Avaleht » Filmiliigid

Hing on sees (2004)

Dokumentaalfilm Kestus: 28:30

Huviinfo

Kohad ja ajad filmis

Väikelastekodu 1986
Õppekeskus 2004

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Sauter: „Puuetega inimesed. (Kas eesti keeles ja kultuuris sobib veel nii öelda? Inglise keel läks millalgi disabled persons’itelt üle terminile people with special needs — erivajadustega inimesed, samas ei anna see edasi nende olemust. Nad on tõesti erivajadustega. Aga mõistate mind paremini, kui ütlen, et need inimesed näevad välja ja räägivad teisiti kui inimesed tänavalt. Nad on teistsugused.) Selliste teistmoodi inimeste psühhodraama tunnid Aivar Simmermanniga. Suletud ruum. Kümmekond inimest mängib lihtsaid teatrimänge. Mängib läbi oma minevikusündmusi, oma soove ja hirme ja unistusi. Kergelt, justkui naiivselt. Ja meeldivalt naiivsed nad ongi. Elanud suletud keskkonnas, suheldes palju omasugustega. Kas selliseid inimesi üldse tohib filmis näidata? On see inetu nende suhtes? Nii, nagu näitab Vahur Laiapea (ja nii, nagu suhtleb nendega Aivar Simmermann), nii tohib ja nii peabki näitama. Siin pole haletsust, pole üleolekut. On koosolek, abistamissoov. Ei tõestata ega toonitata, et oleme inimlikult võrdsed puuetega inimestega (ikkagi ütlesin, teisiti hetkel ei oska), lihtsalt ollaksegi nendega koos normaalselt ja püütakse neid aidata. Ja teate, see, kuidas need inimesed julgevad psühhodraama mängudega kaasa minna, on kadestamisväärne. Nende siirus, eneseavamisjulgus. Võime seda nimetada lapselikkuseks, aga meil võib tekkida ka soov ise samamoodi lapselikult vahetu olla, ent vaevalt me suudaksime.“ /---/

Loe arvustuse täisteksti:
vahur laiapea nullstiilis doktriloogia ning raupi ja klaaman
Sauter, P. (2005). Vahur Laiapea nullstiilis doktriloogia ning Raupi - Klaamanni bakalaureusetöö Kaagvere tüdrukutest. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 103-110.

Olev Remsu: „Kriitilisemal vaatajal tekib dokfilmi jälgides alati küsimus, kas edastatavat teavet võib usaldada? „Hinge...” usaldusväärsust oleks paradoksaalsel moel tõstnud kaamera varjamatu näitamine, mis mängufilminduses on absoluutselt  lubamatu (kuna lõhub tinglikkuse nivoo) ning dokfilmides kaheldava väärtusega nõks, sest võib vaataja viia mõttele, et filmitegijad teevad endale reklaami. „Hinges...” on aga need reeglid pea peale pööratud: kaamera kaadris rõhutanuks, et tegemist on dokumentaalfilmiga. Hüva, ju polnud käepärast teist kaamerat, ent minul poleks küll midagi selle vastu olnud, kui mikrofon ekraanil oleks „kogemata” vilksatanud sagedamini.  „Hinges...” vaadeldakse edasi Mati Põldre 1987. aasta dokumentaalfilmis „Heidikud” osalenud Kristina, Triinu, Leena, Kristo ja Slava saatust. Toona olid nad allakümnesed mürsikud, nüüd täiskasvanud, peatselt ehk emadisad. „Heidikutest” näeme mustvalgeid kaadreid, need kaadrid vastanduvad „Hingele...” ja peatükitavad uut filmi. Ikka tahame me teada, et mis edasi sai? Siin on sellele küsimusele vastatud ümber nurga:  meile antakse teada, mis oli enne. „Hinges...” Kristina, Triinu ja teised isegi meenutavad oma väikelastekoduelu, korrarikkumisi ja naljategemisi. Mõistame, et tegemist on hüljatud lastega, ja see teeb nad kohe sümpaatseks.“ /---/

Loe arvustuse täisteksti:
Usalda mängu, see on dokument! - Sirp
Remsu, O. (2009). Usalda mängu, see on dokument. Sirp, 18. sept, lk 16.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm