Hetked (1976)

Kajastusi ajakirjanduses

Trivimi Velliste: „Peeter Toominga nägemus eesti fotoloost kestab kõigest kümme minutit. Ja kui see lõpeb, on kahju. On tunne, et see võinuks ju kesta teisegi tunni. Filmis on kasutatud 450 eri plaani (tavaliselt on nii lühikeses linaloos neid 100). Süveneda jõuab vaataja sajasse pildisse, rohkemaks ei jätku silmi. Õigupoolest vist ei saagi kümne minutiga teha terviklikku erifilmi foto ajaloost või mõnest foto liigist. Küll aga inimestest, rahvast. Me võime aimamisi hinnata tööd, mis kümnes minutis kätketud hetkede loomiseks kulunud. Käia läbi Eestimaa muuseumid, lehitseda kümneid ja kümneid perekonnaalbumeid. Sattuda üllatavatele, vahest jahmatavatele leidudele (hunhuuside peade maharaiumine 1909. a), kogeda kibedalt, kuidas mõneski peres fotoga ümber käidud. Ja tunda rõõmu seal, kus on jätkunud juuri olnu mõistmiseks ja tulevikule ulatamiseks.“
Velliste, T. (1977). Hetk ja igavik. Sirp ja Vasar, 11. veebr, lk 13.

Peeter Linnap: „“Hetked“ esindab põneva üheaegsusega nii restauratiivset kui ka generatiivset mõttelaadi, kusjuures too „üheaegsus“ on hästi paigas ka ajalise telje peal. „Hetkede“ suurim eripära on küllap asjaolus, et Tooming kasutas selles reaalsuse pähe üht  mitmest teise astme reaalsusest – nimelt fotosid ja jättis natuurist filmimise selleks korraks sootuks kõrvale. Just fotod kui visuaalselt korrastatud, kultiveeritud reaalsus, mängisid Toomingale kätte (justkui iseenesest) ühe kunstilise filmi põhinõude – kaadrite kompositsioonid. Loomulikult avanes siis selle „korilustegevuse“ (valmis kujul leitud „kaadrite“ reprodutseerimise) kõrvalt ideaalne võimalus kanda kogu loominguline rõhuasetus montaažile, ja Toominga kiituseks peab ütlema, et ta tuli „Hetkedes“ sellega hästi toime. Kaadrite järgnevus on köitev ja nende vaheldumise tempo nauditavalt improvisatoorne, kõikudes aeglastest valsirütmidest lausa kõrgeimate kosmiliste kiirusteni. Just kohatine peadpööritav tempo ning diktoriteksti ülim kontsentreeritus annavad sellele filmile veel ühe väärtuse – info- ja teaberikkuse, millega „Hetked“ võiksid pärida üsna soliidse positsiooni ka meie populaarteaduslike filmide mitte just pikas reas.“ /---/
Linnap, P. (1990). Muretsemiseks on põhjust. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 42-44.

Viivi Grossschmidt: „Mõttefilmide kaalukaiks esindajaiks arvaksin «Juhan Liivi loo» (P. Puks, P. Tooming) ja «Hetked» (P. Tooming). Esimese vastuvõtuprotsess võib Liivi luulemaailma tunnetamiselt üle kasvada luule tunnetamiseks üldse. Üksikute fotode ajaline järjestamine «Hetkedes» võib piltide väärtuse hindamiselt üle kasvada mõtteks inimese jäädvustumisest ajas ja hetke peegeldusest igavikus. Sest kuhu on pandud, sealt on ka võtta.“
Ringküsitlus: tõsielufilm ajapeeglis (1983). [Vastavad Viivi Grossschmidt, Andres Sööt, Peep Puks, Heli Speek, Valeria Anderson, Peet Väinastu, Uno Heinapuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk. 25-33.

Tatjana Elmanovitš: Kõnealuse programmi 10-minutiliseks sisu- ja vormišedöövriks kujunes P. Toominga ekraanitöö «Hetked», pühendatud eesti fotole. Siin on kunstilise üldistuse avarust, vaieldamatut ehtsust. Pole kahtlust, et «Hetked» on oluline tähis P. Toominga kui filmidokumentalisti arengus. Seni on fotomeheanne P. Toomingat pigem seganud, kui aidanud. Tema kaamerale on sageli ette heidetud ilutsemist (nagu filmis «Tormipüha»). Ent eesti foto arengu sügavalt ajalooline hinnang vabastas P. Toominga nii ilutsemisest kui ka suletud kaadrikompositsioonide eelistamisest. Mitte ilu ei otsustanud vana foto valikut, vaid selle tüüpilisus, ilmekus ajaloolise tõe seisukohalt. Täpse valiku võis tagada üksnes materjali suurepärane tundmine. Siit sugugi mitte uus, ent alati päevakohane järeldus, ei materjalist üleolek on filmidokumentalistikas kaugelt enam kui pool võitu.
Elmanovitš, T. (1977). Dokumentaalfilmidest 1976 [Stuudio "Tallinnfilm" dokumentaalfilmidest]. Sirp ja Vasar, 18. märts.