Kellele ma naeratan? (2023)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust režissöör Eeva Mägiga

Kui suur osa filmist „Kellele ma naeratan?“ on lavastuslik, kui palju on seal ehedat elu ennast?

Muidu mõtlen ma ise välja ideed, mida arendama hakkan, aga selle filmi puhul pöördusid tegelased ise minu poole ja rääkisid oma loo. See tundus raske ja huvitav. Pikalt otsisin, mida ja kuidas ma ise tahan rääkida. Käisin pereema Maril külas ja kuulsin iga kord, kui palju jälle juhtunud on, ning tundsin, et ma ei oska seda filmi panna – olen võimetu, kui palju hirmsaid asju juhtub.

Milline oli nende algne ettepanek?

Nad olid hädas. Mari oli saanud IV astme vähi diagnoosi ja teadis, et tal ei ole jäänud rohkem elada kui mõned kuud. Selja taga oli lahutus tütre isast. Nad läksid nii tülli, et kuigi oli ühine hooldusõigus, ei andnud tütre isa last Marile, väites, et laps ise ei taha. Minu poole pöördumise hetkeks oli Mari saanud kohtust kõik otsused, et tütar peaks temaga olema, aga isa ei andnud last endiselt üle.

Ema polnud tütart kaheksa kuud näinud ja viimases hädas mõtles, et keegi võiks kajastada, kui võimetus olukorras on võimalik olla. Ta polnud ka kindel, kas näeb tütart enam kunagi, ja tahtis talle endast maha jätta audiovisuaalse mälestuse. Suunasin nad „Pealtnägijasse“, kuna ma ei tahtnud teha ajakirjanduslikku dokfilmi. Sellest oli palju kasu, sest pärast saadet murdis eriüksus lapse isa korterisse sisse ja Mari sai tütre kätte.

See oli hea näide, kui võimetu on kohtusüsteem. Väideti, et iga kord, kui oli tütre üleandmine, hakkas ta nutma ja klammerdus isa külge. Nähtavasti oli laps kogu kohtuvaidluse tagajärjel nii traumeeritud, et kõik tekitas temas segadust ja hirmu. Isegi kui lastekaitseametnikud on sellel üleandmise hetkel seal, ei saa midagi teha, sest laste suhtes ei tohi jõudu kasutada. Kui ta eriüksusega koju toodi, oli ta jumalast rõõmus, klammerdus Mari ja poolvend Oliveri külge, oli neist niivõrd puudust tundnud.

Mulle tunduski huvitav Oliver, kes oli 12 ja teadis, et kaotab varsti ema, samal ajal kui kõrval käis kohtuvaidlus. Mille kõigega peab laps vastamisi seisma! Lõpuks keskendusingi talle. Tütar sai Mari ja Oliveriga olla kaks kuud, kuni Mari suri. Pärast seda jäi tüdruk vanaisa, vanaema ja Oliveriga.

Pool aastat hiljem võttis isa ta lasteaiast ära ja sõitis mõne aja pärast Eestist minema. 2021. aasta suvest saadik ei ole Oliveril oma õega mingit ühendust olnud, ilmselt on ta Iraanis Teheranis, kuna isa on sealt. Mees kasutas lihtsalt võimalust, kuna lapsevanema surma korral liikus hooldusõigus teisele. Kohus oleks võinud kiiremini toimida, et oleks säilinud ka emapoolne perekondlik kuuluvus ja suhtlemine venna ja vanavanematega.

Siin mängib rolli erinev kultuuritaust. Mari arvas, et mehel oli lahutust väga raske andestada, sest Iraani kultuuriruumis naine ei lahuta. See tekitas soovi kätte maksta.

Film juriidilistesse detailidesse ei lähe, vaid on poeetilisem ja personaalsem. Hästi suurt rolli mängib Oliveri jutustajaosa. Kuidas see sündis?

Mina kirjutasin selle vastavalt kuuldule. Lugesime teksti koos Oliveriga läbi ja ta sai ise toimetada ja asju lisada.

Kas laste usaldust oli raske võita, et neile kaameraga nii lähedale pääseda?

See usaldus sündis üsna ruttu. Maril oli suur mõju, kuna tema toetas Oliveri ja filmi tegemine oli nende jaoks teatav teraapia. Oliver sai ka koos meiega kodust minema, mere äärde, mõtted mujale.

Sa mainisid, et sulle meeldib lavastuslikkus. Kui palju sa selle loo juures vabadusi võtsid?

