Jäätee veerel (2023)

Tehke lahti turvavöö, seadke kiiruseks 25 km/h, hoidke auto uksed lahti ja meie sõit võib alata! Me kihutama mööda jääteed, mis on justkui peegeldus tänapäeva maailmast. See on mõranenud, ohtlik, käänuline, ettearvamatu. Selle tee nähtavus on madal. Ometi on see ainus tee, mis meil on. Dokumentaalfilmi tegevus toimub Eesti põhja- ja läänerannikul, kus talvine jääteede kasutamine on Eesti sajanditevanune traditsioon, mille kohaselt avatakse jäätee igal aastal autodele ja jalakäijatele. Jäätee on aga nagu kummitustee – keegi ei tea, millal ja kuhu see täpselt tekib. See sõltub talvest. See sõltub jää paksusest. See sõltub inimeste võimalustest. Dokumentaalfilmi peategelane on jäätee valvur Jaanus. Me näeme teda tööl, kuuleme tema mõtteid. Filmi kõrvaltegelaste seas on linnapea, linnarahvas ja külarahvas, kellel kõigil on asjas oma arvamus, olgu selleks siis hirm või optimism tuleviku suhtes. Sügisest talveni näeme ettevalmistusi jäätee ehituseks ja tegevust jääl.
Film vaatab maailma läbi Kreeka geograafi Pythease silmade, kes külastas Aestide maad 2300 aastat tagasi ja kes kirjeldas esimest korda Mare Concretum’i, ookeani, millel saab kõndida. Film peegeldab inimeste soovi olla õnnelik kiiresti muutuvas maailmas, isegi kui see maailm puruneb nagu kevadine jää. Kuigi jää näib tekitavat pingeid, sulatab see inimeste südametes midagi ning
muudab nad inimlikumaks, sõbralikumaks. Jää teeb inimestele rõõmu, jää kustutab piirid inimeste vahel.