Hernes (1988)

Nii on sellelgi aastal vaid üks teos, A. Parsi «Hernes» (kunstnik H. Klaar), orienteeritud ainult lastele, kusjuures just kõige nooremale vaatajale. Ka hinnangu talle peaksid andma mitte täiskasvanud kriitikud, vaid lapsed ise. Laps vaatab filmi teisiti kui täiskasvanu: seal kus kriitik märkab triviaalseid käike ja lohisevat sündmustikku, köidavad lapse tähelepanu detailid, tegelaste välimus ja liikumine. (Vaadanud ära kogu programmi, tõstis minu nelja-aastane poeg vähimagi kõhkluseta esile just «Herne»; seda ootamatum, et teisele kohale asetas ta kõige keerulisema filmi, A. Paistiku «Lennu»).
Lotman, M. (1989). Tööd ja tegemised. Mõtteid Eesti animafilmist 1988. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 14-22.