Avaleht » Filmiliigid

Elutuba (1993)

Animafilm Kestus: 09:50

Huviinfo

Autor oma filmist

Intervjuu Rao Heidmetsaga

"Elutuba" valmis sul "Nukufilmis", tegelikult ei näe me selles peaaegu üldse nukke. Kasutasid hoopis näitlejaid. Mis see ikkagi on, anima- või lühimängufilm?
Ta võib isegi olla nukufilmistuudios valminud lühimängufilm. Reeglite järgi loetakse teda aga animafilmiks, st et vähemalt viiskümmend protsenti oleks üksikkaadritega üles võetud. Antud juhul filmisime loo enne näitlejatega ära ja pärast võtsime üksikkaadritega ringi, muutsime liikumiskiirust ja rütmi.

Näitlejaid kasutatakse meil nukufilmis praegu väga sageli. Miks, kas nukkudega ei saa kõike seda väljendada, mida soovite?
Näitlejate kasutamine tundub vahest ehk põnevam. Kui oled ühe või paar filmi nukkudega teinud, siis hakkad uusi võimalusi otsima. Inimesega on juba sellepärast huvitav nukufilmi teha, et ta mängib iseenesest oma väljendusrikkuse, ilme ja kõige muuga. Arvan, et see on mingi etapp, mis käiakse läbi, ja siis võib tagasi klassikalise nukufilmi juurde tulla.

Jälgides sinu viimase seitsme-kaheksa aasta tegemisi, tundub, et taotled nukufilmis midagi tavatut.
Peaaegu kõigis oma filmides kasutasin erinevat tehnikat ja materjali. Üksnes kaks filmi, "Kaelkirjak" ja "Päkapikupuu", olid klassikalised ümarnukufilmid; "Tuvitädis" mängisid ruumilised lamenukud, "Nurilis" tavalised lamenukud, "Serenaadis" tuli kasutusele esemeline animatsioon, "Papa Carlos" - suured nukud, "Noblesse oblige'is" suured nukud ja inimesed ning lõpuks "Elutoas" päris näitlejad. Minu meelest ongi põnev, kui leiad mingi uue tehnilise nipi ja mõtled sellele toetudes loo välja ning proovid seda ära teha. Teinekord muidugi tuleb enne lugu ja siis mõtled alles välja mingi huvitava tehnilise nipi.

Filmifestivalide žüriid armastavad sind. Palju sa üldse oled auhindu saanud?
Ega ma palju ei olegi saanud. "Papa Carlo teater" võitis Portugalis Espinhos grand prix, "Elutuba" sai mullu Sankt Peterburgis peaauhinna "Kuldse Kentauri" ja nüüd Taanis Odenses ühe žüriiliikme isikupreemia.

"Elutoas" loed ka küllalt tugevalt moraali, kuigi nüüd ei kontrolli sind enam Moskva.
Antud juhul on tegemist moraaliga, millega olen päri: vanematel pole aega lapsi kasvatada, need jäävad vanavanemate hoole alla ja siis pannakse mööda. Kui sa tunned, et tahad midagi öelda, siis moraliseerid mõnuga. Õigupoolest see "Elutoa" moraal, et vanad võivad kasvatamisel mööda panna, on vaid minu arvamine. Tegelikult, kes see üldse täpselt teab, mis on kasvatamine.

Eesti animafilmis võib päris tihti märgata, et sisse tuuakse kedagi oma perekonnast. "Elutoas" mängib sinu tütar ja kasutad tema joonistusi.
See on väga lihtsalt seletatav. Miks ma pean hakkama vaeva nägema võõra lapsega, et talle selgeks teha, kuidas mängida. Oma last tunned ikkagi kõige paremini ja talle on lihtsam kõike seletada. Pealegi olid tööpäevad väga pikad ja võõra lapse puhul oleks tekkinud probleemid tema vanematega.

