Antipolis (2023)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust Kaspar Jancisega:

„Antipolise“ lugu ja teema olid olemas juba enne, nukkudest eraldiseisvana.

Jah. „Antipolis“ sai alguse, kui tegin oma eelmist täispikka filmi „Kapten Morten lollide laeval“. Hakkasin kirjutama täispika mängufilmi stsenaariumi meeleheitehoos, kui tundus, et ma ei jaksa oma eelmist filmi lõpuni teha. Oli selline reaktsiooniline kirjutamisfaas. Siis oli see hoopis teine lugu, aga ikkagi praeguse tulemuse algus. Mind hakkas huvitama algusaegade ulme, nagu Wellsi ja Lovecrafti teosed, Jaapani viie- ja kuuekümnendate koletisefilmid. Steampunk.

Kaarega jõudsin selle looga Aare Toikkani ja koos võtsime ühendust Ivo Feltiga. Pakkusime talle mingisuguse hämara idee välja, Ivo sattus sellest hoogu ja ütles, et noh, hakake kirjutama. Et ärge millelegi muule mõelge, kirjutage! Leiti ka rahastus ja nii hakkasime Aarega seda lugu pusima.

Mängufilmi idee kogu aeg muutus ja me kirjutasime seda vist kaks aastat. Lõpuks hakkas asi kiiva kiskuma. Ideedega on ikka nii, et alguses tunduvad nad jube naljakad, aga kui üht nalja kaks kuud nämmutad, sureb ta kätte ära. Meil oli seal igasuguseid tegelasi: porgandmees ja habemega naine, kes tegi habeme­striptiisi. Ühesõnaga, lasime vabalt.

Me aga ei teadnud üldse, kui palju sellise hullumeelse asja tootmine maksma võib minna, ja lõpuks kirjutasime kokku väga suure eelarvega mängu­filmi. Jõudsime isegi proovi­võteteni ja tegime muud, mis mängufilmiarenduses vajalik. Järgnes kriis, kus sain aru, et nii me selle filmiga lõpuni ei purjeta. Siis hakkas ka Allfilmi huvi vaibuma, eks neil tuli järjest uusi projekte peale.

Tundus, et peab kogu idee maha matma? Filminduses ikka juhtub nii.

Jah, aga kahju hakkas. Mõtlesin pingsalt, et mida selle ideega veel teha. Otsustasin proovida, mis alles jääb, kui stsenaariumist kõik dialoogid välja visata. Üllatus-üllatus, nii jäi järele loo siirup! Kakskümmend kuus minutit puhast kulda! Hakkasin nukufilmi poole tüürima, aga mängufilmi arendades olin peas juba tegelastele näitlejate näod kleepinud. Päris näitlejate, mitte nukkude.

Ja nii tekkiski „Antipolise“ visuaalne keel? See on siis mängufilmi ja nukufilmi ristand?

Jah, ma sain aru, et kui kasutada nukke, peavad need olema ultrarealistlikud. Kui skannida näitlejad sisse ja teha neist nukud, siis saaksin ikkagi oma mõtetes olnud filmi ära teha.
/---/
Intervjuu täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/inimeste-inimene-masinate-maailmas/
Teede, A. (2023). Inimeste inimene masinate maailmas. Sirp, 11. aug, lk 9–11.

Loe arvustust:
http://www.temuki.ee/archives/8602
Tomberg, D. (2023). Elu substantsia [filmist „Antipolis“]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 108–115.