Kaks südant (2023)

Filmist meedias

Kaarel Kuurmaa: „Režissöör Steiv Silma Eesti Ratsaspordi Liidu 100. aastapäevaks valminud filmi „Kaks südant“ kandvaks teljeks on Eesti ratsutaja jõudmine Tōkyō 2020 olümpiamängudele, kus võistlesid Dina Ellerman Donna Annaga ning lisaks veel kaks Eestis kasvatatud hobust, kes küll esindasid teisi riike. Kolm hobust ja sportlane OMil pakub pea veerandtunnise epiloogi, mispeale pöörab film näo 100 aasta tagustesse aegadesse, et sealt tagasi tänapäeva jõuda. „Kaks südant“ annab peaaegu entsüklopeediliselt põhjaliku ülevaate Eesti ratsaspordi ajaloost, milles saavad käsitletud ratsaspordikeskused alates meie ratsaspordi hällist Tondi maneežist kuni üle Eesti laiali olevate baasideni. Temaatiliselt saavad ekraaniaega veel sporditipud ning tutvustatakse põhilisi Eestis harrastatavaid ratsutamisalasid nagu takistussport, koolisõit, kolmevõistlus, krossisõit, kestvusratsutamine, rakendisport ning voltižeerimine ehk võimlemine hobuse seljas. Lisaks näeme veel hipoteraapiat ja Kaitseliidus taastatud ratsarühma, mis on ju igati loogiline, kuna ratsasport on ajalooliselt tugeva militaartaustaga. Kohustuslike ajalooliste märksõnade järel nagu Palladium, „Tallinn Horse Show“, Rein Pill, Gunnar Klettenberg, Urmas Raag ning Eestis kasvatatud hobuse Big Boy müük miljonite eurode eest Athina Onassisele jõuab film kultuuriliselt veelgi huvitavamatele radadele. Olevikust tulevikku vaatavas teadmussiiret käsitlevas lõigus tutvustatakse Eesti Maaülikooli teadlaste abil Perila tallides teostatavat embrüote siirdamise ja kloonimiste abil nn superhobuse kasvatamise projekti. Ühelt tippsportlasest märalt võib sellega teoreetiliselt saada aastas mitu varssa. See näitlikustab hästi, et niigi kallis spordiala läheb ilmselt veelgi kallimaks ja täpsemalt kalibreerituks, liikudes geenimuutustega mõjutatud võistlejate poole. Sel innovatsioonil on korralik ekspordipotentsiaal, aga kaasneb ka palju eetilisi küsimusi. Teinegi tulevikuvaatega probleem on julgelt muidu üdini positiivsesse filmi sisse toodud. Nimelt ei ole enam iseenesestmõistetav, et ka 30 aasta pärast võib üldse inimene hobuse selga ronida. Kas see saab ikka olema ühiskonna normide järgi vastutustundlik tegevus, mille üks liik teisele siiski n-ö peale sunnib. Hobuse heaolu ongi aina suurema tähelepanu all, mida näitab ka aastasadu normiks olnud piitsutamise ehk võistlusaladel hobuse löömise jäämine minevikku. Võib-olla peab looma heaolu arvestades piirdumagi edaspidi ainult hella patsutamisega ning vigastusrohke võistlusratsutamine ei pruugigi enam kaua suurvõistlustel figureerida.

Üldjoontes on tegu siiski ratsaspordi häid külgi esile tõstva ülevaatefilmiga, milles puudub otsene filmi kandev dramaturgiline konflikt. „Kaks südant“ on turvaliselt sisukas nagu Anu Välba pühapäevane hommikusaade magusa caffè latte’ga. Film on jutustatud pigem intervjueeritavate sõnade ja heli kui pildi läbi ehk visuaalne pool ilmestab jutustatavat, mitte ei juhi seda, ning vaatamata paljudele ilusatele ajaloolistele arhiivi- ja tänapäevastele hobukaadritele domineerib heli pildi üle. Jõuliselt on pea terve filmi vältel kasutatud kommertsraadiolikku taustamuusikat, millega oleks võinud ka veidi tagasihoidlikumalt ringi käia ning lasta inimeste lugude sisemisel emotsionaalsusel iseenda eest kõneleda.“

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/spordist-mitme-sudamega/
Kuurmaa, K. (2023). Spordist, mitme südamega [filmidest „Kaks südant“ ja „Kurvilise tee legendid“]. Sirp, 19. mai, lk 34–35.

Kaspar Viilup: „Kui rääkida dokumentaalidest, mille edulugu ei osanud ilmselt ka suurimad filmispetsialistid ette aimata, siis torkab esimesena pähe eikusagilt välja ilmunud ja kodumaise dokfilmi kohta väga korraliku vaatajanumbri saavutanud „Kaks südant”, mis näitas, et ka pealtnäha tühist juubelifilmi ei tasu alahinnata. Eesti Ratsaspordi Liidu 100. sünniaastapäevaks valminud peaaegu kahetunnine dokumentaal üritab küll rääkida korraga kõigest, mis üldse hobuseid ja ratsasporti puudutab, aga Steiv Silm ei püüa teha lihtsalt mugavat ja ülistavat paraadportreed, vaid annab endast parima, et hoida fookust ja leida kümnete ja kümnete intervjuude seast üles kõige olulisem. See on hea märk, et dokumentalistika on võimalik ka kohtades, kust me seda esmapilgul otsidagi ei oska.“

Viilup, K. (2024). Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 91–96.