Edisoni disko (1979)

Filmi valmimisest

Tootmine 8.10.1979 - 5.12.1979

Dokumentaalfilm "Edisoni disko" käivitub 1-osalisena, film valmib 2-osalisena (ca 20 min, 554,0 m).

Filmi direktsioonile üleandmise tähtaega pikendatakse seoses filmitud materjali praagiga ja operaator Arvo Iho sõiduga turismireisile Soome kuni 12.12.1979.

12.12.1979 - Tallinnfilmi direktsioon võtab ühel lindil vastu 2-osalise dokumentaalfilmi "Edisoni disko".
17.12.1979 - ENSV Kinokomitee võtab vastu 2-osalise dokumentaalfilmi "Edisoni disko".

15.01.1980 - linastusluba nr 1/1980
ENSV Kinokomitee lubab demonstreerida kogu ENSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 31.12.1981 filmistuudio Tallinnfilm dokumentaalfilmi "Edisoni disko".

16.01.1980 - Tallinnfilmi Kunstinõukogu esitab filmi I kategooriale häältega 10:0.

Film jookseb juuli alguses 1980 kinos Kosmos.

Venekeelne variant

Aprill 1980 - filmi tekstid tõlkis Leivi Šer, keeleline toimetaja oli Irina Alehodžina, diktor Vladimir Iontov, dublaažirežissöör Enn Säde.

12.06.1980 - linastusluba nr 193/80
NSVL Kinorepertuaari Komisjon lubab demonstreerida kogu NSVL kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 31.07.1986 filmistuudio Tallinnfilm dokumentaalfilmi "Edisoni disko".

Allikad:
Filmiarhiiv: Filmikaust nr 3407
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.1818
Enn Säde eraarhiiv

Filmist ajakirjanduses

Maris Balbat: „Hästi võeti vastu helirežissöör H. Pedusaarest tehtud „Edisoni disko“ (rež. Enn Säde). Naabreid lummas eelkõige Pedusaar kui oma ala fanaatik, imponeeris tema näitamine pidevas aktiivses tegevuses — mitte just tavaline voorus dokumentalistikas. A. Klockins: „Film pole visuaalselt huvitav, kuid materjal, kangelane ise on huvitav.“ H. Frank: „Kuivavõitu, kuid kogu kuivuse juures on säilinud tunnetuslik külg. Teos on nii valgustuslik, teaduslik kui ka emotsionaalne, kutsudes esile sügavaima austuse filmi kangelase vastu.“
Balbat, M. (1980). Sel kevadel Haapsalus [Balti liiduvabariikide filmidokumentalistide X sümpoosion]. Sirp ja Vasar, 30. mai.

Rubriigist „Oli ja on“: „12. ja 13. jaanuaril toimusid Televisioonimajas Mark Soosaare eestvedamisel järjekordsed noorte filmipäevad. Demonstreeriti „Tallinnfilmi“ uusi dokumentaalfilme „Pühapäevamaalijad“, „Oma pill“ ja „Edisoni disko“, samuti Leningradi noorte kineastide loomingut. Improviseeritud mängufilmi „Laanetaguse suvi“ näitamise eel kõneles noortega filmi autor Rein Maran. Filmipäevaliste omaloomingut vaagis „Tallinnfilmi“ operaator Arvo Iho. Poliitilistest päevasündmustest vestles väliskommentaator Raivo Ojasaar. Külas olid ka režissöör Leida Laius ja operaator Ago Ruus oma verivärske filmiga „Kõrboja peremees“. Järgmised filmipäevad otsustati korraldada maikuus."
Oli ja on: Noorte filmipäevad Televisioonimajas (1980). Sirp ja Vasar, 18 jaan. 

