Eduard Viiralt (1968)

Linastusluba 20.12.1968

ENSV Kinokomitee lubab linastada dokumentaalfilmi "Eduard Viiralt" kogu Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Allikas: Eesti Filmiarhiivi toimik nr 1742.

Filmist toonases kriitikas

Mart Eller: „Igasuguse hinnangu aluseks saab sageli võrdlus. Filmi puhul Eduard Viiraltist (teostaja Ü. Tambek, stsenarist O. Kangilaski, pilt R. Maran, muusika A. Marguste) on selleks kõrvutamine meie teiste filmidega kunstnikest ja igaühe isikliku ettekujutusega E. Viiraltist. Eesti kunstnikest on tõepoolest üksikuid filme juba tehtud. Neid meenutades ei kerki aga silmade ette enamasti mitte kõigepealt kunstnik ja tema teosed, vaid näiteks hoopis sügistuules lendlevad lehed, sillerdav vesi, ootamatud valgusefektid jmt. Tundub, et meie filmimeestel pole olnud usku kujutava kunsti väljendusjõusse ja seetõttu on appi võetud kõiksugused, sageli vägagi trafaretsed, «meeleolu loovad» kõrvalelemendid. Kuid kui seda usku ei ole, miks siis üldse selliseid filme teha, mille peamiseks eesmärgiks peaks ju olema ühe või teise kunstniku loomingu eripära avamine filmikunsti vahenditega? Või on lihtsalt puudunud arusaamine kujutavast kunstist ja oskus seda interpreteerida? Filmis Eduard Viiraltist on mindud hoopis erinevat, senisele lausa vastandlikku teed — paarilauselise sissejuhatava diktoriteksti järel näeme ekraanil ainuüksi graafiku teoseid ja kuuleme muusikat, kõigist muudest vahenditest on loobutud. Oluline on ainult, kuidas neid teoseid näidatakse, millise valikuga, millises järjekorras, millises tempos, millistes detailides. Filmi loojad ei ole kahelnud vaataja võimeis elada sisse Eduard Viiralti loomingusse interpretatsiooni kaudu, jäetuna ilma abistavast sõnalisest seletusest ja toetatuna vaid muusika poolt. Kuigi see pole põhimõtteliselt muidugi ainuke lahendus, on ta end käesoleval juhul igati õigustanud. Me võime siin hinnaalanduseta rääkida kunstilisest kordaminekust. Filmi autoritel on õnnestunud kolme kunstiliigi sünteesina (kujutav kunst ja muusika ühendatud filmikunstiks) luua tugeva emotsionaalse mõjuvusega tervik. Just järjest kasvav pinge, mis vaatajat haarab, on filmi üks väärtuslikumaid omadusi. Kordame veel — kõik see on saavutatud kunstiteoste näitamisega. Eduard Viiralti puhul on niisugune lahendus ka loogiline, sest ta oli kunstnik, kelle elus oli kõige tähtsam looming. Siin avaldub kogu Eduard Viiralti biograafia, kunstiliste tõekspidamiste areng ja dünaamika — mida kõike on filmi autoritel läinud peajoontes ka korda tabada. Film Eduard Viiraltist on kunstiteos kunstnikust, mis on loodud tema teoste selgesuunalises mõtestamises ja väärib sellisena kiitvat hinnangut.

Nagu iga interpretatsiooni puhul, võib muidugi ka siin vaataja olla autorite tõlgitsusega suuremal või vähemal määral nõus. Eduard Viiralti loomingu eripalgelisuse tõttu ei ole tema erinev mõistmine sugugi üllatav. See on kontseptsiooni küsimus, milleks meil igaühel on õigus. Eduard Viiralti loomingu kui terviku seisukohalt peab siiski ütlema, et mõnevõrra liigselt pääses filmis domineerima ehk kunstniku maailmanägemise skeptiline ja irooniline külg, fantastika ja grotesk kippusid varjutama harmoonilisemat poolust. Selleks aitasid kaasa mõned üksikud lõigud — näiteks «Põrgu» ja tema detailide näitamisele kulunud pikk aeg jne. Kohati pöörati võib-olla üldse liigset tähelepanu detailidele, eriti filmi teises pooles, kuid seejuures jäi nägemata teos tervikuna. Nii aga jõuti mõnevõrra ohtlikule teele — fragmentide valikuga võis hoopis teistsuguse mõju saavutada, kui see oli algselt näidataval teosel endal. Filmikunst ähvardab siin ja veel mõnes teiseski lõigus suruda interpreteeritava kujutava kunsti teisele, kui mitte hoopis kõrvalisele kohale. Üldiselt õnnestunult rakendatud võte lähedaste motiivide üksteiseks ülekasvamisel kippus filmi lõpus nagu liiga sageli korduma. Tundub ka. et muusikast ei olnud igakord võrdväärset partnerit ekraanil nähtule.

