Incipit vita nova (1992)

Filmist ajakirjanduses

Peep Pedmanson: "Incipit Vita Nova", kus elujõuetut Osvaldit (edaspidi O.) vitaalselt esitab Vello Sõukand, ähvardab meid juba pealkirjas millegi uue ja vältimatuga: "Lõuad pidada ja edasi teenida, Uus Elu algab!" Või umbes nii. O. vana keha heidetakse seepeale ühes tükis veel unesegase pidžaamaga (ajaloo!) prügikasti, aga pikk tunnelist läbiveeremine kumava (rambi)valguse poole on juba otsene taassünni sümboolika - nagu ka ajaloolava ise näib etenduseks küps.

Millega küll H. Volmer Vello S-i ei ähvarda: aju pikendava nokkmütsiga, dresside ja tossudega (kui suur oli selle nukufilmi eelarve?) ja klounimaskiga selle kõige juurde, keha hävitava räppmuusikaga, telekast tulvava soft-seksi ja hard-vägivallaga, ufomaania auru alla kehastuva ufomaniakiga, kes oma supernovast meie vita nova'sse ekshibitsioneeruma ulatub. Ja preservatiividega, ja Barbie ja banaanidega, õlle ja okse ja ... kusihappega, mis seinassegi avause keevitab - mille kohal helendab väljapääsu lootus: OUT! Või on siis seegi jälle käsk: kasi välja, get out! Jne.

Või siis naerab ta kõige selle üle hoopis? /---/

Pedmanson, P. (1993). Algab Otto uus elu [Hardi Volmeri "Incipit Vita Nova" ja Janno Põldma "Otto elu" (mõlemad Tallinnfilm, 1992)]. Teater, Muusika, Kino, nr 2, lk 54-58.