Enn Säde: „Otse pillavalt mitmekülgse mehena oma töödes ja tegemistes jõuab Heino 40 aasta vältel teha Eesti Raadios 1500 muusikaharidussaadet, intervjueerida lauljaid ja teatriinimesi kokku 70  tundi, kirjutada, tõlkida, toimetada üle saja raamatu, töötada helirežissöörina raadios ja Telefilmis... Kodus arvab olevat veel kuupmeetri jagu linte ja tuhandeid lehekülgi käsikirju, mis nüüd juba ootavad abimehi. Käsi südamele, seda on ühe inimese jaoks otse uskumatult palju, see ei saa võimalik olla! Otsekui oleks tal kapi all „tark mees taskust“ või kusagil foonikas või helistuudios „kümme väikest neegrit“ lappamas helilinte või trükkimas tekste. Sest „ajalugu hargneb tasakesi lahti nagu vana kampsun...“

Teisalt, eks me ise ole olnud üpris lihtsameelsed, kui usaldame oma mälu tehnoloogiale ja keemiale: Eesti Raadio keldris on vägev uputus, heliarhiivi unikaalsed lindikarbid ujuvad vees. Mida võtta ja päästa, mida jätta... See on räige abituse tunne, mis sel hetkel halvab mõistuse ja käed-jalad. (Mulle meenub selles seoses Tallinnfilmi paviljoni põlemine otse Heino kodumaja kõrval, või Telefilmi filmilao häving traagilises põlengus Rakus või Telefilmi teise filmilao uputus otse vana raadiomaja õuel, eelmise telemasti aluses keldris...)

Ja Heino, Eesti Raadio tollane helilintide restauraator, meenutab: „Üks lintidest, mis seal hulpis, oli Valdo Pandi saade „Luikede järve“ esietendusest – just sellest, mis tõi balletisõprade ette seni tundmatu noorukese baleriini Helmi Puuri. Harutasin seda ainulaadset raadiokompositsiooni kandva märgunud lindi jupphaaval põrandale kohevaks hunnikuks (terve kilomeetri!), tõmbasin ettevaatlikult ning detsimeeterhaaval läbi käterätiku ja siis ka kuivatuspaberi ühest kuhilast teise, et rulli niisked keerud ei kleepuks enam kokku. Järgnes kerimine, taaskordne ümberkerimine ja muidugi silumine, nii hästi kui see üldse võis õnnestuda. Magnetofon pidi saama eriseadme, mis lubaks kõverdunud-kooldunud ribalt heli kuidagiviisi taasesitada. Suutsin saate päästa...“

Mis sunnib meid sääraseid „tardunud helisid“ päästma? On see üleväärseks paisutatud mälutunne, nagu Ene Mihkelson nendib? Heino ütleb ühes intervjuus liigutavalt-lihtsalt: „Tahtsin oma ümbrust säilitada“.“
Säde, E. (2011). Heino Pedusaar 80: Säilitan oma ümbrust! Postimees, 7. märts.

Enn Säde: „Vaatasin täna üle oma kunagise dokfilmi Heino Pedusaarest, õigupoolest polnud ma toda lugu näinud oma paarkümmend aastat ja alles vastse juubilari kingitud DVD tõi selle aja hõngu jälle käega katsutavaks, silmaga hinnatavaks ja kõrvaga kuuldavaks. („Edisoni disko”, autor Enn Säde, operaator Arvo Iho) Aga oh häda - otsekui irvitamiseks virvendas mu ees vana film hullu pildikvaliteediga ja veel hullema heliga – muusika ujus kõvasti, sõnadest sai ju kuidagi veel aru... Must huumor on selles, et meie lühike filmilugu aastast 1979 on helide restaureerimisest! Et aga eesti filmide restaureerimise auahne plaan pole jõudnud selle filmini, tuli juhu-DVD koopia armetu tase lihtsalt alla neelata. Millal enne on rätsepal pükse olnud ja need muud tagatasku tarkused.