Mõningaid väiksemaid etteheiteid võiks ju filmile veelgi teha, kuid olulisem on, et ta veenis esmakordselt meie filmiloojate võimeis luua kunstist mõjuvat ekraaniteost. Siin on ees väga avar ja huvitav tööpõld. Meil on palju kunstnikke, kelle looming ja kes ka ise vääriksid jäädvustamist filmilindil. Võimalusi selleks on väga mitmesuguseid, erinevaid vaatepunkte arvukalt.“
Eller. M. (1969). Viiralti looming kinolinal. Sirp ja Vasar, nr 5, 31. jaan.

Vidrik Kivilo: „Rõõm on märkida, et ekraanile on jõudnud ka üks igati tõsiselt võetav dokumentaalfilm kujutava kunsti valdkonnast. Filmi «Viiralt» peab tunnustama eelkõige seepärast, et selle objekt ja põhiline väljendusvahend on kunstilooming ise. Mitte aga kunstiteoste sõnaline ümberjutustamine, püüe loominguprotsessi kinolinal kuidagi kujutada või säärase materjali «poetiseerimine», mis mingit ilustavat garneeringut ei vaja. Seda oleme aga seni paraku väga tihti pidanud nägema nii meil kui mujal tehtud kunstifilmides.

Diktoritekst on filmis minimaalne. Seda raskem ja vastutusrikkam oli filmi saatemuusika looja A. Marguste ülesanne. Paljas projektori surin oleks linal näidatava ilmselt liiga alasti jätnud. Ent pildid, kujundid ja meeleolud vahelduvad sedavõrd kiiresti, et iga mosaiigikillukese jaoks muusika loomine oleks olnud mõeldamatu. Sestap on loomulik ja õige, et helilooja on siin läinud oma teed ja loonud iseseisvaid muuskiaepisoode. Seejuures on ta rakendanud üht põhilist muusikalise vormi ülesehituse printsiipi — kordust. Nimelt assotsieerub vaataja teadvuses (või ka alateadvuses) filmi lõpu muusika sellega, mis kõlas alguses. Eluring sai täis? Või on muusikal otsesem side kujutatavaga? Küllap siis tahab muusika kordamine rõhutada mõtet, mida võiks umbkaudu niimoodi sõnastada: noorpõlveteoste lihtsast naiivsusest jõudis kunstnik lõpuks suure meistri küpse lihtsuseni.
Muusika sääraseks mõtteliseks tõlgendamiseks annab nagu kinnitust vahepealne, kus muusika paiguti üsna tugevasti, vahel aga liigagi otseselt püüab seostuda sellega, mida silm näeb. Kõige lihtsustatumalt mõjub ses mõttes lõiguke lõvidega.

Kogumuljena võib öelda, et muusika on loodud nii, nagu praegu kombeks on: kaasaegses helikeeles, tugevate konkreetse muusika elementidega. Ja siin selgub midagi paradoksaalset. Üldiselt on konkreetne muusika sisuliselt nagu tabamatu. Kuulaja võtab seda vastu kui midagi eriskummalist, enneolematut ja põnevat, kusjuures see on sõnul seletamatu. Filmis aga muutub konkreetne muusika äkki ülimalt kujundlikuks. Nimelt nende filmilõikude saates, kus tutvustatakse sääraseid pilte nagu «Põrgu», «Kabaree» jm. lummutuslikke fantastilisi teoseid. Pilt nagu annab muusikale sisulise tähenduse, muusika omakorda aga rõhutab nähtava košmaarsust. Ja nii, tänu vastastikusele mõjule, kasvab kõnesolev episood filmi kaheldamatuks ernotsionaalseks kulminatsiooniks, mis kipub varju jätma kõik muu. Siit tekib koguni mõte, et kas säärase filmi puhul muusika ei peaks olema üldse nagu objektiivselt neutraalsem. Siis sobiks ta taustana paljude piltide juurde ning oleks välditud antud juhul kohatu tugevate tunderõhkude tekkimine. Kehtima peaks põhimõte: «Laske mul vaadata, ärge kirjutage ette, mida ma tundma pean!»

