Lydia Koidula põrmu ümbermatmine (1945)

Võõrsilt kodumulda: kuidas Lydia Koidula ümber maeti ja mis saab Marie Underist

1940. aastate alul kuulus Kroonlinnas Lydia Koidula haua leidjaau teatrimees Kaarel Irdile. Pärast seda, kui ENSV delegatsioon kalmu korrastas, tehti kalmistu maatasa. Seejärel oli õnnelik juhus, et Eesti sõdurpoisil Henno Sepal õnnestus poetessi puhkepaik leida. Aga mis sai Koidula sõrmusest ja selgroolülist?

Kaarel Ird leidis üles

Pärnus elav Henno Sepp (93) tuleb suvepealinnas Koidula ausamba juurde, et rääkida sellest, kuidas tema on seotud Koidula mälestuse jäädvustamisega. Ta oli 1945–46 Kroonlinnas tööpataljonis. Ta oli Eesti klubi juhataja, orkestrijuht. Ta võtab kotist välja 1944. ilmunud ajakirja Sõjasarv ja näitab sealt lehekülgesid, mida ta noore sõdurpoisina erilise tähelepanelikkusega silmitses. Nimelt sattus ta lugema, kuidas ENSV valitsusliikmed käisid mõni aasta varem Kroonlinnas Koidula haual: kõnelesid Johannes Semper, Johannes Vares-Barbarus jt.

"Luteriusu surnuaed, kus asub Koidula kalm, on linnast kilomeeter-poolteist eemal," kirjutab Debora Vaarandi nimetatud ajakirjas.

"See on väike metsistunud salu, kus takjapuhmad kasvavad üle pea ja võsa on katnud peaaegu kõik need unustatud hauad. On lausa ime, et siit leidsime tema kalmu. Kaarel Ird, kellele kuulub leidjaau, oli avastanud mõne püstijäänud risti siin läheduses, millel oli eestikeelseid nimesid. Kääpa on mürsukild ühest äärest segi paisanud, hauakivid on kukkunud ülestikku auku, rist on purunenud kildudeks. Lükkame eemale saarepuuvõsa ja seal lebab hauakivi saksakeelse kirjaga: "Eduard Michelson, surnud 1903. a"

Ja selle all "Lydia Michelson, sündinud Jansen, surnud 1886.a.". /---/ Kunstnik Jensen joonistab hauakivi tahule kauni vanaaegse šriftiga: "Mu isamaa on minu arm." Lydia Koidula."

ENSV delegatsioon tegi poetessi haua korda. "Korrastustöö juures on niipalju rõõmu ja tuju, nagu see mahajäetud nurk vist küll ammu pole näinud. Ants Lauter rassib nii, et silmavalgeid vaid välgub juuksetukkade vahelt," kirjutab Vaarandi.

"Haud muutub meie silmade all ikka kaunimaks. Juba tuuakse haljaid murumättaid ja Adamson-Eric juhib lillede asetamist kääpale."

Juhuslik leid kalmistul

Ajakirjast neid ridu ja veel paljut lugedes mõtles Kroonlinnas tööpataljonis olnud Henno Sepp koos eestlastest kamraadidega, et saagu mis saab – Koidula haud tuleb üles otsida. Kuid ees ootas vaid kurbus: "Surnuaed nägi välja, nagu oleks buldooseriga kõik laiali lükatud. Kõik ristid olid ümber, puruks pestud. Väga kole."

Esialgu otsingud tulemust ei andnud. Niipalju neil infot oli, et tamm kasvab Koidula jalutsis ja sirutab oma oksa madalalt üle kalmu. "Kõikide tammede ümbrused otsisime läbi, ei ole. Otsisime ka kivi, kuhu oli peale kirjutatud "Mu isamaa on minu arm", aga ei midagi," meenutab Sepp.

Ta küsis ka inimestelt, kuid nemadki ei teadnud midagi. Kuid teisel otsingupäeval tuli läbimurre. Umbes tunniajase käimise järel läks Sepp päikesevarjuks ühe tamme alla kivile puhkama. Istudes hakkas ta kivilt hajameelselt pulgaga mulda/savi maha ajama. Kuid oh õnne – õige pea tuli sealt välja kiri: dr Michelson. Ja veel: Lydia Michelson. Hauakivil olid alles üksikud tähed, sealt oskas Sepp välja lugeda: "Mu isamaa on minu arm". Pataljoni kunstnik taastas selle teksti valge värviga.

