Fotorondo (1978)

Fotokunstile pühendatud Peeter Toominga autorifilmidest

Peeter Linnap: „Fotograafiale ja fotokunstile pühendatud autorifilme oli Peeter Toomingal seni kaks: 1976. aastal valminud «Hetked», ja «Fotorondo», mis ilmus avalikkuse ette kaks aastat hiljem.

Need filmid erinevad teineteisest tublisti, esindades ühtlasi kaht põhilist võimalust läheneda fotograafiale — publitsistlikku ja kunstilist. Ja mis üsna tähenduslik — neidsamu teid pidi asub ümbritsevate reaalidega suhetesse ju ka fotograafia ise!

Tooming sõnastab selle kaksipidisuse nii: «Fotograafia kui k r o o n i k a — foto kui l o o m i n g . . . kõlavaimad teemad fotograafilises rondos.» («Fotorondo», 1978) Siit veidi edasi minnes pole vist raske järeldada, et kui räägime kroonikalisest lähenemisest, kandub filmi(fofo) pearõhk kujutatavaile objektidele või sündmuste erakordsusele; kui aga prevaleerib looming, siis on tulipunktis teadupoolest hoopis nende objektide ja sündmuste kujutamise- käsitamise viis ehk stilistika — keel, milles autor meiega kõneleb.

«Hetked» esindab põneva üheaegsusega nii restauratiivset kui ka generatiivset mõttelaadi, kusjuures too «üheaegsus» on hästi paigas ka ajalise telje peal. «Hetkede» suurim eripära on küllap asjaolus, et Tooming kasutas selles reaalsuse pähe üht mitmest teise astme reaalsusest — nimelt fotosid ja jättis natuurist filmimise selleks korraks sootuks kõrvale. Just fotod kui 42 visuaalselt korrastatud, kultiveeritud reaalsus mängisid Toomingale kätte (justkui iseenesest) ühe kunstilise filmi põhinõude — kaadrite kompositsioonid. Loomulikult avanes siis selle «korilustegevuse» (valmis kujul leitud «kaadrite » reprodutseerimise) kõrvalt ideaalne võimalus kanda kogu loominguline rõhuasetus montaažile, ja Toominga kiituseks peab ütlema, et ta tuli «hetkedes» sellega hästi toime. Kaadrite järgnevus on köitev ja nende vaheldumise tempo nauditavalt improvisatoorne, kõikudes aeglastest valsirütmidest lausa kõrgeimate kosmiliste kiirusteni. Just kohatine peadpööritav tempo ning diktoriteksti ülim kontsentreeritus annavad sellele filmile veel ühe väärtuse — info- ja teaberikkuse, millega «Hetked» võiksid pärida üsna soliidse positsiooni ka meie populaarteaduslike filmide mitte just pikas reas. Vaevalt oleks aga mõtet «Hetkede» dokumentaalsest või kunstilisest algest eraldi rääkida — liiga hästi on need omavahel seotud.

«Fotorondos» on probleemiasetus mõnevõrra teine, ehkki ka siin keskendub tähelepanu tegelikult ikka foto väärtustamisele ühiskonnas. Kui «Hetkedes» fotot lihtsalt tutvustati, siis rondos on Tooming hoopis murelikum — kas inimesed ikka saavad aru foto tähtsusest meie elus? Kas nad ikka mõistavad, mis asi on fotokunst?

Ka filmi keeleline struktuur on «Hetkede» omast erinev. Kroonikat ja kunstilist fotot käsitletakse filmis ajaliselt eraldi, kusjuures filmimise laad kordab selles üsna märgatavalt filmitava sisu ja olemust. Kui on tegemist vanade albumimälestuspildikestega, kasutab Tooming dokumentaalfilmile omaseid publitsistlikke intervjuusid, niipea, kui asi puudutab fotot eneseväljendusvahendina, muutub ka kaamera tundlikult dünaamiliseks ja kujundlikuks (meenutagem kas või filmi avakaadreid akti pildistamisest või kaamera rahutut visklemist öises metsas keset kummalisi lõkkeplatse ja valgusallikaid!).

Selline on siis lühidalt ajalooline foon, millele tahes-tahtmata asetub Peeter Toominga kolmas fotograafiale pühendatud autorifilm, läinud aasta lõpul valminud «Fotomure». Juba selle pealkiri tundub õigupoolest üsna tähenduslikuna ja viitab muu hulgas ka asjaolule, et meil fotoga asjad mitte parimas korras pole. Ehkki, kui meenutada, mida's Tooming oma varasemates fotofilmides ja fotole pühendatud ringvaatepalades muud teinud ongi, kui aina muretsenud?“ /---/

Linnap, P. (1990). Muretsemiseks on põhjust [fotokunstile pühendatud P. Toominga autorifilmid „Hetked“ (Tallinnfilm, 1976), „Fotorondo“ (Tallinnfilm, 1978) ja „Fotomure“ (Tallinnfilm, 1989)]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 42-44, ill.

Jaan Ruus: Nimekat fotograafi Peeter Toomingat tunnistati parima operaatorina («Aastad», «Fotorondo»). Tal on õnnestunud fotograafiast üle võtta oma fotoartistlikud maneerid ja need kinematograafiasse tuua. Kahtlemata saab vaielda tema inimnägemise üle ja vahel jäävad tal pretensioonid katmata, aga tema pildimaneer pakub elustavat võimalust meie soikuma jääva (kui Jupiterid maha arvata) operaatoritöö edendamiseks.

Ruus, J. (1980). Tõsielu väikekinos [Festivalimärkmeid dokumentaalfilmide kohta]. Sirp ja Vasar, 4. juuli.