Eeva (2022)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Lucija Mrzljaki ja Morten Tšinakoviga

„Eeva“ tundub teemalt rohkem Balkani kui Balti mõjusfääri kuuluvat, mis puudutab matusekombeid ja rituaale. Ma ei näe, et eesti matusel kellelgi niimoodi katus ära sõidaks, aga Balkanimaades võib-olla küll.

Mrzljak: Kusturica filmidele mõeldes võib olla küll. Me ei andnud oma filmile kindlat toimumiskohta. Mõte oli see, et Eeva kogeb eri leinaetappe: matuse alguses nutavad kõik, aga tema on pealtnäha täiesti tundetu. Järk-järgult rohkem alkoholi juues pääsevad aga tunded tema seest välja ja ta kaotab kontrolli.

Ta on ka ainus naine, keda ümbritsevad mehed.

Mrzljak: Ja veel sama näoga mehed. Tema seisukohast on kõik näod ühesugused: sõbrad, pereliikmed, kõik sulavad üheks. Me jälgime kogu filmi vältel tema emotsionaalset teekonda, teised on taustal.

Tšinakov: Mind vist võluvad lihtsalt samalaadsete nägudega inimesed. Lucija vastus oli muidugi parem.

Kas teie tunnetus tuleb mingitest erinevatest kohtadest, mis tuleb filmides omavahel kokku viia?

Mrzljak: See tunnetus on erisugune, aga samal ajal ka sarnane. Me jagame Ida-Euroopa kultuuri ja ajalugu, samuti huumorit. Kooslus oli huvitav, aga ka väga loomulik.

Tšinakov: Ma toon välja ka selle, et Lucija oli juba mõnda aega Eestis õppinud. Meil olid ka samad õpetajad, nii et mõjud olid sarnased.
/---/

Kuidas teil kahel noorel inimesel tuli üldse soov teha film leinast, kaotusest ja petmisest? Üsna karmid teemad.

Tšinakov: Karmid tõesti. Ma püüan filmi kirjutades üldse mitte teemadest mõelda. Tavaliselt on impulsiks mõni pilt või kujund. See sai alguse unenäost. Nägin stseeni, kus rähn toksis nokaga morset. Tavaliselt mul pole nii detailseid unenägusid ja ma joonistasin selle kohe hommikul üles. Olen proovinud kirjutada ka teemadest lähtuvalt, kontseptuaalselt, aga see pole mul eriti välja tulnud.
/---/

Intervjuu täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/vali-nutt-liiga-palju-veini-rahn-ja-paar-unenagu/
Priimägi, T. (2023). Vali nutt, liiga palju veini, rähn ja paar unenägu. Sirp, 17. veebr, lk 28–29.

Arvamusi

Ave Taavet: „Võrreldes loomingulise duo varasemate filmidega („Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses”, 2018 ja „Toonekurg”, 2020), on „Eeva” kahtlemata loominguliselt kõige küpsem ja omanäolisem. Kaadrikompositsioonid on hoolikalt läbi mõeldud, värvikasutus tundlik ning montaaži ja muusika rütm sündmustiku tegevust toetav. Ka tegijad ise on tunnistanud, et on filmist filmi pisitasa professor Pärna mõjudest kaugenenud, loomingulist nõudlikkust kasvatanud ja oma käekirja leidnud. Iga edasiminek on paratamatult ka kaugenemine ning eesti animatsiooni kontekstis on „Eeva” suurepärane näide traditsioonidest muutuste ajastul.“

Taavet, A. (2023). Eesti anima AD 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 96–100.

Aurelia Aasa: „Olgu siinkohal markeeritud ka Lucija Mrzljaki ja Morten Tšinakovi „Eeva” (2022), mis linastus esmakordselt küll juba eelmisel aastal „PÖFF Shortsi” raames, ent oli nähtav ka „Animistil”, kus pälvis muuhulgas eripreemia. Filmidele „Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses” ja „Toonekurg” järgnenud „Eeva” on Tšinakovi ja Mrzljaki kolmas koostöö režissööriduona. Kolmest siin käsitletud filmist enim tabab „Eeva” autorianima rahvusvahelisi trende, kus AI tulekule vastukaaluks troonivad üha rohkem analoogtehnikad — kui USA on 3D-animatsiooni kants, siis Euroopas annavad tooni traditsiooniline joonis- ja nukufilm. Oma loo jutustuse, stiili ja teemadebuketiga paigutub „Eeva” ka kohaliku animatraditsiooni kaanonisse, mille raamides on Tšinakov ja Mrzljak tegelikkuses tegutsenud kogu oma animarežissööri autorikarjääri vältel, jäädes ehk vahel liigagi kinni turvatsooni. Ent nagu auto­rid on Sirbi veergudel ka ise osundanud^*, võib „Eevat” teatavas mõttes vaadata mõjutajatest lahti murdmise, ehk isegi loomingulise emantsipeerumise teekonnana. Ehkki filmi keskmes on murtud südamed, täpsemalt matused, on „Eeva” ka filmina käsitletav just emantsipeerumise loona.

Nagu Tšinakovi ja Mrzljaki loomingus sageli, on siingi rõhk olustikul. Filmi pealtnäha kammerlik tegevuslava tuletab meelde Remarque’i või Mauriaci loomingut, kus maailm kuulub traagilise saatusega alkohoolikuist daamidele. „Eeva” märksõnad on lein, purunenud südamed, veinist lookas peielaud, lõputu pohmakapäev ja soundtrack, milles kaigub Édith Piafi südamevalu. Pärna ja Jancise mõju on filmis endiselt olemas, ent kahtlemata on „Eeva” oma autorite filmidest kõige küpsem ja enesekindlama autoripositsiooniga. Rõõmustab, et varasemast märksa rohkem on esil Mrzljaki kunstnikukäekiri, mis on praeguseks leidnud animatsiooni kõrval tee ka mitmetesse raamatuillustratsioonidesse. Filmi autorite juures on vahest aga kõige huvitavam see, et ehkki tegutsetakse Ida-Euroopa (Eesti) ja Balkani (Horvaatia) mõjuväljas, domineerib nende loomingus üha rohkem Põhjamaade nostalgiline, kaurismäkilik tundlikkus, millesse on segatud kübeke prantslaslikku elegantsi.“

* Tristan Priimägi 2023. Vali nutt, liiga palju veini, rähn ja paar unenägu. Intervjuu Lucija Mrzljaki ja Morten Tšinakoviga. — Sirp, 7. veebr.

Aasa, A. (2023). Eesti animatsioon vajab rohkem refleksiooni [festivalil „Animist Tallinn”, 16.–19.08.2023 linastunud filmidest: Mattias Mälgu „Operatsioon Larp” (2023); Kristjan Holmi „Kaheksandal päeval” (2023); Lucija Mrzljaki ja Morten Tšinakovi „Eeva” (2022)]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 93–98, ill.