Vanaisa ossa valisid Oskar Liigandi, miks just tema?
Meil oli vaja vanemat härrasmeest, kes oleks näitlemisega tegelnud ja ühtlasi oleks vaba. Liigand sobis välimuselt ja tüübilt suurepäraselt. Ta nõustus, samas oli see talle kindlasti väga pingutav. Ühe kaadri kaupa filmimine ei ole näitlejale kuigi kerge töö - püsida ikkagi mitukümmend minutit ühes ja samas poosis liikumatuna. Filmi vaadates ei saa keegi aru, kui suurt vaeva nõudis soovitu saamine.
Teinemaa, S. (1995). Nukufilmi saab edukalt ühendada mängufilmiga. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 39-41.

Filmist meedias

Taavi Eelmaa: "Iga käitumisviis lapsega suheldes peegeldab ennekõike vanemate süüd tema ees, kuna nad on lisanud maailma veel ühe surma.
Olulisim ja kaalukaim motiiv on klaas. Aken kui värav tegelikkusesse, kui hinge piirivalvur, kui isa ja ema. Laps kookonist liiga vara välja võetud liblikana vastu klaasi pekslemas. Kord tüütu kärbse, kord külma konnana end vastu klaasi surumas. Konnakulleseid klaaspurgis saab vaadata kui Monty Pythoni "Every sperm is sacred, every sperm is great..." nukrat parafraasi. Iseasi, kas pulma ja matuse kontrast on üldistusena tõsiselt võetav. Samuti konnakullesed naise reitel. Sellised kujundid oma suures arhetüüpsuses on liiga elementaarsed, et midagi tähendada. Sümboolsus ilma võõrituseta on väikevormile ohtlik, sest väikevorm iseenesest on juba kontsentratsioon. Laiaulatuslike üldistuste raamides jääb pilt kõrvaltvaataja silmadesse. Elutoa kiretuks pilguks. Samas tasakaalustavad olustiku-detailid ja traagiline huumor võimalikku arhetüüpide pealiskaudsust ja film on tervik. Nukulikkus, hall lakoonilisus ja tähenduseta märgid on piisavalt painavad, et nad olematuks muuta.
Hirm armastuse kaotamise ees ei saagi lapse teadmatuses väljenduda muus kui klaasi purustamises.
So, go on
\ Hävita kõik, mis sulle kallis on, sest siis on see jäädavalt sinu."
Eelmaa, T. (1995). Külm konn vastu klaasi. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 37-38.

Jan Kaus: „Filmi läbib kohati isegi väsitav vanaisa-ema-tütre vaheline pinge, kuni jõutakse filmi viimaste kaadriteni, kus ema võtab tütre sülle ja vanaisa hakkab neid kiigutama. See toimub aga juba joonistatud kujul. Justkui tahaks “Elutuba” näidata, et harmoonia on võimalik pigem animeeritud maailmas. On see siis tehislikum teatri või kirjanduse maailmast? Vaevalt. Kuid siin kerkib esile siiski väljendusrikkuse probleem, õigemini: animatsioonis sõltub see probleem ainult autori võimetest ja võimalustest, teiste kaunite kunstidega võrreldes aga tunduvalt vähem füüsilise maailma paratamatustest. Teisisõnu – animatsiooni võimaluste silmapiir on silmapiiri taga.“
Kaus, J. (2001). Animatsiooni silmapiirita maastik [animafilmifestivalil “Tough Eye” linastunud filmidest, ka animafilmist "Elutuba"]. Sirp, 25. mai.

Chris J. Robinson: „Rao Heidmetsa “Elutuba” on segu filmilindile kraabitud animatsioonist ja piksillatsioonist. „Elutuba“ uurib kahe põlvkonna vahelisi suhteid: naine, tema isa ja tema väike tütar. See, kuidas Heidmets kasutab suure kontrastsusega filmilinti, sellele kraabitud piltide vägivaldsust ja katkendlikke piksilleeritud liikumisi, kombineerub ning annab filmile sünge, ebakindla ja pingsa õhkkonna.“
Robinson, C. J. (2003). Hing sees: 45 aastat "Nukufilmi" stuudiot. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 131-137.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm