Internatsionalismi lühikursus (1989)

Katkeid Stuudio Tallinnfilm kroonika LTÜ kunstinõukogu protokollist

22.06.1989

A. Sööt: Peamine probleem - tekib küsimus, kas saadakse aru. Paralleelid ajaloost küll mõjuvad, aga...

T. Mesila: Paralleelid selge autoripositsiooniga välja toodud. Ei ole siin häbeneda midagi. Operaator on jätnud osalusvaatluse üldkeskplaanide tasemele.

E. Siimer: Film, milles põhiline kroonika. Mõte tuleb välja ja on täitsa kohane. Algus - vilistamine, paneb asja kenasti paika. Igaüks teeb ise järeldusi. Vahepealkirjad polnud alati paigas – asi, mis pisut häiris.

A. Sööt: Mind huvitab ainult üks asi - kuidas saab režissööri mõtetest aru venelane.

L. Veltmann: Me ei oska arvata, kuidas nad ent kõrvalt vaatavad. Selle pilguga me kedagi ümber küll ei kasvata.

H. Aasaru: Ma nimetaks seda filmi poliitiliseks plakatiks.

J. Elling: Film teenib igal juhul vajalikku eesmärki.

T. Mesila: Propaganda põhiküsimus - karskusaastate joodikut ümber ei kasvata. Põhiräuskajad seda filmi vaatama ei lähe.

M. Beilinson: Sellist filmi on väga vaja, kui ka seal ebakorrektsusi on. Võib-olla ehk mõnigi hakkab mõtlema.
/---/
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2698a

Filmi autori annotatsioon

Pool sajandit võõra võimu all olnud eesti rahvas on viimase aastaga ärganud laulvale revolutsioonile. Olude liberaliseerumine on võimaldanud valjul häälel hakata nõudma põlisrahvale õigusi oma põlises kodus. Omariikluse aastapäeva, Iseseisvuspäeva tähistamine esimest korda pärast 49-aastast sunnitud mahavaikimist sai oluliseks sündmuseks eesti rahva veretus vabadusvõitluses. Vormiliselt sai see ka ajendiks impeeriumikeskse mõttelaadi kandjaile asuda vastupealetungile: moodustati poliitilised streigikomiteed, mille abil kolm nädalat hiljem korraldati tõeline jõudemonstratsioon: miiting Tallinna sadama lähedal, parkimisplatsil Linnahalli juures. Kohale oli tulnud sõjatehaste ja suurte Moskvale alluvate tehaste töölisi ja direktoreid: 600-tuhandest kolonistist need, kes kardavad seniste privileegide kärpimist põliselanike kasuks. Keel on neil ühine – vene – ja rahvuski – nõukogude. “Vanem vend” on solvunud, et teda enam ei armastata endise palavusega. Moskva on kolmas Rooma ja Homo Sovieticus tema hegemoon – igavesti. Film näitab kihutuskõnelejaid ja nimetut kuulavat massi. Nii ühed kui teised on etturid suures mängus, kus esikohal Rooma huvid. Käib lihtviisiline massiteadvusega manipuleerimine. Kõlab ka ähvardusi ning ultimaatumeid kohalikele nõukogudele ja valitseva partei Eesti osakonna liidrite tagandamise nõudmist. Etenduse ladusas korralduses võib näha vilunud lavastaja käekirja.
See kõik on juba varasemast tuttav, samal moel kadus Euroopa kaardilt Rahvasteliidu liige, iseseisev Eesti Vabariik. Selles on meil võimalik veenduda vanade filmikatkete vahendusel – näeme punaarmee sissemarssi 1939. aastal, millele järgnes võimuhaaramine revolutsiooni sildi all ning kohene Nõukogude Liitu inkorporeerimine. Episoodiliselt näeme ka tegelikke lavastajaid: Stalinit ja Ždanovit.
1989. aastal kõlavad taas hoiatused ja ähvardused. Osavalt teisendatakse poliitilisteks vastuoludeks huvide lahknemine, püütakse need üle kanda rahvusliku vaenu ja klassivastuolude äraproovitud pinnale. Taas tuleb vene töölisklassil, nagu 1917. aastal, tõusta “barrikaadidele”. Revolutsiooni saavutused olevat ohus, masside hullutamine jätkub ühtse ja jagamatu impeeriumi kestmajäämise nimel. Nad on peremehed. Nad on ohvrid. Režissöör Ants Villi sõnul ei tunne film neile kaasa.
Allikas: Filmiarhiiv, toimik FA 4385.

Filmist ajakirjanduses

Agris Redovićs: „Küllalt paljudes nähtud filmides oli tunda just seda bolševismi vihkamist ja see on rahvuse tervenemise eelduseks. Ja ilmselt veel mõned head aastad näeme ekraanil sellist vihkamise väljakarjumist nagu filmis „Internatsionalismi lühikursus“ (režissöör Ants Vill). Teos on küllaltki näitlik selles suhtes: meie vaenlaste selgelt paljastuslikud esinemised on antud nii, et imbume lausa läbi vaenust nende vastu. See on muidugi filmi positiivne külg, kuid samas võib näha, et autor on vallatud illusioonidest, nagu võinuks 1940. aasta kroonika kasutamine tugevdada paljastuslikku mõju. Tundub, et kõige taandamine lihtsalt okupatsioonile kui faktile on pisut pealiskaudne lähenemine. Samu kaadreid okupeerimisest nägin vähemalt kolmes filmis. Mõningal määral täheldame tarbijalikku suhtumist kroonikasse, sest alati ei anna lisatud materjal olulist täiendust teemakäsitlusele.“
Redovićs, A. (1990) Tõsielufilm uuenevas ajas [kokkuvõte 1989. aasta dokumentaalfilmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 25-27.

Sulev Teinemaa: „Tallinnfilmis tehti aga päris mitu päevapoliitikat jäädvustavat tööd. Kõige õnnestunum on kahtlemata Ants Villi dokumentaalfilmidebüüt (varem on AV teinud ringvaateid) tööga „Internatsionalismi lühikursus“. Selles demonstreeritakse vaheldumisi intrite miitingut ning 1939.—1940. aasta kroonikat. Hea materjalivalik ja teravmeelne eri ajastute puutepunktide leidmine on andnud tulemuseks lööva poliitilise filmi.“
Teinemaa, S. (1990). Iga hetk on kordumatu [kokkuvõte 1989. aasta dokumentaalfilmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 28-32.

Kuula: Töökollektiivide Ühendnõukogu (TKNÜ) miiting: https://arhiiv.err.ee/vaata/165767