Koerkorter (2022)

Filmist meedias

Ave Taavet: „Priit Tender on eesti animamaastikul juba tuntud tegija. Tema loometervikut iseloomustab otsingulisus: järjepanu vahetab ta tehnikaid, žanreid ja teemasid, püsides siiski ühtaegu mõttetihe ja mänguline. „Koerkorteri” loominguliseks tõukeks on Andres Ehini luuletus „Olla koerkorter”, mille loodud rusuv ja ähvardav kujutluspilt on edukalt edasi kandunud filmi stiili. Lugu endisest balletivirtuoosist, kes nüüd vahetab oma kunsti viinerite vastu, et toita ablast koerkorterit, on muidugi päevakajaline. Lisaks otsestele viidetele kinnisvaraturul valitsevale ebakindlusele ja paljusid (eriti aga loov­isikuid) kummitavatele majanduslikele raskustele võib filmist leida kriitikat ka lageraie (puutüügastega kaetud tühermaastikud) ja intensiivfarminduse aadressil.

Pisut küsitav on ehk stiililine valik rõhutatult (post)sovetlikku olme kasuks, alates lömmis Žigulist ja lagunevast silikaatmajast kuni Leningradi paberosside ja räämas kolhoosihooneni. Selline, pigem minevikku või perifeeriasse suunatud pildikeel võtab ülimalt tänapäevastelt teemadelt pisut teravust maha. Teisalt mõjub see aga kahtlemata meeldejäävalt ja tšernuhhalikult, kõnetades mingil kollektiivsel tasandil endiselt hingitsevat idaeuroopa eneseteadvust.“

Taavet, A. (2023). Eesti anima AD 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 96–100.