Lapsmasin (2022)

Autor oma filmist

Katkeid intervjuust Rain Rannuga

Kuivõrd on mõjutanud „Lapsmasinat“ „M3gan“ või „200-aastane mees“ või Spielbergi „A.I.“?

Olin rohkem inspireeritud teadlaste tehisaru kohta kirjutatust kui filmidest. Paljud AI-filmid räägivad AIst, aga sellele on antud inimlaadsed omadused. Minu soov oli teha film, kus tehisintellekt käitub nagu masin, ja näidata vaatepunkti, et inimesest targem olend ei pea olema meiega sarnane. Sest päriselt ta ei olegi. Kogu see AI-õõv tuleb sellest, et lähikümnenditel on reaalne võimalus, et meist targemaks saab olend, kes pole absoluutselt meiesarnane.

Selles mõttes on siiamaani üks täpsemaid AI-filme Stanley Kubricku 1968. aastal välja tulnud „2001. Kosmoseodüsseia“, kus superarvuti HAL 9000 käitub just nagu masin ja mitte nagu inimene.

Kuivõrd võtab Chat GPT leiva käest?

Pigem ei võta. Pigem on see abimees või keegi, kellega Paul Schrader saab mõnusasti oma jahimehejuttu ajada. See on kindlasti stsenaariumi kirjutamisel abiks. Ma ise põrgatan uut stsenaariumi kirjutades ka paljud olukorrad Chat GPTga läbi ja palun tal pakkuda mingile olukorrale 10 või 20 lahendust. Sageli juhtub, et üks või paar tükki on täitsa lootustandvad ja nende pinnalt saab midagi edasi arendada.

Seda, et Chat GPT suudab täiesti ise midagi ülemäära huvitavat valmis kirjutada, hetkel veel karta pole. Tehisaru puhul puudub oma nägemus, aga mulle stsenaristi ja filmitegijana ongi kõige huvitavam just filmitegija subjektiivne visioon, millest üldse filmi teha, millise nurga alt asjadele läheneda. Oluline on see, mis tuleb autori isiklikust kogemusest ja tunnetusest.
/---/

Kas uue filmi tegelaste kohta on öelda midagi sellist, mida soovite, et see välja tuleks, kuna seda ei olnud kerge näidata?

„Lapsmasinas“ oli võib-olla keeruline näidata masintegelaste käitumist, sest aastatepikkune AI-filmide vaatamine on meid pisut nagu ära rikkunud. Neis filmides ollakse harjunud nägema kurja tehisintellekti, robotit, kes tahab kõik inimesed hävitada, sest ta on õel, aga masinad ei ole sellised. Kui masin meid hävitama peaks, võib põhjus olla üsna triviaalne, näiteks see, et inimene tahab masinat välja lülitada, või siis, kui konkureerime samade ressursside pärast.
/---/

Mida olete käsikirjas filmimisel muutnud?

Ma ei tea, kes seda ütles, et filmi kirjutatakse neli korda: kui kirja paned, kui filmid, siis montaažis ja lõpuks, kui publik seda näeb. Mina muudan filmi igas faasis ja väga palju.

Mu stiil platsil on suhteliselt vaba: lasen näitlejatel palju ise avastada ja ammutan palju ka võttepaigast. Samuti toimub montaažis üksjagu „kirjutamist“: igas minu filmis on mitu stseeni, mida stsenaariumis pole ja mida ka ei filmitud, vaid mis leiutati koos monteerijaga montaažiruumis.

Samuti meeldib mulle poolikute filmiridade katsetamine mitmete inimeste peal. Stsenaristi ja lavastajana võin ju arvata, et vaataja saab kõigest samamoodi aru nagu mina, aga liiga palju asja sees olles kaob igasugune objektiivsus. Asjad, mis tunduvad kirjutajale huvitavad, ei pruugi seda üldse olla vaatajale. Hea oleks seda teada enne filmi esilinastust ja selle pinnalt otsustada, kas midagi muuta või mitte.

Intervjuu täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/tehislikust-loomulikult/
Kuningas, K. (2023). Tehislikust, loomulikult. Sirp, 12. mai, lk 25–27.

