Hüvasti, sookollid! (1964)

Valdeko Tobro filmidest "Hüvasti, sookollid!" ja "Kivine hällilaul".

Aastavahetuseks said valmis kaks dokumentaalfilmi, mis hallipoolset üldpilti märksa elustavad. Muidugi, tehtud kriitika ja karedad järeldused jäävad nendest hoolimata paikapidavateks, kuid nüüd on plussmärgiga tähistatud vaekauss siiski kaalukamaks muutunud. Filmid «Hüvasti, sookollid!» (stsenarist Ülo Tambek, režissöör-operaator Hans Roosipuu) ja «Kivine hällilaul» (stsenarist Tatjana Elmanovitš, režissöör Valeria Anderson), annavad põhjust kõnelda vaatamisel saadud elamustest. Soovimata neid teostuselt üsnagi erinevaid filme kunstlikult ühe mütsi alla asetada, tahaksin siiski nendest koos juttu teha, sest allakirjutanu arvates on nendes ühiseid jooni ja ühtlasi midagi iseloomulikku meie dokumentaalkinematograafia arengusuunale. Kui pidada õigeks väidet, et dokumentaalfilmi ülesandeks ei ole sündmuste ja faktide kirjeldamine, vaid nende mõtte, tähtsuse ja mastaapide avamine, siis seisavad «Hüvasti, sookollid!» ja «Kivine hällilaul» (eriti viimane) läinud aasta dokumentaalteostest selle ülesande täitmisele kõige lähemal. Mainitud filmid peegeldavad stsenaristide ja režissööride sihikindlaid otsinguid valitud teema sügavaks ja vormilt omapäraseks interpreteerimiseks. Autorid on põrganud üsna tugevale materjali vastupanule ja kui meile filme vaadates higilõhna ninna ei löö, siis see näitab juba režissööride võimekust materjali oma eesmärkidele alistada...

Ühe maaparandajategrupi tegevust kujutavate võtete abil avab «Hüvasti, sookollid!» meile, inimese ja soo rinnnutsivõitluse uue, tänapäevase sisu (kuigi mitte nii sügavalt, kui seda sooviks). Sealjuures paistavad mõlemad filmid silma oma ilmekalt kinematograafilise vormikäsitluse poolest. Illustratiivsuse hülgamine ja elunähtustesse analüütiline tungimine on omadused, mis muudavad need filmid meie dokumentaalfilmikunsti arengut teatud määral iseloomustavateks. Kuid peab kohe märkima, et «Hüvasti, sookollid!» jääb selles osas «Kivisest hällilaulust» mitme pika sammu võrra maha.

Kumbki film algab õnnestunud proloogiga, mis otsekohe köidab vaataja tähelepanu. «Hüvasti, sookollid!» proloog loob poeetilise, üldistava pildi inimese igipõlisest võitlusest salakavala vaenlase vastu. Operaator H. Roosipuu ilmekad võtted öisest udusest soost, ämblikuvõrgust, suurepärane portree vanamehest tekitavad vaatajas meeleolu, milles ta on autori mõtetele kõige vastuvõtlikum. (---)

Kummagi filmi iseloomustavad kujundite lakoonilisus ja sügav alltekst, mille poolest neid võiks nii mõnegi kunstilise filmi ekspositsioonile eeskujuks seada. Teemasse süvenedes on autoritel tulnud kõigepealt tegemist teha töötava inimese filmimisega. Heameel on täheldada selle ohtralt šablooni põhjustanud ülesande originaalset lahendamist. H. Roosipuu ja A. Sööt tõestavad, et nad oskavad näha ja kujutada tööpoeesiat kumbki omamoodi, kuid sealjuures siiski peaaegu võrdse ilmekusega. (---)

H. Roosipuu saavutab oma eesmärgi tabavate detailide filmimisega: soos sumpavad jalad, pahklikud käed labidavarrel, kaamera üleminekud kätelt näole jne. Kuid tundub, et mõlemas filmis on tehnoloogilise protsessi kujutamisega liiale mindud. Üldiselt väga lakoonilises «Kivises hällilaulus» jääb kaamera liiga kauaks peatuma betoontorudega askeldavatele meestele ja uue masina liikumisele, võib-olla ka keevitusvõtetele. «Hüvasti, sookollid!» aga riivab silma üksikute episoodide venitatusega (kraavipuhastamine, paadisõit järvel).

