Avaleht » Filmiliigid

Imeline nääriöö (1984)

Animafilm Kestus: 09:33

Huviinfo

Filmi valmimine

Filmi ettevalmistusperiood: 16.04. - 17.06.1984
Võtteperiood: 18.06. - 15.07. ja 15.08. - 14.10.1984
Montaaž: 15.10. - 26.11.1984
Filmi üleandmine: 26. november 1984
Venekeelse dublaaži valmimine: 03.12. - 21.12.1984
Filmi maksumus: 40 900 rubla.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.2315a Nukufilmi "Imeline nääriöö" lepingud, aktid, eelarved.

Valmis nukufilmi stsenaarium "Nääriöö muinasjutt": 10.12.1983
Kirjanduslik stsenaarium "Põgenemine nääriööl": 14.12.1983
Valmis režiistsenaarium "Nääriöö muinasjutt": 23.07.1984

Arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus

27. november 1984

S. Kiik: See on Hardi Volmeri ja Riho Undi esimene film. Nukufilmi väljendusvõimalusi arvestades ei olnud kirjandusliku materjali realiseerimine sugugi lihtne ülesanne. Töö oli keerukas, raske, kuid tulemus on igati heal tasemel.  See on lihtne, südamlik muinasjutt lastele, mis kõneleb inimliku headuse, südamesoojuse, osavõtlikkuse imelisest jõust. Film on stiilipuhas, terviklik, kujundus õnnestunud, nukkude teostus ja ka liikumine korrektne ja väljendusrikas.

A. Beekman: Film on hingele.

T. Lokk: Filmi nõrkuseks on dramaturgiline nõrkus. On teekonna algus ja lõpp, aga pole keskmist osa, takistusi, mis neid teekonnal ootavad.

P. Pärn: Mis dramaturgiasse puutub, on Lokil õigus. Need käigud ei võimaldanudki muud teha. Juhin tähelepanu väikestele detailidele, mis võivad multifilmis loo suureks teha. See annab lootust debütantide tuleviku suhtes. See on film sellest, kuidas kaks kehva löövad kampa, kaks väljapraagitud tegelast. Huvitavalt on nukud välja tulnud - ühed on nukud, kes on inimesed ja teised on nukud, kes on nukud. Eriti ilus on filmi esimene panoraam. Õnnestunud film.

E. Tuganov: Lõppresultaadist on mul raske rääkida, kuna olin tootmise juures. Ka mina kartsin dramaturgia pärast, kuid noored lülitusid hästi töösse ja päästsid palju ära. Lõppvariant jättis hea mulje - helitaustad, montaaž - kõik oskuslikult valitud. Kui konsultant olen nende tööga rahul.

L. Laius: Film jätab tervikliku mulje, tekitab emotsioone, on soe, südamlik ja maitsepuhtalt tehtud.

H. Pars: Imestama paneb see mahukas töö, mis hästi välja tuli. Jääb loota, et järgmise filmiga astuvad Unt ja Volmer meistrite kilda.

R. Raamat: Sain tervikliku elamuse. Skemaatilist ülesehitust on suudetud vältida, on leitud teised vahendid. Keskmisele osale leidsin põhjenduse - kui oleks tekkinud seikluslikkus, siis oleks kadunud võimalus olla nende tegelastega koos ja mõtiskleda. Lõpu emotsionaalne moment oleks jäänud nõrgemaks. Debüüt on õnnestunud, kuid ei saa ütlemata jätta, et ka raskekahurvägi oli kaastegev - Sumera ja teised. Sellega ei alahinda ma noorte saavutust.

L. Sumera: Film on sellest, kuidas sünnib ime, kuidas ime äratundmiseni jõutakse. See ime äratundmine on individuaalne, tee selleni on pikem kui ime ära tundmine. Kui filmis oleks olnud nii nagu elus, siis lõpp oleks väldanud murdosa sekundist. Ilmselt on mingid seaduspärasused, mis filmis lubavad ajal teisiti liikuda kui tegelikkuses.
Filmi esimene panoraam meeldib ka mulle, linn on nii äratuntav. Filmis on ka teisi leide ja õnnestumisi. Siin on palju sellist, mida vaataja võtab vastu emotsionaalses plaanis, kuidas selleni jõutakse, pole tähtis. Sündmused on juhuste kokkulangemiste rida. Elu enese tajumisest elu tunnetamiseni.

Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.2315 Nukufilmi "Imeline nääriöö" stsenaarium, toimetuskolleegiumi ja kunstinõukogu otsused, aktid.

