Mis su nimi on? (2009)

Filmi saamisloost

Maria Avdjuško tegi abikaasale sünnipäevaks filmi

Õhtuleht, 15.12.2009, heidab valgust filmi sünniloole: "Olen teinud elus igasuguseid asju ja mõtlesin, et miks ei võiks siis filmiga kätt proovida," ütleb näitlejanna Maria Avdjuško, kelle esimene lühimängufilm "Mis su nimi on?" täna Kinomajas esilinastub.

"Viimasel ajal pole teatris väga palju tööd, mistõttu on olnud rohkem aega. Nii tikuvadki igasugused mõtted pähe. Sest kui sul teatris on palju tööd, ei jää isegi eraeluks aega üle," teab Maria. "Kuigi olen juba selles eas, et ei viitsi väga närvi minna, siis natuke ikka muretsen, et kas antakse veel teatris tööd või mitte. Kuigi mis see muretseminegi aitab," arutleb Maria, kes on ühtaegu oma uue filmi režissöör, stsenarist, näitleja, grimeerija ja kostüümikunstnik.

Näitlejanna tunnistab, et tegelikult sattus ta filmi tegema, kuna kahe filmiprojekti vahel jäi kaamera kaheks päevaks vabaks. "Kristian (abikaasa Kristian Taska – J. K.) siis küsiski, et näe, tehnika on siin, kas sa ei tahaks lühifilmi teha. Teadsin, et mul on tuhat põhjust ei öelda, kui korraga siiski mõtlesin, et miks ka mitte. Vastasin sellise totaka missivõistluse vastusega, et panen ennast proovile," naerab Maria. Noorukesele režissöörile oli abiks tema hea tuttav ja väga tunnustatud operaator, Cannes’ filmifestivali võitja István Borbás.
 Kulli, J. (2009). Maria Avdjuško tegi abikaasale sünnipäevaks filmi. Õhtuleht, 15. dets.

Eesti Ekspress: „Selle filmi tegi Maria Avdjuško oma abikaasale Kristjan Taskale sünnipäeva­kingiks. 13 minutit pikk, pooleteise päevaga üles võetud, maksis sada tuhat krooni ja sai viimase aja ­skandaalseimaks eesti filmiks, kui mõned ­homoerootilised stseenid mõne nädala eest internetti imbusid. Filmi näidati kutsutud ­külalistele Kristjan Taska sünnipäeva tähistaval koosolemisel Kinomajas. Sel neljapäeval (28.1) näitab filmi Kanal 2: hilisel õhtul ja märkusega “alaealistele mittesoovitatav”.
Jürgen, M. (2010). Miks kultuurikorüfee Linnar Priimägi homofilmis mängib? Eesti Ekspress, 30. jaan.

Autor ja peategelane filmi ideest

Maria Avdjuško räägib, kuidas ta tahtis /---/ jutustada lugu, kuidas me oleme üksi. Ta jutustab, kuidas Linnarit ei pidanud üldse moosima, et teda filmi saada. Ja et Linnari eluhoiak peaks olema meile kõikidele eeskujuks – “võtta asju vallatuse ja lustiga!”. /---/ Maria lisab, et Andrus Vaarik pakkus selle filmi žanrimääratluseks eneseparoodia. See on väga täpne, kui järele mõelda. 

Linnar Priimägi: “Tegu ei ole dokumentaalfilmiga. See on kunstisündmus, mitte sündmus kollase ajakirjanduse tarvis! /---/ Minu jaoks on see film eelkõige traagiline. Film on traagiline ja minu tegelaskuju on traagiline. Traagiline film ja traagiline kangelane. See on projekt, kus ma teesklen keerulist tegelast, kes kannab minu nime.” /---/ Selles lühikeses filmis on oluline eksistentsiaalne mõte. See film on tihe ja kontsentreeritud. Seda võib võtta kergelt ja koomiliselt, aga see mõte on: mis on see, mis meist jääb.

Muidugi toob see film välja meie ühiskonna olulise joone, meie mentaliteedi, mida ma nimetaksin hysteria sexualis – seksuaalsuse hüsteeria. Meie ühiskond tähtsustab üle seksuaalsust ja ma usun, et suur roll selles on ajakirjandusel, kes adresseerib oma kirjutised seksuaalselt rahuldamata publikule, õigemini: konstrueerib sellist publikut. Nii et kahtlemata on see film ühiskonna mentaliteedi proovikivi – pärast näitamist Kanal 2-s saame näha, kuidas ühiskond käitub.” 
Jürgen, M. (2010). Miks kultuurikorüfee Linnar Priimägi homofilmis mängib? Eesti Ekspress, 30. jaan.

Muljeid ja tõlgendusi meedias

Õhtuleht: "Seoses Linnar Priimäe nimega lahvatas skandaal, kui Maria Avdjuško lühimängufilmi "Mis su nimi on?" kitsas ringis peetud esilinastusel tehtud fotod filmikaadritest eile meediasse lekkisid: austatud õppejõud oli neil porgandpaljas ja koos teise mehega poosides, mis kaksipidimõistmiseks eriti ruumi ei jäta.