Seni on juttu olnud mõlema filmi ühistest positiivsetest omadustest. Kui aga hakata kõrvutama teema filosoofilise mõtestamise sügavust kummaski teoses, siis ilmnevad üsna olulised erinevused, ja seda Ü. Tambeki ja H. Roosipuu filmi kahjuks. Andnud poeetilise ülevaate inimese heitlusest sooga, tõestanud selle heitluse tähtsust («Terve veerand Eestimaa pinnast on soode ja rabade all»), näidanud, et inimeste visadus on tänapäeval nii sama suur kui ennemuiste, aga relvad hoopis võimsamad, ei suuda «Hüvasti, sookollid!» siiski sisendada meisse täit usku inimese peatsesse võidusse. Tõsi, diktoritekst kinnitab küll, et inimmõistus on võitnud, kuid vaataja seda ei tunneta. Filmi teine pool tekitab rahulolematust, sest süvenemise asemel hakkavad autorid mööda pealispinda libisema, vääratavad kohati kiretusse registreerimise. Teosele on ette heidetud, et ta jätab mulje, nagu «ületaks labidas traktori», desorienteerib vaatajat. Ei saa öelda, et see süüdistus oleks päris alusetu. Põhjus peitub suuresti tolles õnnetus kraavipuhastamise episoodis, mis peale kõige muu lõhnab üsna tugevasti ka lavastatuse järele Kuid tundub, et ka filmi sellest aspektist, kritiseerijad lähenevad küsimusele lihtsustatult. Vägev mehhanismiderodu ja pseudopoeetiliselt lokkav viljaväli filmi lõpus ei oleks olukorda päästnud, Ü. Tambeki ja H. Roosipuu teoses ei jää vajaka mitte mehhanismide kujutamisest, vaid inimese ja soo igavese vastuolu avamise sügavusest, vana ja uue kontrasti rõhutamise tugevusest. Praegu jääb «Hüvasti, sookollid» paljuski lihtsalt kujutavaks, kuigi oleks võinud kasvada juurdlevaks ja üldistavaks filmiks.

Esile tahaks tõsta veel üht rõõmustavat asjaolu, mis mõlemale filmile on omane. Nimelt originaalne muusikaline kujundus. Heliloojate Kuldar Singi («Hüvasti, sookollid!») ja Jaan Räätsa («Kivine hällilaul») muusika on saanud filmides oluliseks, emotsionaalset värvingut andvaks komponendiks. Ühtlasi on nüüd kummutatud toonased väited, et dokumentaalfilmidele ei saa algupärast muusikat tellida, sest see minevat liiga kulukaks. Kõnealused filmid näitavad, et muusikaliseks kujundamiseks pole sugugi tarvis sümfooniaorkestrit, selle ülesande saab oivaliselt lahendada paari-kolme instrumendi abil.

Kahe uue dokumentaalfilmi vooruste ja puuduste vaagimisest kokkuvõtet tehes järeldub, et täielik edu ootab «Tallinnfilmi» dokumentaliste ainult siis, kui neil õnnestub eluliselt tähtsate teemade leidmist orgaaniliselt ühendada nende teemade isikupärase tõlgendamise ia sügava mõtestamisega.

Tobro, V. (1965). Sookollidest hällilauluni. (Dokumentaalfilm "Hüvasti, sookollid!" Stsenaariumi autor Ü. Tambek. Režissöör H. Roosipuu. Dokumentaalfilm "Kivine hällilaul". Stsenaariumi autor T. Elmanovitš. Režissöör V. Anderson. "Tallinnfilm".) Sirp ja Vasar, 19. veebr. lk 6-7.