Eesti kaitse (1993)

Filmist meedias

Jaan Ruus: „Andres Sööt on oma filmidega „Eesti kaitse“ ja „Mina, Lennart Meri“ olnud küllaltki ebatänuväärses olulorras, aga tulnud sellest puhtalt välja. Briljantseid filme ei saanudki neis parameetrites teha /---/

Täpselt samuti on kuiv, intelligentne kroonika ka „Eesti kaitse“, ka seal on Sööt halvas olukorras. Ta peab tunnustama meie kaitsejõude, tema tavaline harmooniline skepsis ei sa siin totaalselt väljenduda. Kuid film suutis pakkuda väga olulist infot. Isegi need vanad kroonikalõigud, mida ma tean, on autorlikus järjestuses, eestlased Soome kadetikoolis pakuvad nii uudislikkust kui emotsioone. Sööt suutis isegi siin infot anda.“
 Ruus, J. (1993). Ebalev kroonika [1992. aasta dokumentaalfilmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 28-32.

Heikki Aasaru, „Eesti kaitse“ toimetaja: „„... kuiv ja intelligentne kroonika..., milles Söödi tavaline suhtumine ei saagi totaalselt väljenduda. Kuid film suutis anda huvitavat infot.” Nii on Andres Söödi “Eesti kaitset” iseloomustanud filmikriitik Jaan Ruus. Pole põhjust öelduga mitte nõustuda. Ometi on filmis veel teinegi tasand. Sööt ei üritagi selles filmis “söödilik” olla. Tal on meeles miski muu. Filmi eellooks on pikk ekskurss ajalukku Vabadussõjast 1940. aastani, mis vaatleb Eesti riigikaitse arengut ja selle krahhi. Sööti huvitab rahva kaitsetahe ning poliitikute õigus otsustada rahva nimel või rahva eest, kas riiki (rahvast) kaitsta või mitte. Need probleemid on eesti rahva jaoks elutähtsad nii täna kui ka homme, ega aegu ühegi rahva jaoks vist kunagi.“
Allikas: Filmiarhiivi infosüsteem,
http://www.eha.ee/fa/public/index.php?act=search_detail&a_id=9714&isik=&autor=&esitaja=&string=&pealk=&mark=&mod=3&lang=et&nocache=1346190042 (28.04.2016).