Kõnealuses filmis etendab kunstiteadlane, reklaamiõppejõud ja esseist koos näitleja Taavi Eelmaaga meestevahelist armastust. Piltide järgi on see neil välja kukkunud niivõrd naturaalselt, et pani pildid avaldanud portaali Elu24 küsima: "Kunst või porr?"

"Minu jaoks on see film väga muljetavaldav, lausa suurepärane," on Priimägi ise rahul. "Samas ei ole see film kindlasti killuke minu elust, sest see on ikkagi mängufilm, mille stsenaariumi autor on Maria Avdjuško. Nii et kõik selles loos asetleidvad sündmused ja tegelased on välja mõeldud ja nende võimalik kokkulangevus reaalsusega on juhuslik.""
Prits, L. (2009). Linnar Priimäe pöörased seksipildid toovad kohtuasja? Õhtuleht, 17. dets.

Merca: Linnar Priimägi parodeerib ka elus ennast

Merle Jääger: „Ma tundsin täiesti ära Linnar Priimäe. Kusjuures, ma ütlen, iseennast on ilgelt keeruline mängida. Ja Linnar Priimägi tuli sellega täiesti usutavalt toime. Tundes Linnarit – ta üldiselt ongi sihuke. Teatud hetkedel ta ka elus parodeerib iseennast.

Mulle väga-väga meeldis see pilk, millega ta seda kutti hommikul vaatas enne seda, kui kutt suu lahti tegi. See oli õudselt hea pilk. Väga ilus.

Avdjuško mängitud hall ja kole naine oli eriti tore. Ma tean selliseid inimesi küll. (Lavastaja ja stsenarist mängis raamatukogutöötajat, kes Linnar Priimäge ära ei tundnud. – R.K.)

Ei, minu meelest on see äärmiselt lõbus ja lustakas lühifilm, kusjuures operaatoritöö on täitsa tore. Mulle hullult alguses väga-väga meeldisid need mõttetud raamaturiiulid. Need olid päris vahvad. Tore klassikaline kompositsioon. (Film algab stseeniga, kus on ruumiliselt natuke silmi hulluks ajavad raamaturiiulid. – R. K.)

Ja siis mulle meeldis see peegli kasutamine seal magamistoas. Valgus oli heledatel kehadel, ja see, mis peeglis toimus, oli nähtav ainult siis, kui sa seda väga tahtsid näha. Valguse oleks võinud ka teisiti sättida.“
Kerge, R. (2010). Merca: Linnar Priimägi parodeerib ka elus ennast. Õhtuleht, 29. jaan.

Hendrik Alla: Fundamentaalsed küsimused Eesti filmis: "Mis su nimi on?"

„Müütilistest ning kirjanduslikest tagamaadest tiines filmis (stsenarist ja režissöör Maria Avdjuško) saadetakse kangelane Linnar Priimägi (Linnar Priimägi) kaadritaguse telefonihääle (Edgar Savisaar) poolt võlurohtu otsima, millega seljatada kurja nõia Ansipi kants lahingus kultuuripealinna tiitli pärast.
/---/
Teadmiste templis rahvusraamatukogus tarkuse kuldvillaku poole pürgides kohtab Priimägi Sfinksi (Maria Avdjuško raamatukoguhoidaja rollis), kes röövib tema identiteedi. See ongi filmi murdepunkt. Oma MINA soomusrüüst ilma jäänud kangelane avastab, et särav vaimumõõk on nürinenud ja ta seisab alasti, silmitsi uue kõleda maailmaga.

Seni müüte lahkav linateos muutub korraga äärmiselt nüüdisaegseks ning lõikavalt sotsiaalkriitiliseks. Üks filmi kõige mõjuvamaid kaadreid on kangelase teekond üle inimtühja Vabaduse väljaku. Filmiajaloos näitab meile sama halastamatult ausaid kaadreid näiteks Michelangelo Antonioni filmis «Zabriskie Point» ja Bernardo Bertolucci filmis «Sheltering Sky». Oma ette sümboolne on seos väljaku nimega: kas oma mina kaotus ongi vabadus? Vabadus millest ja milleks?
/---/
Nappide vahenditega annab autor edasi muserdatud hinge kurbmängu tulevikuta ühiskonna džunglites: melanhoolsed meditatsioonid kokteiliklaasi taga kunstnike kohvikus, mis viivad õige pea liisunud õlle ja higiste kehade aroomidesse kahtlastes põrandaalustes urgastes.
/---/
Järgneb kuulus orgiastseen (võrdle Stanley Kubricku viimase tööga «Eyes Wide Shut»), kus Vaim püherdab kõige tiirasemas ja lihalikumas kõntsas. Saabub hommik. Kirgastunud pilguga vaatab kangelane uut maailma ja Poissi. Ta on läbi käinud Surmavallast, tõusnud piinadest uuele elule, valgustusele. Aga kes on Poiss? Milleks teda vaja oli? Vastus saab olla vaid üks. Ta on LUNASTAJA.

Lühikeses teoses on autor suutnud kokku võtta inimeksistentsi traagika ja ülevuse.
Alla, H. (2010). Fundamentaalsed küsimused Eesti filmis: "Mis su nimi on?" Postimees, 29. jaan.

Imagoloogia- ja semiootikaekspert Marek Reinaas: Linnar Priimägi mängib selles filmis kahtlemata iseennast

«Esimesel pilgul võib see filmike tunduda banaalsevõitu loona üksikust filosoofist, kes käib raamatukogus luuletusi lugemas ja ööklubis poisse lantimas. Filmi värvikas peategelane vaevalt et sellise lihtsustamisega lepiks, mistõttu tasub kindlasti heita pilk ka selle filmi hämaratesse allhoovustesse. Väikesi vihjeid nende hoovuste liikumapaneva jõu kohta peaksime saama tõsiasjast, et film on täpselt 13 minutit pikk – kas tõesti on tegu mustade jõudude ja Eestisse jõudnud Mefistofelesega?

Goethe on öelnud, et tal puudub organ filosoofia jaoks. Ka Linnar Priimägi, kes on tuntud Saksa suurmõtleja austajana, on pigem mängur. Siinkohal tuleb kindlasti meenutada 16. sajandi paiku Saksamaal elanud kahtlase kuulsusega alkeemikut ja maagi Johan Georg Fausti, kes oli suure tõenäosusega Goethe suurteose peategelase prototüüp. Paralleel Fausti ja Priimäe vahel on ilmne – mõlemad otsivad midagi. Kes õnne, kes kuulsust, kes naudinguid.

Fausti ja Priimäe sarnasus tuleneb ka tõsiasjast, et mõlemad sõlmivad oma eesmärkide saavutamiseks lepingu Saatanaga. Ning vahet ei ole, kas Saatana nimi on Mefistofeles või Savisaar. Kui Mefistofeles ilmutas ennast Faustile puudlina, siis Savisaar ilmutab filmis ennast Priimäele veelgi abstraktsemalt – raamatupoes kohatult kõlava hääleka telefonihelina kujul. Igal juhul on selge, et Priimägi ja Saatan tunnevad teineteist hästi, lobisevad omavahel nagu preilikesed kohvikus. Saatan usaldab Priimäge, küsib temalt nõu. Nad on võrdsed. Võib jääda isegi mulje, et võib-olla on Priimägi ise puudel, ainult sedapuhku valge puudel. Siinkohal tuleb meenutada, et Goethe üks meelisharrastusi oli värviõpetus, mistõttu Priimäe valged kostüümid saavutavad hoopis tugevama märgilise tähenduse. Kas tõesti on tema see valgete jõudude esindaja, kes kangelaslikult üritab tasalülitada Savisaare musta mõjuvõimu? Vaevalt küll, pigem on nad ühe partei mehed ja sama asja eest väljas – Tartu linnapea Ansip peab saama alistatud.

Õnneotsingud on nii Priimäe kui ka Fausti liikumapanevaks jõuks. Mäletatavasti oli Fausti ja Mefistofelese lepingu sisuks õnnemäng – kui Mefistofeles suudab korraldada asjad nii, et inimene ennast õnneliku ja rahuldatuna tunneks («Oh ilus hetk, oh viibi veel!»), saab Saatan tema hinge endale. Ka Linnar otsib kirglikult oma õnne ja on valmis selle eest nii oma hinge kui ka keha kinkima esimesele vastutulijale. «Oo, ma tean, vennad ja armastajad saaksid meist. Ma tean, et oleksin õnnelik nendega,» loeb Priimägi üksikus raamatukogus kauneid luuleridu ning suundub oma õnneotsinguile homoklubisse. Paraku ei leia mees sealt eest midagi muud peale mõistmatuse ja lühikese kehavedelikerikka naudinguhetke. Unistus võimalikust õnnest põrmustub vastu maapoisi lihtsameelset küsimust: mis su nimi on? Filosoof osutus vanaks ja kuulsusetuks narriks? Kuid Linnari pilgust ja teravmeelsest vastusest on näha, et ta on saanud homoklubist leitud poisilt kätte oma tilgakese nooruseliksiiri. Muide ka Fausti lepingu osaks Saatanaga oli neste neelamine, mis Fausti igavesti nooreks jättis. Ja nii edasi.
Ühesõnaga, kogu filmi mõte oli see, et Goethe on pede.»
Reinaas, M. (2010). Paralleel Fausti ja Priimäe vahel on ilmne. Õhtuleht, 29. jaan.

Madis Jürgen: „Tühjas toimetuses leian mõttesse vajunud Hõbemäe. Muljed filmist on tema meeltes kristalliseeruda jõudnud. 
"Tead, mis see film mulle õpetas!"
"Noh?"
"Kui oled üle viiekümne mees, peab hakkama trenni tegema. Et kui homostseeni kutsutakse, on kõhulihased ilusti vinks-vonks!"“
Jürgen, M. (2010). Miks kultuurikorüfee Linnar Priimägi homofilmis mängib? Eesti Ekspress, 30. jaan.