"Täielik juhuslik leid, et õige koha üles leidsime," ütleb Sepp.

Koos kahe eesti pataljonimehega puhastas ta poetessi kalmu ja tegi sellele puust aia ümber. Tõsi, õige pea oli aed minema viidud. Sepp pakub, et tegu polnud hauarüüstamisega, vaid et kroonlinlased tahtsid lihtsalt küttematerjali. Sepp käis Tallinnas tähtsate tegelaste juures uudist teatamas. Nood ütlesid, et hoidku Sepp hauda korras, kirjutagu juurde venekeelne silt, kellega on tegu, ning et sügisel tullakse ja maetakse Koidula Metsakalmistule ümber. Kui 1946. augustis mindi Tallinnast delegatsiooniga Koidula põrmu Eestimaa mulda ära tooma, õnnestus ka Sepal väljakaevamist eemalt jälgida. Kalmistu oli huvilisi täis. Sepp tundis meie omadest ära Juhan Smuuli, Debora Vaarandi, Mart Raua jt. Kunstnik Evald Okas tegi kõigest toimuvast söejoonistusi, millele võttis juuresviibijate autogrammid. Need tööd on talletatud Pärnu muuseumis.

"Väljakaevamisega oli ametis kolm arsti. Kui haud oli lahti, võeti ette parempoolne kirst. See avati. Sealt tuli välja suur pikk mehejalg. Sellest kirstust ei võetud enam midagi, pandi tagasi. Siis avati teine kirst, sealt tulid välja naise luud," räägib lähedal seisnud Sepp, et üks arst võttis kirstust säilmeid, andis teisele ja too omakorda kolmandale, kes need linale laotas.

Koidula maeti koos ehetega, sealhulgas sõrmus sõrmes. Kuhu kadus tema sõrmus? Sepp ütleb, et hauas toimetanud arst tegi Koidula sõrmelüli võttes liigutuse, millest võis aru saada sõrmuse endale võtmist.

Väljakaevamine algas Sepa mäletamist mööda kuue paiku õhtul. Töö võttis kaua aega, iga pisiasi tuli eraldi kild killu haaval paika panna. Arstid tõstsid poetessi säilmed uude puusärki, asetades sinna ka tema tammekirstu tükke.

"Pool kaks öösel lõpetati väljakaevamine. Haud jäi lahti. Leppisime kokku, et päiketõusul tuleme tagasi ja ajame haua kinni," meenutab Sepp.

Kui ta aga varavalges naasis, oli keegi juba ette jõudnud – haud oli kinni aetud.

Mis sai selgroolülist?

Sealsamas, kus oli puusärk, vedeles maas üks selgroolüli. "See oli suur raske lüli. See võis väljakaevamiste käigus maha pudeneda. Mõtlesime, et mis tast seal maha matta, viime Eestisse," meenutab ta.

Samas leidis ta Koidula kirstu küljest välja tõmmatud kirstunaelu ja kirstu kaunistusi. Sadamas viidi läbi tseremoonia. Koidula põrm toodi Kroonlinnast ära aurikul Gustav. Poetess sängitati Tallinnas Metsakalmistu kodumaamulda 60 aastat hiljem.

"Aga miks mees maha jäeti? Mina olen selle poolt, et Koidula abikaasa, lätlasest arsti põrmu oleks pidanud ka sealt ära tooma. Aga aeg oli selline, ei saanud," lisab Sepp.

Mis sai selgroolülist ja teistest asjadest, mille Sepp leidis? Sama aasta sügisel ehk 1946. aasta septembris viis Sepp need Pärnu muuseumisse. Samuti andis ta muuseumile pilte ümbermatmisest. "Panin selgroolüli paberi sisse ja andsin tollase juhataja Omar Volmeri kätte," ütleb ta.

Kui mehed mitu aastat hiljem taas kokku said, öelnud Volmer Sepale, et mattis selgroolüli Koidula muuseumi hoovi maha. Täpset asukohta ei tea keegi, kirstunaelu pole ka enam tuvastatud ega leitud.

Suviste, Maarius. (2015). Võõrsilt kodumulda: kuidas Lydia Koidula ümber maeti ja mis saab Marie Underist. Õhtuleht, 11. apr.

Loe lähemalt https://elu.ohtuleht.ee/672754/voorsilt-kodumulda-kuidas-lydia-koidula-umber-maeti-ja-mis-saab-marie-underist  (29.9.2020).