Filmist kriitiku pilguga

Jaak Lõhmus: "Kahekõne kahe reaalsuskihi vahel R. Undi ja H. Volmeri filmis saab alguse juba elulähedase kujunduse ning imemuinasjutulise sisu vahekorrast. Kahe nuku - tüdruku ja üleskeeratava hane - eksiiliteel toimuvad ime(trikid) on alati justkui tähised dialoogist elusa ja elutu vahel; roti vastu kasutatud märgirelvad omakorda viitavad nö elu võimalikkusele märgikeele taga. "Imelise nääriöö" loole lisab veel sügavust seik, et nukud kehastavad seal peale "päris" tegelaste ka mänguasju, kes filmi lõpus pööriöise leivaandmise  ja puudutuse mõjul muutuvad elavateks ... filminukkudeks. See on tõelisena paistev nukumaailm oma imelike ja südamlike imedega."
Lõhmus, J. (1985). Nukumaailma imelik öö ["Imeline nääriöö"]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 40.

Maris Balbat: "Kui kaks pöörast parodisti, kaks tõsist karikaturisti ja naljameest tulevad professionaalsesse stuudiosse („Tallinnfilm“) ning teevad siin tõsimeelse ja harda, sugugi mitte avangardse ega eksperimentaalse nukufilmi lastele, siis on see vist midagi, mis tuleks lahterdada elu paradokside hulka. Või ehk siiski mitte? Võib-olla on Hardi Volmeri ja Riho Undi „Imeline nääriöö“ siiski (tahtmatugi) väljakutse; tavatu oma selgusetaotluses, lausa julgustükk tänasel kainel päeval oma tundeküllasuses.

Hando Runneli kirjapandud lugu katkise kaelaga nukust ja vigase tiivaga mänguhanest, keda ükski ostja ei soovi ning kes tarbetuna-hüljatuna nääriööl oma seiklusi alustavad, et siis inimlikku soojust tunda saanuna muutuda tõeliseks tüdrukuks ja tõeliseks metshaneks (kusjuures metshani, teadagi, ära peab lendama), viib juba iseenesest mõtted muidugi Hans Christian Andersenile. Samas vaimus on oma nukuloo lavastanud ka debüteerivad režissöörid. Filmi algul tuuakse ekraanile Pelgulinna puumajade linnaosa natuurilähedane, kuid samas millegi tabamatuga poetiseeritud teisend. Nukud selles Pelgulinnas on riietatud pisiasjadeni „nagu päris“: firmajoped ja botikud ja kindad ja kõik muu. Ökonoomselt ja täpselt, paari ilmeka kaadriga annavad autorid filmi ekspositsiooni mänguasjadepoes: ei mingit lohisevust, sisuliselt tühja ekraaniaega, nagu oleme vahel näinud meie nukufilmis (aga osalt ka joonisfilmis). Ilmneb kõnealuse filmi üks esimesi olulisi voorusi: oskus jutustada, sündmusi välja mängida. Siin, nagu mõnel pool mujalgi, annavad algajad kogenumatele punktid ette. Mänguasjadelao salapärases hämaruses mänguasjad elustuvad, tuleb andersenlik kuri must rott (vrdl. lugu ühe jalaga tinasõdurist!) ning invaliid-nukk ja vigane hani püüavad poolpimedail riiuleil põgenedes oma elu päästa. Ti­hedalt ja leidlikult (esemed elustuvad, aitavad põgenejaid) jutustavad autorid oma loo lõpuni: kõik on ühtaegu nii loogiline (põhjus-tagajärg haakuvad ilusasti jne.) kui ka romantiline — pisut retrohõnguliselt tundeline.

Meie nukufilmi kujundus on enamasti kõrgel järjel: luuakse stiilseid kauneid nukulinnu ja -interjööre, mis vaimustavad kunstiteadlasi. Hoopis raskemaks pähkliks näib olevat atmosfääri loomine neis nukumaailmades. „Imelises nääriöös“ on suudetud seda raskesti tabatavat tabada. Millega — valgusega, heliga? — õieti raske öelda. Olulisim näib aga olevat üks: atmo­sfäär seostub nukkude tegevusega, toetab seda, sõltub sellest. Nukkude tegevus pole aga me­haaniline, vaid emotsionaalne — parimais stseenides vaatajas emotsionaalset assotsiatsiooniderida tekitav. Parimad on lõpukaadrid, lausa väga head: ema, isa, laps ja tüdrukuks muutunud nukk, läbi elanud äsjase moondumiseime, seisavad talve­öös valgustatud laudauksel ja lehvitavad järele äralendavale hanele, kes üha kaugemale tähistaevasesse nääriöösse kaob. Tekib too ekraani avardumise kummaline tunne, mis kaasneb heade filmide mõjukate lõpukaadritega."
Balbat, M. (1985). Hardi Volmeri ja Riho Undi nukufilmist lähtudes ["Imeline nääriöö"]. Sirp ja Vasar, 17. mai, lk 7.

