Marju. Südame kutse (2022)

Filmist meedias

Brigitta Davidjants: „Läniku omaaegset läänelikkust ja glamuuri rõhutavadki minevikukaadrid 1980. aastatest. Neis näidatakse tema julgeid kostüüme, mis meenutasid Kim Wilde’i ja Madonna omi, ning uhkeid kontserdiülesvõtteid. Sümboolne on ka stseen klaveri saatel esinemisest, seltskond kuulamas – kusjuures üks kuulajatest hoiab elegantselt käes banaani. Pisiasi, aga oh kui ajastumärgiline! Muide, just selles stseenis, samuti filmi lõpukaadris tõestab Länik, et ta tõesti laulab ja keerulisematki repertuaari. /---/

Mulle on jäänud mulje, et eraettevõtluse ja tõelise vaba turu tingimustes oli Marju Länik n-ö vanadest olijatest üks väheseid, kes muutunud oludega üsnagi hästi toime tuli. Tuntud lood said uue, tantsulisema kuue ja suvetuuridel saatis teda metsik edu. Aga selle aja ja tänapäeva vahel haigutab ligi 30-aastane ajaauk. Ja kusagil seal on peidus vähemalt sama põnev lugu kui omaaegsed estraadi- või nüüdsed külarännakud. Arvestades filmi pikkust – tund ja 20 minutit –, oleks linateos ehk võitnud, kui režissöör jutustanuks mõnda lugu lühemalt ja säästnuks aega lähimineviku lugudele. Loodetavasti kuuleb neid jutustamata lugusid Marju Läniku järgmisel ümmargusel sünnipäeval.“

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120063838/arvustus-marju-lanik-sudame-kutse-naitab-et-lauljatar-on-ikka-veel-staar
Davidjants, B. (2022). Marju Länik. Südame kutse rahva rüppe. Eesti Päevaleht: LP, 9. sept, lk 47.

Priit Pullerits: „Liivi tehtud film tekitab paratamatult võrdluse Vahur Kersna mammutportreesaadetega, olgu Jaak Joalast või Gunnar Grapsist, Evelin Ilvesest või Urmas Otist. Need kõik, nagu ka film Länikust, räägivad kronoloogiliselt peategelase elu- ja loomeloo. Liivi film erineb Kersna saadetest ennekõike selle poolest, et seal ei ole rääkivaid kõrvaltegelasi. Ent see ei ole puudus, vaid sel, kui järele mõelda, leidub sisuline põhjendus. Nimelt: „Marju. Südame kutse“ on väga üksildase inimese film.

Ma ei tea, kas just seda tahtis Liiv rõhutada, aga nii see tal välja kukkus. Just sellise, üksildasena, ta Läniku elu meile näitab.

Teine asi, mille üle Liiv vaatajat mõtlema paneb – taas on raske aimata, kas sihilikult või kogemata –, on see, kus taustal tasub meenutada Jaak Joala laulu „Kuulsuse kannul“ ja Oscar Wilde’i romaani „Dorian Gray portree“.

Filmis on justkui kaks paralleelliini. Üks on Läniku elutee ja teine tema esinemistega täidetud hiljutine suvi. Need kulgevad vaheldumisi, kuid on kaks täiesti erinevat, tugevat kontrasti loovat maailma.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7604952/arvustus-kahe-maailma-terav-kontrast-laniku-filmis-kriibib-hinge
Pullerits, P. (2022). Kahe maailma terav kontrast Läniku filmis kriibib hinge. Postimees, 14. sept, lk 17.

Madis Kolk: „Urmas Eero Liiv ütles: „Minu eesmärk oli teha üks positiivne, hea ja hell film.”2 Pean tunnistama, et selle helluseni jõudsin alles filmi teistkordsel vaatamisel, kui lõpukaadrites kõlav instrumentaalsaateta „Otsin sinu kaugeid silmi” ja droonikaadrid mööda teed kõndivast Länikust hakkasid tõepoolest mõjuma eraldi sõnumina, aidates distantseeruda kõigest eelnenust, mis näis rõhutavat peategelase kaotusi ja kurbust, kulmineerudes tantsunumbriga laulule „Jää kauaks mu juurde” (tantsuvideo lavastajaks on märgitud UEL, ilmselt siis režissöör ise?). Neid valikuid ei saa režissöörile ette heita, kuid kohati tundus see tendentslik ja kistud, nii et jäi üle vaid imetleda, kui väärikalt lauljanna ise režissööri seatud lõksudest ja provokatsioonidest välja tuli. Erinevalt Kukerpillide-filmist, kus kaamera hoidus veidi kaugemale, et vanad väärikad mehed saaksid muusika kohta huvitavaid mõtteid vahetada, sundis Liiv Länikule pidevalt peale lärmaka ja kohati läbuse konteksti ja lasi tal rääkida oma elu glamuursetest kõrghetkedest justkui minevikuvormis. Vindi keeras peale Läniku isa surmaga seostatud „Jää kauaks mu juurde”, millele järgnes justkui lohutuseks teade presidendi teenetemärgist. Alles päris lõpus, Sergei Manukjani ja Henry Laksi imeilusa „Silmade” laulu ajal rebis Länik end kogu sellest eelnevast slepist päriselt lahti, andes aimu sellest, kes ta tegelikult on või millised on olnud ta pärisunistused. Nagu öeldud, pääses see mõjule alles teistkordsel vaatamisel. Kui selline tajude orkestreerimine teel lõpptulemuseni oli teadlik, siis on tegemist tõepoolest hella filmiga, kuid see hellus saavutati kohati robustsete vahenditega.“ /---/

Arvustuse täistekst: https://www.temuki.ee/archives/6521
Kolk, M. (2022). Läniku minoor ja Kukerpillide mažoor [filmidest „Marju. Südame kutse“ ja „Kukerpillide rapsoodia“]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 104–110.