Palju põhineb sellel, kuidas Mari üritas Oliveri oma surmaks ette valmistada. Samal ajal sain aru, et Oliver kuulab, aga tal on tegelikult hirm. Meeletu hirm. Kui ta emast ilma jäi, oli tal ikka väga raske. Filmis püüdsin näidata Mari soovi, et ta vaikselt räägib endiselt oma emaga, elu läheb edasi.

Kui palju sa sihtgrupile mõtlesid? Film esilinastus ju Itaalias noortefilmide programmis.

Ma tean, et see on vale, aga ma ei mõtle kunagi ette, kes on minu publik. Mõtlen nendele tegelastele, sest kui midagi inimlikult rääkida, siis on seda lugu kellelegi ikka vaja. Pigem mõtlesin hästi palju sellele perele, Oliverile ja tema õele, et kuidas käituda nii, et neile mitte rohkem valu põhjustada. Filmimise ajal olid nii kurvad momendid – kaks päeva enne Mari surma filmisime, matustel filmisime. Pidin otsima õiget teed, et mitte teha kellelegi haiget.

Oli mõni tõsine eetiline pundar ka?

Kui Mari hästi viletsaks jäi, ei filminud me teda enam. Viimast korda nägin teda tütre sünnipäeval ilma kaamerata, jätsin hüvasti.

Kui palju oled perega pärast filmi valmimist kontakti hoidnud?

Hästi palju! See ongi mängufilmi ja dokumentaali põhierinevus, et tegelased jäävad väga lähedaseks. Nad ise nimetavad mind ja operaator Sten-Johan Lille teiseks pereks.

Kas nad on filmi näinud? Kuidas Oliver reageeris?

Oliverile oli see väga raske. Ta tegi päris palju pause. Vanaema ja vanaisa on tänulikud.

Seda filmi tehes nägin, kuidas advokaadina kuulad oma klienti ja lähtud seadusest, aga oled mingis mõttes inimeste igapäevaelust täiesti välja lülitatud. Nad tulevad su kontorisse või räägid nendega telefoni teel, aga kohtumääruste ja dokumentide taustal näeb tegelikkus hoopis teistmoodi välja. Sain väga hea päriselu kogemuse. Seda võiks paljud kohtunikud ja laste õigustega tegelevad juristid lähemalt näha.

Saan kohtutest ka aru, kuna otsuseid tehakse mustvalgel alusel, mis ongi keeruline. Ent päriselu mustvalge teksti taga ei tohi jääda õiguse rakendamise varju. Just päriselust tulekski lähtuda, aga sellest ollakse õigussüsteemis tihti liiga kaugel ega osata või ei julgeta tegelikele elulistele asjaoludele otsa vaadata.
/---/

Intervjuu täistekst:
Eeva Mägi: ema polnud tütart kaheksa kuud näinud ja viimases hädas mõtles, et keegi võiks kajastada, kui võimetus olukorras on võimalik olla
Liimets, A. (2023). Eeva Mägi – filmiga ebaõigluse vastu. Eesti Ekspress: Areen, 1. nov, lk 49–51.

Arvamusi filmist

Andrei Liimets: „Filmitegijana on Mägi sedavõrd keerulise olukorra jäädvustamiseks loogiline valik. Lavastajana on ta käsitlenud samalaadseid teemasid, pälvides küllaga tähelepanu oma eri žanris lühifilmide eest. Esmalt dokumentalistikas: „Eesti lugude“ sarjas valminud mustvalge „Lembri Uudu“ (2017) räägib ääremaade kaduvusest ja „Süda Sõrve sääres“ (2019) alkoholismist. Seejärel mängufilmides: metafoorne „Maakohus“ (2020) puudutab fantaasiaküllaselt just vaidlust lapse hooldusõiguse üle, vesternmuusikal „3. oktavi F“ (2022) aga naistevastast vägivalda.

Eeva Mägi taust on pealegi õigusteadus ning ta tegutseb vandeadvokaadina. Sellest on kindlasti abi, et läheneda sedavõrd tundlikule teemale teadlikult nii juriidilise kui ka emotsionaalse külje pealt. Mitte ilmaasjata pole seesuguste kaasuste kujutamine ajakirjandusele tõeline miiniväli: tuleb astuda vanemate vaenu keskele, sageli sõna sõna vastu olukorra puhul hoiak kujundada, kusjuures mängus on laste õigused, tõstatub nende kujutamise ja mõjutamise küsimus, antud juhul veel ka surma ning leinaga seonduv.

