Kuulsuse narrid (2023)

Filmist meedias

Kaspar Viilup: „Ain Mäeotsa lavastatud ja Ott Kiluski kirjutatud "Kuulsuse narridest" rääkides tuleb kasutada mõistet "uutmine", ning kaugeltki mitte heas tähenduses. Esmakordselt 1892. aastal ilmunud jutustuse "Tallinna narrid ja narrikesed" esimene osa "Kuulsuse narrid" on tegelikult ka 130 aastat hiljem igati ajakajaline. Õigemini, lugu andetust kirjanikust ja ebaõnnestunud leiutajast, kes lõpututele tagasilöökidele vaatamata ikkagi loomist ei lõpeta, on aastatega isegi rohkem tõeks saanud: kas pole mitte sotsiaalmeedia täis kaasaegseid Saalomon Vesipruule ja Jaan Tatikaid, kes peavad vajalikuks järjepidevalt oma tühja jutu ja sooja auruga rahvast tüüdata?

Pealtnäha on olemas kõik alused selleks, et uutmise käigus "Kuulsuse narrid" tänapäeva tõsta, aga mis siis valesti läks? Tundub, et filmitegijaid ei huvitanudki need varem mainitud motiivid, sest loost on pea täielikult kadunud Bornhöhe teksti tuum ja sügavam idee. Tõepoolest, alles on jäänud tegelased Saalomon Vesipruul ja Jaan Tatikas ning korduvalt markeeritakse ka tegevusi, mis on tuttavad nii raamatust kui ka telelavastusest – näiteks puu otsas luuletuste kirjutamine, lennumasina ehitamine, maja õhku lendamine –, aga sellega sarnasused ka piirduvad.

Lugu ei keskendu enam andetutele loojatele – täpsemalt, 80 minuti jooksul ei saa need vaatajad, kellel raamat lugemata ja telelavastus nägemata, isegi aru, et nad oleksid andetud! –, vaid armukolmnurgale. Või on see hoopis nelinurk? Õige, siinkohal peabki lugejatel tekkima küsimus, et keda siis Vesipruul ja Tatikas täpsemalt armastavad, sest originaalteosest ei meenu ju tegelikult ühtki naistegelast! Või kui neid ka oli, siis episoodilistes ja marginaalsetes rollides...“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.err.ee/1608845158/arvustus-pole-kuulsust-ega-narre
Viilup, K. (2023). Arvustus. Pole kuulsust ega narre [filmist „Kuulsuse narrid“]. ERR.EE

Veiko Märka: „Lisada ekraanile jõudmisest peale kultusliku iseloomu omandanud telelavastusele sama süžee ja pealkirjaga film oli suur risk. Aga nüüd võib Joosep Tootsi kombel õhata: „Hea, et see niigi läits!“ Filmi tegijad ei visanud last ehk Eduard Bornhöhe ja Ago-Endrik Kerge sünnitatut koos pesuveega välja. Vesi ise vahetati aga täielikult värskema vastu. Targemaks see protseduur last ei teinud, kuid parem näeb välja küll. On huvitavamaid ja labasemaid muudatusi. Aga häirivaid dissonantse, mingist tähtsast komponendist või tegevuse ja karakterite loogikast loobumist ei ole.

Põhimuutus on kahe tähtsa tegelase lisandumine: üksikemast pesunaine Agnes (Maiken Pius) ja liigkasuvõtjast nilbik Ferdinand (Ott Sepp). Teisalt on kadunud Autor, kel on nii Bornhöhe kui ka Kerge variandis üsna tähtis ülesanne, eriti otste kokkusõlmijana. Seetõttu lõpebki film kuidagi järsku lihtsalt ära. Aga uute liinide lisandumisega on ära hoitud telelavastuse peamine puudus – „Kuulsuse narride“ algtekst, millest see kinni peab, on nii lühike, et sellest poolteist tundi telepilti välja venitada oli võimatu. Nüüd seda viga pole, linateos on just paraja pikkusega.

Ka peategelased on teinud võrreldes Kerge 1982. aasta telelavastusega läbi suuri karakterimuudatusi. Nad on sama rumalad, kuid mitte nii naeruväärsed.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120126568/arvustus-kuulsuse-narrid-vaataja-naeb-kahe-lihtsalt-lolli-asemel-head-vesipruuli-ja-kurja-tatikat
Märka, V. (2023). Viljandi narrid ja narrikesed. Eesti Päevaleht, 12. jaan, lk 12.

Tõnu Karjatse: „Apollo mullused koostööd Taska Filmiga olidki peamiselt komöödiad ja kirjutatud tuginedes meie kultuuriruumis kinnistunud tekstidele: Eduard Vilde „Vigased pruudid”, Eduard Born­höhe „Kuulsuse narrid” ja Juhan Smuuli „Suvitajad”. Kõigis nendes võeti eeskuju ENSV ajal Eesti Telefilmis valminud ekraniseeringutest, legendaarsete näitlejate karakteritest kuni kostüümideni välja. Selge äriline skeem, mille järgimist ei saa ju ette heita, sest milleks pahandada kommivabrikuga. Ergo Kulla „Suvitajad” on siinkohal kõige parem näide — isegi näitlejate tüpaažid on valitud Sulev Nõmmiku telefilmi „Siin me oleme” tegelaste järgi, muudatused stsenaariumis on pigem kosmeetilised. „Suvitajate” nagu ka „Vigaste pruutide” ja „Kuulsuse narride” uute ekraniseeringute eesmärk on tabada kindlat sihtgruppi, neid, kes veel mäletavad nõukogudeaegseid telelavastusi ja näitlejaid ja kes on praeguseks jõudnud kuldsesse, maksujõulisse keskikka. Mantrana kordub ka kõigis Apollo lavastatud filmides maagiline sõnniku sisse astumise motiiv, Ergo Kulla „Vigastes pruutides” leiavad tegelased end väljaheites ka näoli.“

Karjatse, T. (2024). Siin me oleme – aasta 2023 eesti mängufilmis. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 85–90.