustada, teised selleviisilisest interpretatsioonist enam ei huvitu. Ainsaks vahelduseks rõhutatult välise külje demonstreerimisele jääbki huvipakkuvam osa mõne intervjueeritavaga sellest, kuidas neid pandi võõra režissööri tarbeks mängima eesti külapulma ning selle peaosalisi. Siinkohal püütakse analüüsida ajastu kujutamise-kajastamise mehhanisme ja leida vastust küsimusele, miks oldi just nii- või naasugused. Ilvese varasemates filmides oli vaatajal hõlbus leida ja valida endale sümpaatia. Kord oli selleks Kadriorus oma riigivanem või president, kord sakslaste (landesveerisõda) või Vene poole vastu sõtta minev eesti mees. Seekordses filmis tekib süm­paatia mõistagi intervjueeritava vana politseiniku, rindevõitleja või metsavenna vastu, ent kui palju neid oli? Rindevõitlus nõukogude võimu vastu lõppes juba 1944.a, metsavendlus hääbus 1950. aastate algupoole. Aga ülejäänud aastakümned Dracula-Stalini loodud süsteemi rüpes? Ilves jõuab lühikeste lõpuviidetega välja kuni Gorbatšovi visiidini Paide mail. Aga - "meie" ei olnud sugugi punavõimu demonstrantide esireas, "meie" ei läinud vabatahtlikult kaasa mitmesuguste totrustega. Tegid teised, tegid teised . Aga kes ja kuidas, sellele vastust ei saa. Lõpuks nenditakse, et "kõike ei klaari ära ei päeva ei aastaga". Ka mitte ühe pealispindseks jääva filmi montaažiga.“
Arjakas, K. (1993). Järjekordne montaažfilm: hiilgus või viletsus. Sirp, 10. dets. lk 7.

Andres Allpere: „Arvan, et režissöör on oma teemat võtnud vägagi tõsiselt ja tänu puhtkroonikalise materjali osavale kõrvutamisele tänapäevase, näiliselt vägagi rahumeelse ainega, on saavutatud lisamõõde - võime jälgida stalinismi rudimente meie ümber ja meie sees. /---/ Film on välja peetud iroonilis-satiirilises laadis. Kas ei näita selline esituslaad, et me suudame psüühilisest survest, mis selle teema käsitlusega paratamatult kaasas käib, üle olla? /---/ Dokumentaalfilmi saatuseks on tavaliselt filmiarhiivi riiulile tolmuma jääda. Praegu puudub meil süsteem, kuidas filmi veidi rohkem ekspluateerida. Loodetavasti märkavad seda teost meie alternatiivsed telekanalid ja demonstreerivad aeg-ajalt (näiteks 7. novembril või 21. detsembril), et me ei unustaks, kust oleme tulnud ja mis ohud meil veel ees seisavad. Me kõik oleme nii või teisiti Dracula lapsed, tahame seda või ei.“
Allpere, A. (1994). Stalinism revisited. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 15-17.