Varblane, mitte kanaarilind (2023)

Filmist meedias

Olev Remsu: „„Varblane, mitte kanaarilind“ kvalifitseerubki montaažfilmiks, tööks, mis on tehtud ilma kaamerata, ainult monteerides, varem võetud juppe kokku lõigates ja liimides. Nüüd tehakse seda tööd loomulikult arvuti abil. Montaažfilmidest kõige kuulsam on ehk Mihhail Rommi „Tavaline fašism“ (1965, seal on ka originaalvõtteid), kus pööratakse kaadritaguse tekstiga natsikroonikate sisu absoluutselt ümber, need muudetakse antifašistlikeks (sealt ma oma kirjeldatud fotonipi võtsingi).

Lõhmus ja Haljak on oma montaaž­töös kasutanud 42 meie filmi. Siin on raudselt meie filmikunsti raiutud Leida Laiuse, Kaljo Kiisa, Jüri Müüri, Grigori Kromanovi ja Andres Söödi töid, ent ka unustatud ja miskipärast tähelepanu keskmest välja jäänud Virve Aruoja, Veljo Käsperi, Harry Rehe, Valdur Himbeki, Artur Rinne filme, Igor Jeltsovi, Vladimir Parveli jt filme. See on hea, sellega väärtustatakse meie filmiajalugu. Ning see on paraku niisugune, nagu see on, teist ajalugu pole meil võtta, ehk küll vahest sooviksime. „Varblane, mitte kanaarilind“ võiks sobida filmihariduse levitamiseks, näiteks viktoriiniks: vastajaile saab anda mõistatada, millisest filmist on katkend pärit ning kes on ekraanil nähtud osatäitjad. /---/

Kas põhjuse-tagajärje loogikal põhinev lugu joonistub välja? Ei, nagu juba öeldud. Ja kellele seda tarvis oleks? Lugu on Hellase-Hollywoodi peale­surutud mall, mis ei peaks olema ülejäänud maailmale 100% kohustuslik. Meie kultuur lonkaks, kui süžeelise kunsti kõrval poleks süžeetut. Mis sest, et esimesed publikule kangesti meeldivad ning teisi rahva maitse kuriositeediks peab ning neile projektidele on vaevaline finantseerijat leida.

„Varblase“ terviku loob meeleolu, seda juba preambulas, kus näeme veesuusatamist ja pea ees vettehüppamist kaljude vahel. Esimene on ka sisse­juhatus ajastusse: oli ju veesuusatamine Nõukogude ajal väga popp. Teine osa viib assotsiatsioonid tundmatus kohas vettehüppamisele ja märgib julgustükki. Seda ju film ongi. Teha praegu Nõukogude ajast mittepoliitiline töö on paras vägitegu. Usun, et nii mõnigi noorem inimene imestab filmi nähes, kas siis tõesti sai ka toona nalja? Viljeldi meelelahutust? Pealegi filmides, mida Lenin, Stalin ja Brežnev pidasid kõige tähtsamaks propagandaruuporiks. „Varblases“ näidatakse toda kurba ajastut lõbusast küljest.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/parem-varblane-peos-kui-kanaarilind-puuris/
Remsu, O. (2023). Parem varblane peos kui kanaarilind puuris. Sirp, 19. mai, lk 37–38.