Muidugi teadsin 1960ndatel Pedusaart kui Eesti Telefilmi helirežissööri, vahetevahel põrkasime kokku Tallinnfilmi helisaalis, kus ma tollal noore heliinseneri ja helioperaatorina Telefilmi mehi töökohustuse korras aitamas olin. Küllap olin kursis ka tema raadioamatööridele mõeldud raamatutega, ehkki nende ilmumise aegu olin ise juba Leningradis õppimas. /---/

Olen vahepeal endalegi ootamatult ka dokfilmide režissööriks saanud (1978 „Roheline pomm”) ning suve teisel poolel 1979 kutsub mind enese juurde tollane Tallinnfilmi direktor Kalju Võsa. Joviaalse hoiakuga mees, võtab kuuenööbist ja kostab umbes nii: „ Su esimene dokk oli väga hea, kas sa ei taha teha filmi Heino Pedusaarest?” Mu kõrvad liiguvad heameelest (häbi!) ning mul on sant tunne, et ma selle idee peale ise ei tulnud (roheline alles!). Nii, ehtsa dessantväelasena maandun ma Heino eraellu ja järgmised võttepäevad ja –nädalad toovad selle otsekui Jakob Hurda päevadest pärit vanavarakoguja mulle üksiti lähedale. Esiotsa veidi harjumatult peps kõneviis ja liiga lõpuniviidud laused saavad ruttu omasteks, enesekontroll kaamera ees on ehk liiga jäik, kuni me operaator Arvo Ihoga saame aru, et just niisugune Heino ongi. Ja nii me ta üles võtamegi. Kaks numbrit vajalikust väiksem barett artistlikult lehviva lõvilaka peal, aga alati lipsustatult esinev eestiaegne härra. Me ei räägi kordagi missioonist, ja ometi see hullumeelne pühendumus seda ju on. Me ei räägi kordagi, mis see kõik maksma läheb – kolistada mööda Eestit oma autoga, et kusagil lõunas ühes metsakülas üks vana šellakist, savist ja nõest koosnev plaat hankida-laenata-osta-kopeerida. Ja samas on see uskumatult põnev kiirmarss „tardunud helide maailmas”, nagu hiljem Heino seda kõike ise nimetab. Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis (ehkki tollal veel teise nime all - Fr. R. Kreutzwaldi nim Kirjandusmuuseum) filmime ehtsaid Edisoni vaharulle karjasepasuna ja torupillimängu salvestustega, osakonnajuhataja kraadiklaasiga kõrval. Äkki meie prožektorid sulatavad vaha ära?! Riia plaadivabrikus oleme filmingul hädas otse põrgulikult räpase ja algelise tootmisega. (Sealt saadud metallmatriits Georg Otsa LPga ripub mul tänini siinsamas arvuti kohal.) See on võidujooks ajaga, sest sellest alates, kui inimkond usaldas oma hääle ja pildi keemiale (heliplaadid ja film), andis ta ka näpu kaduviku-kuradile. Plaadid kuluvad ja purunevad, filmid põlevad ja vananevad. Heino on saanud jaole juba 1901. aastal salvestatud lugudele, mil lauldi ruuporisse („trehterdati”, leiab Heino mõnusa väljendi), aga ta päästab ka 1939. aasta päris kaasaegse kõlapildiga plaadid. Kõiki neid plaate tuleb poputada ja üles turgutada, helilindile üle viia ja loota, et see kestab. Arvutiaeg on helide restaureerimistöödest veel üpris kaugel, täna vaatan vanalt filmilt omamoodi heldimusega, kuidas assistent Helmi Sakala plaadikrõpse (tuhandeid!) lindilt välja lõikab. Mingit riiklikku programmi või hoolekannet selleks tööks muidugi pole ja Pedusaare restaureerimisgrupp on õnnelik, et Eesti Raadios lubatakse neil tasahilju tegutseda ka vanade plaatide ellu äratamisega. Sest, vaadake, ka Raadio helilindid on teinekord  hävimise piirilt, surmasuust, „tagasi restaureeritud”. Omaaegne uputus fonoteegis rikkus palju vanemaid helilinte, taaslavastame oma filmi tarvis asjaosaliste lahkel kaasabil selle veeõnnetuse: helilindid ja karbid ulbivad riiulite vahel vees, hilja öösel laotame need läbimärjad lindid Raadiomaja pikka koridori kuivama, sentimeeter sentimeetri haaval püüame taas maha mängida baleriin Helmi Puuri ja Valdo Pandi vestlust... Selliste tööde juures pole õieti ju aegagi mõtiskleda tarkade meeste vaidluste üle restaureerimistööde diagnoosist ja ravimeetodeist, seda saab teha hiljem, kui märg, otse kingapaelana krussis lint jälle kuuldavaks on tehtud. Kas tohib vana, plekise kõlaga plaadi laulja kõlavärvi parandada, kas tohib vigast salvestust paigata või lappida, kas tohib Benno Hanseni plaadile klaverimängu lisada?... Meie lisame! Heino kutsub Raadio 1. stuudiosse legendaarse pianisti Elsa Avessoni, kes mängib omaaegsele Benno Hanseni laulule uuesti peale või juurde klaverisaate. Me teame, et Elsa Avesson on tõesti Benno Hanseni klaverisaatja olnud, aga me ei tea, et meie filming on tema viimane lindistus ja filmivõte ülepea. Mis maksab ainuüksi Georg Otsa esimese plaadistuse leidmine ja taastamine Pedusaare poolt! Nn pehme plaat, nagu neid raadio tarvitas reportaažide ülesvõteteks, küllap Leningradi või Moskva propagandaraadio sõjaaegne võte, ehk siis 1943 või 1944. See on Edgar Arro ja Otto Rootsi „Kodulinn Tallinn”! Kes siis ei mäletaks „...Kadrioru kastanite kohinat...”  Ka seesinast habrast ülesvõtet peab Heino kõvasti lappima, õnneks on nässuläinud koht refrääni peal ja lõiku saab korrata. Miskipärast aga ei meenuta Heino kusagil sama plaadi teisel küljel (?) olnud samade autorite „Liitlaste marssi”. Sõjaaegne värk, nõukogudelaste head liitlased ju teadupärast ameeriklased, inglased ja prantslased. Tema lahkel nõusolekul olen seda kuulnud ja suuresti lustinud, kas suisa mitte marsina?“
Säde, E. (2011). Plaatide poputaja ja ülesturgutaja. Elukiri, nr 4, lk 20-24.

