Jäätee veerel (2023)

Kaspar Viilup: „Samad ambitsioonid on tegelikult ka Arko Oki dokfilmil „Jäätee veerel”, sest sealgi saavad kokku inimeste lootused, unistused ja plaanid, mida hakkab korrigeerima loodus oma määratu jõuga. Okk proovib kalduda oma filmiga filosoofiasse, aga teema lihtsus — inimene versus jää — muudab suured sõnad tühiseks. Palju kõnekamalt mõjuvad hetked, kui midagi ei öeldagi ja sümbolid kõnelevad iseenda eest. Tundub isegi, et „Päikeajaga” uhkelt konkureeriv film on „Jäätee veerel” sees peidus, aga fookus eksleb liiga palju, miniteemasid tuuakse pidevalt juurde ja lugu nn suvalisest elust, omamoodi ühiskonna täitematerjalist hajub ära ning ka terava pilguga otsides näeme vaid üksikuid sähvatusi.“

Viilup, K. (2024). Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 91–96.