Heiki teisel pool (2022)

Film kuulub lühifilmide kassetti „Kadumise lühikursus“

Emilia Kõiv: „Katariina Aule lavastatud tragikoomiline vaade surmajärgsesse ellu on mõnusalt totakas, aga Acheroni jõe vaga vee all peitub sügav põhi. Heiki (Ken Rüütel) paneb vast vanavanematelt päritud majas rahumeeli pidu, kui äkki avastab end tühermaalt. Tema teed ristuvad kõigepealt paadimees Charoni (Jarmo Reha) ja siis juba vanaisaga (Martin Veinmann) – selge, Heiki on surnud. Nüüd tuleb ainult välja mõelda, kuidas üle jõe saada, sest selleks hädavajalikku münti pole ei Heikil ega ka vanaisal. Samal ajal ei saa pidused sõbrad elavate maailmas aru, et midagi valesti oleks. Kahe maailma dünaamika saab lahenduses keskseks. Rüütel ja Veinmann on ootuspäraselt head, siingi teenib eraldi kiituse ära stsenarist Sven-Sander Paas.

„Kadumise lühikursus“ on järjekordne näide kodumaise kino tugevusest. Alati ei ole tarvis pooltteist tundi (või rohkematki, nagu viimasel ajal kombeks on saanud) – piisab 20 minutist, et luua tegelased ja maailm, mis vaatajale ka midagi ütlevad ja kuidagi hinge poevad. See, kui erinevad kõik viis filmi on, teeb terviku üksnes tugevamaks, ükski teos ei astu teisele kandadele. Ja lühikursuseks võib seda nimetada küll – kui kinosaalis lambid põlema löövad, on kadumine mingil määral omandanud uue tähenduse.“

Kõiv, E. (2023). „Kadumise lühikursus“ näitab taas kodumaise kino tugevust. Eesti päevaleht: LP, 6. apr, lk 46–47.

Anne Vetik: „„Heiki teisel pool“ suudab paar korda naerma ajada ja seda täiesti siiralt. Katariina Aule ellu kutsutud sarmikas lohh Heiki on usutav ja temaga läheks vabalt nii peole kui teispoolsusse ekskursioonile paadiga sõitma, vennike ei jää kusagil hätta. Selle väikese žanrifilmi puhul õnnestub ülalmainitud paari pintslitõmbega karakteri toimima panek igati.“

Vetik, A. (2023). Eesti filmi kiirkursus. Eesti Ekspress: Areen, 12. apr, lk 59.