Kapten Volkonogovi põgenemine (2021)

Filmist meedias

Andrei Liimets: „1930-ndate Peterburi on filmis kafkalik-bulgakovlik, ühtaegu tuttav ja võõristav, läbivalt kõle paik, kus kannatused varitsevad iga nurga peal. Volkonogovi rännak mõjub kordamööda killuna Venemaa tumedast ajaloost, tänapäeva allegooria kui ka postapokalüptilise düstoopiana. /---/

Lavastajad Natalja Merkulova ja Aleksei Tšupov pole läinud satiiri, groteski ega otsesõnalise kriitika teed. Selle asemel on püütud tabada mõningate kunstiliste liialduste abiga ajastu õõva, lootusetust, lõputut hirmu, aga ka absurdi – mantrat, et tegu on õigusriigiga, kus kedagi ebaseaduslikult ei kohelda, küll aga leiab igale karistusele süüteo. Siit ei puudu kummaline tragikoomika, kuigi valdavalt on sündmused lihtsalt traagilised.

„Kapten Volkonogovi põgenemise“ loo tasand ei ole aga niivõrd poliitiline, vaid ennekõike moraalne. See on piibellikult võimas pilt maailmast, kust jumal näikse ammu lahkunud olevat. Tegevus toimub dantelikus põrgus, mis on täidetud sürreaalsete asjadega, nagu NKVD-laste tantsu- ja laulunumber, hukkaja õppetunnid ja kõiksugused rohkem või vähem loomingulised piinamismeetodid.

Ümbritseva eetilise sasipuntrata võikski filmi otsast lõpuni kiita. Juri Borissov on samm-sammult oma tegude olemust taipava Volkonogovina erakordne, Nikita Kukuškin kamraad Veretennikovina vähemalt sama meeldejääv. Punased rõivad ja gaasimaskid meenutavad aurupungi esteetikat ning kostüümi- ja kunstnikutöö on muljetavaldav, nagu ka kaasstsenarist Mart Tanieli kaameratöö.

Kuigi filmi tegevus toimub kaugel 1938. aastas, on keeruline kujutada ka praegusest Venemaast ette hävitavamat pilti. Sõjafoon on ühtaegu pidurdanud filmi levi ja ainult kasvatab tema kõhedat mõju. Volkonogov võtab pähe, et tema ainus pääsemine saab seisneda andestuses kasvõi ühelt oma tosinatest, kui mitte sadadest ohvritest. Kas ja kuidas on võimalik lunastada Venemaad, jääb vaikivaks karjatuseks.“

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120125048/arvustus-uha-uuesti-kannatav-kapten-volkonogov-hirmuaratavalt-kohe-pilt-suure-terrori-lopupaevist
Liimets, A. (2023). Üha uuesti kannatav kapten Volkonogov. Eesti Päevaleht, 9. jaan, lk 12–13.

Andrei Hvostov: „Filmi pealkiri on raskesti tõlgitav. „Капитан Волконогов бежал“ on eesti keelde pandud kui „Kapten Volkonogovi põgenemine“, inglise keeles on see „escape“, prantslastel „la fuite“, sakslased on üldse loobunud tõlkimiskatsest, eelistades festivalireklaamides filmi ingliskeelset nimetust.

Verb „бежал“ tähistab kahte tegevust: põgenemist kellegi või millegi eest ning lihtsalt jooksmist kui niisugust. Pärast filmi läbivaatamist saate aru, et Nataša Merkulova ja Aleksei Tšupovi filmi kangelane kapten Volkonogov (Juri Borissov) teeb võrdsel määral nii ühte kui teist. Ja see on oluline. /---/

Loe edasi:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120123540/kapten-volkonogovi-pogenemine-mis-juhtub-kui-timukal-arkab-sudametunnistus
Hvostov, A. (2023). Mis juhtub siis, kui timukal ärkab südametunnistus. Eesti Ekspress: Areen, 11. jaan, lk 46–47.

David Vseviov: „Venemaa kallaletung Ukrainale ning Butšas ja mujal sooritatud massimõrvad, millega siseriiklikul tasandil kaasnes repressioonide järsk laienemine, andsid varjamatult mõista, et oma põhilistes joontes on 1938. aasta Venemaal tagasi. Muutes koos sellega kurjuse, kasutades Hannah Arendti määratlust, olemuselt banaalseks. Et 2022. aasta 24. veebruar on toonud kapten Volkonogovi (Juri Borissovi suurepärane näitlejatöö) 1938. aastast tänasesse päeva, kinnitab ilmekalt samuti fakt, et film, mille valmimist oli eelnevalt toetanud Venemaa kultuuriministeerium, pole saanud Venemaa ekraanidel linastumiseks luba. Ju siis see, mida esialgu peeti minevikku suunatud hoiatavaks kriitikaks, osutus tänase päeva kontekstis tabamuseks kümnesse. /---/

Klassikaliste põnevusfilmide puhul leiab ikka kangelase, kellele kinosaalis kaasa elada ning kellega vahetevahel unenägudes samastuda. Kuid antud filmis sellist tegelast pole. Ei saa ju kaasa tunda moraalselt laostunud kapten Fjodor Volkonogovile, keda ajendasid põgenema tegelikult mitte südametunnistuse piinad ja patukahetsus, vaid hirm sattuda siinses ilmas endiste kamraadide küüsi, või pärast surma piinelda igavesti põrgus. /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7692801/ajaloolane-david-vseviov-sojavastasest-eesti-venemaa-koostoofilmist-selles-loos-pole-kangelasi
Vseviov, D. (2023). Sõjavastasest Eesti-Venemaa koostööfilmist: selles loos pole kangelasi. Postimees, 19. jaan, lk 16.