Fotomure (1989)

Autor kavandatavast filmist

Peeter Tooming. Sooviavaldus dokumentaalfilmile fotost (150 aastat fotograafia leiutamisest).

Filmi tegemise üheks ajendiks 1989. aastal on see, et just sel aastal täitub 150 aastat fotograafia leiutamisest (Prantsuse Teaduste ja Kunstide Akadeemiate ühisistungil tehti maailmale teatavaks J. L. M. Daguerre’i leiutis dagerrotüüp – kujutis hõbeplaadil). Eestimaale ilmus esimene dagerrotüüpkaamera 1840. aastal, vanima dagerrotüübina oskame nimetada 1850. aastal valmistatut  (asub Paide muuseumis). Seega on Eestigi foto ligi 150 aastane. Muidugi ei maksaks kõnealust filmi ainult nimetatud sünnipäevade puhul teha, lugu ise võiks olla sümbioos meie foto minevikust ja tänastestki tegemistest. Vara rääkida, mida loodame juhtuvat 1988. aastal ning mis seega saaks filmitavaks 1989, ühtteist aga sündima kindlasti saab (fotoajaloo püsinäitus Tallinna Raevanglas, fotomuuseumi loomise probleem, fotoajaloo konverentsid Riias ja Šiauliais, 1987. aasta detsembris loodud Eesti Fotokunstiühingu esimese tööaasta esimesed tulemused, avalikustatud fotokogud arhiivides jne.). Mis puutub aga Eestimaa vanasse fotosse endasse, siis selle varud on meie vaatajale enamuses üldse tutvustamata. Nii et võimalusi filmiks peaks jätkuma. /---/.
Allikas: Filmiarhiiv, arhivaal 4364

Filmist ajakirjanduses

Peeter Linnap: „Fotograafiale ja fotokunstile pühendatud autorifilme oli Peeter Toomingal seni kaks: 1976. aastal valminud „Hetked“, ja „Fotorondo“, mis ilmus avalikkuse ette kaks aastat hiljem.

Need filmid erinevad teineteisest tublisti, esindades ühtlasi kaht põhilist võimalust läheneda fotograafiale - publitsistlikku ja kunstilist. Ja mis üsna tähenduslik - neidsamu teid pidi asub ümbritsevate reaalidega suhetesse ju ka fotograafia ise!

Tooming sõnastab selle kaksipidisuse nii: „Fotograafia kui k r o o n i k a - foto kui l o o m i n g . . . kõlavaimad teemad fotograafilises rondos.“ („Fotorondo“, 1978) Siit veidi edasi minnes pole vist raske järeldada, et kui räägime kroonikalisest lähenemisest, kandub filmi(fofo) pearõhk kujutatavaile objektidele või sündmuste erakordsusele; kui aga prevaleerib looming, siis on tulipunktis teadupoolest hoopis nende objektide ja sündmuste kujutamise- käsitamise viis ehk stilistika - keel, milles autor meiega kõneleb.

„Hetked“ esindab põneva üheaegsusega nii restauratiivset kui ka generatiivset mõttelaadi, kusjuures too „üheaegsus“ on hästi paigas ka ajalise telje peal. „Hetkede“ suurim eripära on küllap asjaolus, et Tooming kasutas selles reaalsuse pähe üht mitmest teise astme reaalsusest - nimelt fotosid ja jättis natuurist filmimise selleks korraks sootuks kõrvale. /---/

„Fotorondos“ on probleemiasetus mõnevõrra teine, ehkki ka siin keskendub tähelepanu tegelikult ikka foto väärtustamisele ühiskonnas. Kui „Hetkedes“ fotot lihtsalt tutvustati, siis rondos on Tooming hoopis murelikum - kas inimesed ikka saavad aru foto tähtsusest meie elus? Kas nad ikka mõistavad, mis asi on fotokunst? Ka filmi keeleline struktuur on „Hetkede“ omast erinev. Kroonikat ja kunstilist fotot käsitletakse filmis ajaliselt eraldi, kusjuures filmimise laad kordab selles üsna märgatavalt filmitava sisu ja olemust. Kui on tegemist vanade albumimälestuspildikestega, kasutab Tooming dokumentaalfilmile omaseid publitsistlikke intervjuusid, niipea, kui asi puudutab fotot eneseväljendusvahendina, muutub ka kaamera tundlikult dünaamiliseks ja kujundlikuks (meenutagem kas või filmi avakaadreid akti pildistamisest või kaamera rahutut visklemist öises metsas keset kummalisi lõkkeplatse ja valgusallikaid!).

Selline on siis lühidat ajalooline foon, millele tahes-tahtmata asetub Peeter Toominga kolmas fotograafiale pühendatud autorifilm, läinud aasta lõpul valminud „Fotomure“. Juba selle pealkiri tundub õigupoolest üsna tähenduslikuna ja viitab muu hulgas ka asjaolule, et meil fotoga asjad mitte parimas korras pole. Ehkki, kui meenutada, mida's Tooming oma varasemates fotofilmides ja fotole pühendatud ringvaatepalades muud teinud ongi, kui aina muretsenud? Aga see selleks. Filmi avakaadrites figureerib taas vana kaunis fotoalbum-mängutoos, lubades jätku „Hetkedele“, mis teadupärast täpselt samamoodi algas. Kui oleme filmi ära vaadanud, selgub, et mõnes mõttes see täpselt nõnda ongi. Kui „Hetked“ kõneles Eesti foto ajaloos tähenduslikest faktidest, sündmustest ja nimedest, siis „Fotomure“ teeb, tõele au andes, täpselt sedasama. Ja küllap on Tooming nende kahe filmiga üsna kenasti suutnud luua eesti fotoajaloo kinovariandi, vähemasti kõige üldisemates joontes.“

Linnap, P. (1990). Muretsemiseks on põhjust [fotokunstile pühendatud P. Toominga autorifilmid „Hetked“ (Tallinnfilm, 1976), „Fotorondo“ (Tallinnfilm, 1978) ja „Fotomure“ (Tallinnfilm, 1989)]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 42-44.