Filmist meedias

Andrei Liimets: „Rannu stiil on olnud läbi tema tööde teadlikult B-filmilik, inspireeritud ennekõike Ameerika iseseisvast kinost. Just ookeani taga leidiski aset Rannu 2016. aasta debüüt, raamatumüüjate raskest elust rääkiv mikroeelarvega «Ameerika suvi». Varem ise just tehnoloogiaettevõtja ja investorina tuntud Rannu ongi teinud filme teemadel, millega ta on oma elus ja töös rohkelt kokku puutunud – laiemat tähelepanu ja kiitust kogus tema 2019. aasta komöödia «Ükssarvik», kuuldavasti ootab järgmisena ees film krüptovaluutast. /---/

Rannu pigem innukas kui tehniliselt viimistletud, nii-öelda rebitud servadega stiil toimis „Ameerika suves“ ja „Ükssarvikus“ hästi, kuid „Lapsmasina“ kaalukamad hetked ja tõsisemad pöörded osutavad ka selle piiridele. Esmalt justkui lastefilmina lahti rulluvas, kohati koomilises, ent üha enam ka õudusžanri vahendeid laenavas loos lähevad mõnevõrra sassi satiir ja klaustrofoobne tehnoõud, enesepila ja tulevikukõu.

Nagu sellises toonide rohkuses juhtuma kipub, kisub pilt liigagi kirjuks ega luba ühelgi neist eraldi esile tõusta. Vaatamist väärib „Lapsmasin“ aga juba üksnes oma päevakajalisuse ja jõulise lõpplahenduse tõttu. Tegijate sõnul aitas tehisintellekt filmi eriefektide ja reklaammaterjalidega. Vaevalt on kaugel aeg, mil võime kinodest leida tehisintellekti autoportree.

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7772634/arvustus-tehisjumalad-tulevad-eestlased-tegid-ai-hoiatusfilmi
Liimets, A. (2023). Tehisjumalad tulevad! Eestlased tegid AI-hoiatusfilmi. Postimees, 12. mai, lk 16.

Tõnu Karjatse: „Rain Rannu asutatud Tallifornia näitas end selgi aastal sõltumatu filmitootja ja arvestatava erarahastajana. Tallifornia rahastusel valmis 2023. aastal isegi neli täispikka mängufilmi: Rain Rannu enda lavastatud „Lapsmasin” ja „Vaba raha” ning kaasrahastusel Rainer Sarneti „Nähtamatu võitlus” ja Tanel Toomi „Viimane vahipost”. Pooleldi ingliskeelsete „Lapsmasina” (valminud 2022, kinodes 2023) ja „Vaba raha” ühisnimetajaks on didaktilisus — mõlemad filmid käsitlevad ka nooremale vaatajale tänapäeva inforuumist tuttavaid teemasid, võttes vaikimisi ülesandeks hoiatada noori tehnoloogia arenguga seotud ohtude eest. Rannu on eesti filmis ilmselt ka esimene, kes tegeleb krüptoraha ja tehisaru temaatikaga, kusjuures esimesena on Rannu tunnistanud ka tehisaru kasutamist filmiloomes — „Lapsmasina” subtiitrite tõlked, graafiline disain ja muusika valmisid tehisaru kaasabil.

„Lapsmasin” viib peategelase, rabasse eksinud üheksa-aastase tüdruku (Anna Elisabeth Leetmäe esimene roll) tehisaru arendajate salapunkrisse, kus viimistletakse inimesest võimekamat tehisintellekti. Rannu astub siin dialoogi ka Stanley Kubricku/Arthur C. Clarke’i „Kosmoseodüsseiaga” („2001: A Space Odyssey”, 1968), tõstatades eesti filmis esmakordselt küsimuse tehisaru ülimuslikkusest. Vaatamata hüperboolselt naiivsele apokalüptilisele lõpule on „Lapsmasina” lugu ise lihtsa lineaarse ülesehitusega, mis on arusaadav ka põhikooli õpilastele. Suured küsimused väikestele vaatajatele. „Vaba raha” paneb aga väikese vaataja ette selliseid küsimusi, millele ei pruugi rahuldavat vastust saada ka vanematelt. Ehkki filmi tegevustik keerleb krüptoraha ümber, jääb digivaluuta toimemehhanism, selle tõus ja langus segaseks, hajuma kipub ka filmi fookus. Samas sobib „Vaba raha” mõttevahetuse algatuseks, et keeruline teema selgemaks rääkida. „Vaba raha” täidab oma ülesande, kui võtta seda õppefilmina krüptovaluuta ja hangeldamisega seotud riskidest.“

Karjatse, T. (2024). Siin me oleme – aasta 2023 eesti mängufilmis. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 85–90.