Kõike eelkirjeldatut augusti lõpus Itaalias esilinastunud ning pärast PÖFFi lõpuks ka Eestis kinno jõudnud dokumentaalfilmist „Kellele ma naeratan?“ õigupoolest ei leia. Ajakirjandusliku ülevaate asemel otsustas Mägi filmida üles poeetilise essee emalt oma mahajäävatele lastele, viisi suhelda nendega ka pärast surma. Peategelaseks sai ema ja tütre asemel hoopis „Pealtnägijast“ napilt ja valenime all läbi vilksatanud eelmisest suhtest sündinud poeg Oliver. Filmis vaadeldaksegi sündmusi õde koju igatseva poisi pilguga: tal tuleb rinda pista probleemidega, millega tegelemine on kujuteldamatult keeruline täiskasvanulegi, rääkimata siis varateismelisest lapsest.

„Kellele ma naeratan?“ on suuresti justkui ema ja poja vestlus, millest käivad tegelastena läbi ka vanavanemad ja vahepeal isa käest kätte saadud tüdruk. Nagu Mägi lühidokkideski on pildikeel eleegiliselt mustvalge – selle kasuks otsustati töö käigus. Operaator Sten-Johan Lille mõnikord põrandalt vaatlev, siis ülalt liuglev kaamera loob lausa spirituaalse tunnetuse. Pildiliselt on eriti meeldejäävad hetked mere ääres ning jõudmine uude koju, taustal mängimas Bryan Adamsi hitt „Run to You“.

Lavastaja valikut on raske kahtluse alla seada ja „Kellele ma naeratan?“ kahtlemata puudutab. Sündmuste laiem kontekst ei tule siiski filmist välja: puudu jääb ülevaatest, mis parasjagu ümberringi toimub, kuidas ühe või teise olukorrani on jõutud. Kogu loo mõõtmete ja Mägi taustateadmiste tõttu jääb painama mõte, et õigussüsteemi ning inimeste valikute kohta võinuks öelda rohkemgi. Arvestades käsitletud teemade kaalu ning kaugeleulatuvat mõju ühiskonnas, on aeg kindlasti küps just suurema selgitusjõuga, detailsemaks käsitluseks, mis sunniks neist rääkima viisil, mida sedavõrd kujundlik, poeetiline, isiklik pilt ilmselt ei tee.

Öelda on filmil siiski palju ja südamele koputada paljudele, peeglisse vaadata ning ümberringi toimuvat vaagida on samuti põhjust nii õigussüsteemi ja ametite kui ka lapsevanemate ja kõrvaltvaatajate seisukohalt. Valitud vaatenurga aadressil on veebiavarustes juba välkunud teravaid nooli, kuna lapsi puudutavates hooldusvaidlustes olevat nõrgemas positsioonis sageli just mees ning õigus antavat igal juhul emale. Sellist asjade käiku on otsapidi kujutanud Liina Triškina-Vanhatalo oma draamas „Võta või jäta“ (2018).

Niivõrd pealiskaudse kriitikaga on raske nõustuda. Mägi ei ole filmis valinud soo järgi poolt ega püüdnud isegi esitada sündmusi ema Mari vaatepunktist. Küsimus pole selles, kumb vanem on süüdi, vaid soovitakse näidata, kuidas kogeb seda kõike laps.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/paevakaja-ja-pilvepiiri-vahepeal/
Liimets, A. (2023). Päevakaja ja pilvepiiri vahepeal. Sirp, 1. dets, lk 16–17.

Kaspar Viilup: „Kuigi minu enda peas jagunes möödunud dokiaasta üsna mugavalt alateemadeks, on ka üksikuid näiteid, mis ei allu naljalt ühelegi liigitusele. Võtame näiteks Eeva Mägi täispika doki debüüdi „Kellele ma naeratan?”, mis kõnnib oma vormiga õhkõrnal piiril. Ühes ääres on kriipivalt valus perekonnalugu, millele Mägi läheneb delikaatselt, teisel pool juba tema lühifilmidest tuttavad vormimängud ning dokumentaal- ja mängufilmi kokkusulatamine. Eeva Mägi tõestab, et ta ei võta endale filmitegijana kunagi lihtsamat ülesannet, vaid läheneb ka keerulistele probleemidele otsekui suurte kogemustega kirurg, kes lõikab millimeetri täpsusega sealt, kust vaja, ning teeb seda sihikindlalt ja kahtlusteta. Samavõrd hästi valdab Mägi provotseerimise kunsti — „Kellele ma naeratan?” puudutab meis midagi, mis paneb meid tundma ebamugavust, kuna meile ei meeldi, et filmitegija meile nii lähedale poeb, aga tagantjärele oleme talle tänulikud. Eeva Mägi on kõige laiemas mõttes julge filmilavastaja: on võimatu ette aimata, mida ta järgmiseks teeb, sest iga tema järgmine valik on ootamatu ja uudne.“

Viilup, K. (2024). Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 91–96.