Eriti siin, aga mõnel pool mujalgi, tundub, et algustiitreis teostajaks nimetatud režissöör-operaator Ü. Tambek pole suutnud vajalikul määral objektiivseks jääda, et Viiraltist kui kunstnikust terviklikku ja võimalikult mitmekülgset kujutlust anda. Nimetatud piltide puhul on detailid võetud otsekui luubi alla, kaob aga harmooniline tervik. Ja kuna neis piltides on detaile külluses, igaüks omaette jõuline ja rabav, siis kulub nende tutvustamiseks ebaproportsionaalselt palju aega. Niimoodi tõuseb Viiralti kogu loomingust üks ajalõik sellele iseloomuliku temaatikaga väga tugevasti esile. Ei saa muidugi põhimõtteliselt eitada ei muusika ja pildi ühesuunalise emotsionaalse kogumõju taotlust ega ka detaili väljatõstmist. (Näiteks ei häiri üksikasjade rõhutamine sääraste piltide puhul nagu «Jutlustaja», eriti aga «Monika», sest neist jääb vaatajal ka harmoonilise terviku mulje.) Nimetatud ebakohad aga kisuvad vaataja kujutluse Viiraltist otsekui kiiva. Siit ka vastuoksuslik lõppjäreldus — õigetel lähtealustel loodud kunstifilm, milles kujutatud kunstniku looming on subjektiivse käsitluse tõttu mõnevõrra vaesestatud.“
Kivilo, V. (1969). Viiralti looming kinolinal. Sirp ja Vasar, nr 5, 31. jaan.

Valdeko Tobro: „Teiste kunstiliikide esindajate loomingu käsitlemisel on eesti dokumentaalfilmikunst seni piirdunud populariseerimisega (kujutavale kunstile pühendatud ekraaniteosed «Tallinnfilmis») või jäädvustamisega (näitlejate portreefilmid stuudios «Eesti Telefilm»). Uusi tuuli tõi siia läinud aasta, millal jõudis ekraanile O. Kangilaski, Ü. Tambeki, A. Marguste, R. Marani film «Eduard Viiralt» (TF). See kujutab endast esimest õnnestunud katset meie filmidokumentalistikas interpreteerida kunstniku loomingut ja loomingu kaudu tema isiksust ning teda vorminud ajastut kinematograafia väljendusvahenditega. Nimetatud teose ülesandeks ei ole täieliku või kunstiteaduslikult täpse pildi — mille puudumist filmile on ette heidetud — andmine E. Viiralti graafikast. See on iseseisva väärtusega filmi kunstiteos, milles E. Viiralti loomingut on nähtud ja tõlgendatud filmi autorite subjektiivse kunstnikupilguga. Ja just selles seisnebki tema väärtus, just sellisena rikastabki ta meie filmidokumentalistikat ja külvab uut huvi meie silmapaistvama kunstniku vastu.“
 Tobro, V. (1969). Eesti tõsielufilm eile ja täna. Sirp ja Vasar, 18. juuli. 

Teadusliku filmi üleliidulise komisjoni pleenum Kiievis

Eesti Kinematografistide Liidus: Kuna stuudio «Kievnautšfilm» on viimastel aastatel silma paistnud huvitavate teaduslike filmidega, toimus teadusliku filmi üleliidulise komisjoni pleenum Kiievis. Pleenumil arutati selle stuudio peatoimetaja, Ukraina kineastide liidu juhatuse sekretäri J. Zagdanski ettekande põhjal noorte kineastide teaduslikke, 1967.—1968. a. loodud filme. Meie kineaste esindas pleenumil filmitoimetaja Jaan Ruus, kaasas värske kunstifilm «Eduard Viiralt».
Eesti Kinematografistide Liidus (1969). Sirp ja Vasar, nr 14, 4. apr.