Riho Laanemäe: "„Imeline nääriöö“ oli küllalt selge ja üheti mõistetav film. Ennekõike oli see imemuinasjutt, milles kesksele imele — vigase mängu-hane ja ärapõlatud nuku elustamisele — sekundeeris rida vähemaid metamorfoose. Tervikuna  oli „Nääriöö“ retrolik, kindla eetilise hoiakuga hingeminev lugu.

„Nõiutud saar“ on esmapilgul midagi sootuks teiselaadilist. Tavatud nukud, ebaselge sündmustik, justkui ebamäärane sõnum. Esimesel vaatamisel ei saa paljust aru. Süžee ühendab omapäraselt müüti ja „kolmanda venna“-muinasjuttu. Filmi algtõukeks ja inspiratsioonilätteks olevat olnud üks tšuktši muinasjutt kogust „Unesnõiduja“. Töös kaugeneti põhjarahvaste vaimuilmast, valmis teos on algloost üsna sõltumatu.

Esmapilgul nii erinevate filmide vahel valitseb sügavam tüpoloogiline seos (vrd ka pealkirju!). Nii Nukk, Hani kui ka Kohmits on mingis suhtes defektsed, võimetud täitma harilikku välist funktsiooni, kätkedes aga samas sügavamat ja varjatumat saladust. Tõeliselt on nad ära valitud (märgitud), kes teataval hetkel on võimelised millekski ootamatuks, erakordseks. „Saar“ on selles suhtes „Nääriöö“ arendus, fantaasiale voli andes võiks kujutleda „Nääriöö“ lõpul lendu tõusnud Hane saarel Kohmitsaks kehastununa edasi tegutsemas.“ /---/
Laanemäe, R. (1986). Narrimüts ja sõjakirves [nukufilmidest "Nõiutud saar" ja "Imeline nääriöö" Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 51-52.

Avo Üprus: "Eesti nukufilmile on tandem Unt—Volmer küll õnnelik kingitus, millel üsna kaugele sõita võib. Esialgu on jõutud festivalidele Tbilisis ja Annecys.
Autorite üht olulisemat tun­nusjoont võiks nimetada poeetiliste huligaansuste harrasta­miseks, mis nende filmikeele selgelt äratuntavaks teeb, vaa­taja meeled erksatena hoiab ning alati mõne ootamatusega üllatada suudab. Väljendub see irriteerimisiha nii kunsti­listes kujundites (haukuv vihmaveetoru „Imelises nääri­öös“, erootikast õhkuv õun või nina urgitsev kärbes „Ke­vadises kärbses“) kui ka tege­vuse ootamatutes pöörangutes ning üleüldises suhtumises.
Kõige vähem kehtib öeldu ehk „Imelise  nääriöö“ kui Volmeri ja Undi kõige traditsioonilise­ma filmi kohta, mis Hando Runneli stsenaariumi ja Lepo Sumera muusikalise  ujundu­se koosluses on muinasjutuli­ne, heas mõttes sentimentaalne ja lastele näärikingiks igati kohane. Kuigi tegijate veidi mustapoolset naeru võib ai­mata siingi: näiteks siis, kui paha rott halastamatult ära lintsitakse, sedavõrd elutruu on see armetu õelus, et hale hakkab."
Üprus, A. (1987). Kaks meest ikka kaks meest [nukufilmidest "Kevadine kärbes", "Nõiutud saar", "Imeline nääriöö"]. Sirp ja Vasar, 26. juuni, lk 7.

„Kinomajas toimunud 1986. aasta multifilmide arutelul esines ettekandega läti filmiteadlane ja -kriitik Maija Augstkalne, kes võttis vaatluse alla eesti noored animarežissöörid.
Kaksainsus Riho Unt - Hardi Volmer on tänaseks teinud kolm nukufilmi. Ettekandja lemmikfilmiks jääb "Nõiutud saar", kuigi ka autorite debüütfilm "Imeline nääriöö" on puhas, lummava atmosfääriga, üldsegi mitte halb film, kuigi väga sentimentaalne.“
Balbat, M. (1987). Multifilmitegijate uus põlvkond [1986. aasta filmidest]. Sirp ja Vasar, 3. apr, lk 7.