Moskva Helisalvestusmaja pea-helirežissööri Juri Kokžajani kiri Enn Sädele filmi "Edisoni disko" kohta:

„Kasutan juhust, et mu sõber tuleb Tallinnasse ja saadan Teile siinse kirja.   
Meil õnnestus näha Teie poolt loodud suurepärast kaheosalist (kahjuks nii lühikest!) filmi Eesti Raadio helirežissöör-restauraatorist Heino Pedusaarest. Film kõneleb Pedusaare laiast mitmekülgsest tegevusest ning näitab teda uskumatu haardega isikuna, mis on filmi ja muidugi teie režissööritöö edu põhiteguriks.  
Te näitate mitte ainult Heino restauratsioonitöö kitsast tehnilist poolt, vaid tervet kogumit tema kui suure inimese, tõelise patrioodi, väga vajalikust loomingust.
Suur-suur tänu teile filmi eest! Meile näib, et miljonid vaatajad avastavad teie filmi kaudu eriala, mis pea alati jääb kaadri taha.“

Meditsiiniliste teaduste doktor K. A. Sergejeva
Helirežissöör J. L. Kokžajan
Märts 1982

Allikas: Enn Säde eraarhiiv

Huvi korral:

Randalu, I. (1998). Vastab Heino Pedusaar. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 3-11, 46-49.

Pedusaar, H. (2014). Helmi Puur 80: Legend. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 51-63, ill.

Eesti Filmi Andmebaas - Heino Pedusaar
http://www.efis.ee/et/inimesed/id/2314/ylevaade

Eesti Ajakirjanike Liit - Heino Pedusaar
http://www.eal.ee/index.php?article_id=927&page=49&action=article&