Filmile tagasivaatavalt

"Vennad" Riho Unt ja Hardi Volmer

Chris J. Robinson: „Oma esimese filmiga „Imeline nääriöö“ (1984) kavatsesid Unt ja Volmer teha toreda jõululoo, kuigi jõulud oli miski, mida nõukogude ajal mainida ei tohtinud. Et sellest mööda pääseda, kasutasid nad vana eesti sõna „näärid“, mida tol ajal kasutati uusaastaöö tähenduses.
Koos tehtud esimene nukufilm “Imeline nääriöö” näitas, et Unt ja Volmer töötasid tandemina hästi. “Me olime mõlemad režissöörid, kunstnikud ja stsenaristid, aga see toimis,” ütleb Volmer. “Me oleme väga sarnased, aga samas kompenseerime me teineteise puudujääke.”

“Me olime sünkroonis,” lisab Unt, “ja koos oli turvalisem töötada. Iga film algas ideest, nii et me istusime koos, joonistasime koos kadreeringu lahti, kuid siis pidime otsustama, mida kumbki teeb, sest ei olnud mõtet kõike dubleerida. Kuid kõige põhilisemad asjad tegime koos“.“ /---/
Robinson, C. J. (2003). Hing sees: 45 aastat "Nukufilmi" stuudiot, II [ülevaade eesti nukufilmi ajaloost, "vennad" Riho Unt ja Hardi Volmer; tõlk. Elen Lotman]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 88-94.

Jaan Ruus valis 200st Eesti nukufilmist välja 10, mis kõnekad omas ajas ja üle aja: „Imeline nääriöö“ (1984) - "Eesti parim nukkudega jõulujutt, Hando Runneli stsenaariumi järgi. Mänguasjade kauplusse on nääriööks jäänud vaid vigase tiivaga üleskeeratav part ja saepurust tühjaks jooksnud nukuneiu. Nad põgenevad vihase roti eest ja rühivad läbi lumise metsa lund täis tuisanud talulauta, kus leiavad põhkudel “turvakodu”. Talu peremees annab pardile leiba ja part tõuseb lendu ja lendab taevasse ära. Nii elustub vana traditsioon jõuluöisest rahust maa peal. Tundega tehtud meeleolukas jõulufilm ajast, kui jõule ei olnud. Primitiivsed, parajalt kohmakad nukud äratavad kommunismiehitamise grandioosses palavikus mahatallatud kaastunde. Film oli Undi ja Volmeri debüüdiks nukufilmis. Tundelise, kuid lootusrikka meeleolu loob selles tekstita filmis Lepo Sumera muusika.“
Ruus, J. (2007). Nukkude parade-allez. Eesti Ekspress: Areen, 22. nov, lk B10.

Andres Laasik: „Riho Undi uue animafilmi „Happy Birthday” esilinastuseks kinos Sõprus oli koostatud pakett Riho Undi ja Hardi Volmeri veerandsaja aasta tagusest animatsioonidebüüdist „Imeline nääriöö” ja nüüdsest tööst.
/---/
Mõttelise tandemi moodustas „Happy Birthday” koos teosega „Imeline nääriöö”, sest tegu oli sama jõuluimelooga. Nende kahe teose mitmed erinevused on mõtlemapanevad. „Imeline nääriöö” on lugu täis lapselikku (mitte lapsikut) helgust ja „Happy Birthday” seevastu pakub rohkesti elukogemuse skepsist. Mõlemad on üles ehitatud inimkonna kõige olulisema müüdi kondikavale, kus on lugu jumalapoja sünnist ja ülestõusmisest.“
Laasik, A. (2011). Jõululaps ajas füüsikutel pea sassi [animafilmidest „Happy birthday“ ja „Imeline nääriöö“]. Päevaleht, 29. dets.

Chris J. Robinson: "Lisaks vaieldamatule veetlevusele on filmi tugevuseks üsna ettearvatavalt dekoratsioonid. Taasloodud Pärnu vanad puumajad on hämmastavalt detailsed ja täpsed ning kaameratöö on graatsiline nagu tantsija, eriti avatseenis.
Kuigi film võeti hästi vastu ja pälvis üleliidulisel filmifestivalil parima debüütfilmi diplomi, tuli sel silmitsi seista veidrate tsensuuriprobleemidega. "Meil oli naljakaid muresid, sest tsensorid leidsid, et osad stseenid on laste jaoks liiga seksikad," räägib Volmer. "Algselt puutub elusaks lapseks muutuv nukk vastu teise lapse põske." Muudetud versioonis asendab põsepuudutust seksivaba kallistus.“
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 175-176.

Filmi linastumised väljapool festivale:

Volda filmikolledži workshopil / Norra 1989
Eesti kultuuripäevad "eLU Vivre l'Estonie a'Nantes" / Nantes, Prantsusmaa 2014

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm